Doris Kareva

    Eesti Kultuuri Kojas, Eesti Rahva Muuseumis tahaks tänast päeva alustada Otepää kihelkonnas üles kirjutatud tervitusega: jalad kergeks, silmad selgeks, näpud virgeks, tarka meelt pähe, hääd sõnad suhu! Haridus ja kultuur on omavahel põimitud nagu saav, rajav ja olev. Inimene õpib iseendaks, jõuab endani, elab endana — ja seda lakkamatult, ühekorraga, ainsagi katkestuseta. Nõnda punutud kiigenöör kannab kogu elu ja olemist, märkamatut sisse- ja väljahingust nii ärkvelolekus kui ka unes. Üha enam teadmisi ja oskusi on võimalik omandada kaude, omapäi. Miks peaks midagi pähe õppima, kui võib vaadata internetist? Iseenesest ju täiesti mõistlik küsimus. Aga tuupimine ja une pealt…

  Merike Reiljan: „Valguse teed minna”. „Ilmamaa”, 2016. 62 lk.   Iga ajastu kõneleb omamoodi, iseloomulike intonatsioonide ja rütmidega, enamasti intensiivses omakeskses dialoogis. Ja alati on ka neid, kes sellest otsekui osa ei võta. Mõni luuletaja lihtsalt käib omi radu, astudes välja mõnest olnud ajastust, et siseneda järgmisse. Esimest korda Merike Reiljani luuletusi lugedes äratasid need kohe tähelepanu oma tasase kõlaga, tämbriga, mis tajutavalt erines praeguse noore luule valdavast tonaalsusest. „Ta öeldud sõnad, mis midagi ei palu, / on vaiksed ja leplikud nagu palved.” (Lk 21.) Kirjutaja hääle kohta ei saa öelda, et see kuidagiviisi tõuseks esile; pigem vastupidi: „Mind…

    Igor Kotjuh: „Kuidas kujutada päeva”. Tõlkinud Katrin Väli ja Igor Kotjuh. „Kite”, 2015. 125 lk.   Igor Kotjuhi kirjutistest ja pikemast tegevusest on jäänud mulje, et talle on elutähtsad kaks asja: luule ja headus. Hea luule ja hea koostöö, omavaheline läbisaamine. Tema koostatud ja toimetatud kaks mahukat köidet ühise pealkirja all „Kius olla julge”, mis koondavad väga erinevaid vaateid luulele, on selle kõnekas tunnistus, nagu ka pidev ja tihe ühistöö tõlkijatega. Viljaka koostöö ilmekas näide on Kotjuhi värskeim raamat „Kuidas kujutada päeva”. Mõnes mõttes võiks seda pidada isegi omamoodi antoloogiaks, kuna lisaks autorile esinevad selles teisedki luuletajad: P….

Kümme südamelööki * Välk allikasse korraga lõi kui viivuks kohtusid silmad   * Kuhu ka lähen iga samm olla saab vaid samm Sinu poole * Ülimast ülim olendeile on antud sulanemine   * Taevas mu taevas süda taob tähti ujub rakke kujuneb   * Kalju ja kalju vahelist lõhet silm näeb langemishetkel   * Tuli truu teener on äkkvihas pöörane isekas isand   * Ei ole püsi veskitiibade vahel tuul viib ja tuul toob   * Tühjuse tantsus täiuslikuna välja joonistub mõte   * Vesi hällitab ilmale elu ja siis kisub kaasa kosk     Siirderiitus 1 Tee äärest korjasin…

    Mõni olend on siia maailma lennutatud otsekui ilmselge eesmärgiga. Matti Milius tundus olevat üks neist — kamakas kosmilist ollust, peaaegu talumatut kollektiivset alateadvust, ürg­ener­giat, mis ühtaegu ühendas ja peletas — ja kõige all hinge hõõguv soov õndsaks saada. Tema peopesas leidus üsna harva esinev nn. siiami joon, pea- ja südamejoone kokkulangevus, märk igikestvast rahutusest, ajatust lapseeast. Ühe käega ahnelt kogudes kunsti, kirjandust, suhteid, pillas ja põletas ta teisel käel mõt­lematult. Tema mälu talletas sündmusi kuupäevalise ja kellaajalise täpsusega — keel aga kippus teinekord luiskama, kujutluspilte esitama tõestisündinu pähe. Või ka vastupidi. Mäletan selgelt üht elamuslikku külaskäiku erakordse, võib-olla…

    1 August, mädakuu süda. Pool veel toores, pool käärib; klaas kord tühi, kord täis.   Üks kaalub kaalulangust, teist närib näljahäda, mädakuu südamepõhjast plahvatav pahahais.   Aeg on rabe ja reetlik. Habras herilaspesa sumiseb surmanõelust.   Aeglane, ettevaatlik tuleb nüüd olla, tasa, pingsalt  hingata  tõelust.   Kohe on algamas saade.   Räägi, Šeherezade, jumalik jutustajanna, mida toob Trooja järg?   Süda rahu ei anna. Ah, Achilleuse kanna päästaks ehk raudrohupärg?   2 Kes varmas lömitama, valmis lömastama, niipea kui koidab võimu pöördevõimalus.   See lõhn on õhus: koerapöörirohi.   Ta varitseb, et saada valitsema — ja salvand, lipsab…