$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Foto ja video: Kris Moor Rohkem Doris Kareva luulet Loomingus 2/2024.
EVE PORMEISTER: Kas ja mil määral on lihtsal, heliseval sõnal, mida te maailma pimedas põhjas otsite, kokkupuutepunkte Hermann Hesse „Suure Ühega”, transtsendentse ürgheliga, kogu universumi ürgallikaga? DORIS KAREVA: Kindlasti on siin ühisosa. Ma ei tea aga, mil määral on see kogemus universaalne – kas nagu Schumanni resonants? E. P.: Kas ma mõistan teid õigesti, et koos veel rikkumata sõnaga otsite ühtlasi n-ö universumi koodi? D. K.: Huvitav mõte. Universumi kood on loomulikult ülimalt põnev, aga selle otsimise jätan pigem teadlastele. Kunagi panin kirja: „Jumal juhtub. // Liblikatiival / maailma hieroglüüf.” E. P.: On see mõeldav, et muusikas väljendub universumi kood…
DORIS KAREVA: Mõni tee kirjandusse viib üle kivide ja kändude, läbi karmide eneseületamiste ja kibedate õppetundide. Ühe häll kiigub heinamaal, teise esimesed mälupildid sünnivad raamaturiiulite vahel või klaveri all. Sinu puhul kangastub unistuste lapsepõlv keset vanemate luulet ja lugusid. Millal ja kuidas hakkas sind aga eriti huvitama kujutav kunst, ennekõike raamatugraafika, mida EKA-sse, tol ajal ERKI-sse õppima läksidki? Kes olid kunstnikud, kes sind tol ajal enim köitsid? Mis või kes inspireerib sind praegu? PIRET RAUD: EKA-s ma raamatugraafikat tegelikult ei õppinudki, valisin hoopis vabagraafika suuna. Kindel soov minna just nimelt graafikat õppima oli mul juba kaheteistkümnendast eluaastast alates, varasem kunstnikuks…
Unes või ilmsi; igatahes ilmub pilt. Eredalt, vastuvaidlematult, peaaegu pidulikult — ehk peaks ütlema kangastub? heiastub? terendub? ilmutub? Igatahes nähtavaks saab. Võiks arvata, et tegu on tuntud kunstniku tundmatu metsotintoga, mis, imelik küll, tundub tuttavana — uduhämar, iidvana. Inimene paadis, selg vaataja poole, taamal tume mets. Hele täht, aga kas ao- või ehataevas, ei tea. Nagu ei tea ka, kas inimene on mees või naine. Mis sellest. Inimene on, kes ta on. Paistab miskipärast, et kummargil, kuidagi upakil, urvakil, uurakil. Tundub, et püüab kindlaks määrata veepõhja sügavust millegi abil, mis võiks olla kepp. Vaevalt küll, et sau. Aga kas roigas,…
* Vello Salole Sa olid valguse värav ja elava sõna läte, alati soe ja särav. Mis eales Sa võtsid ette, ka lõpuni viisid, visa, küll pillates haljaid nalju. Hea karjane olid, isa — ja tallesid oli Sul palju, päev pikk ja rikas. Nüüd mööda ööviiuleid tuul otsib sõnu. Kaks tahaksin Sinule öelda. Need sõnad on palve ja tänu. * Voolava vee all kaks kätt teineteist pesevad. Nii puhastab tarkus headust. Nii headus tarkuse särama lööb. * Sinus on rahu linnus. Kuhu ka jalad viivad, ikka pöörlevad rinnus valguse veskitiivad. Sestap kesk tormitulva sina ei eksi ära. Valguse veski külvab kõikjale…
Kus on tahe, seal on tee, ümisesin endamisi üht inglise vanasõna kui loitsu, astudes otsustavalt mööda Estonia puiesteed salapärase asutuse poole, kus pidi koordineeritama laevaliiklust Läänemerel. Oli august 1989, keegi oli andnud vihje, et mõnikord on õnne jõuda üle mere mõnel kaubalaeval. Ja nüüd, pärast mitmekuist ootamist oli saabunud teade: vabanenud on koht sõiduks Rootsi. Esitasin passi, vastu sain luitunud blanketi, mis sarnanes saatekirjaga röntgeniuuringule. Vossem rublei, kõlas kiretu naistöötaja hääl. Mul oli kaheksa rubla ja kõrvale pandust kakskümmend kaks jäi veel alles. Mul oli lubatäht laevale, mis pidi seilama Rootsi mõne päeva pärast, pühapäeva pärastlõunal. Läbivalgustuse tulemust tuli veel…
Hannes Varblane: „Teise üksinduse aegu”. „Ilmamaa”, 2018. 102 lk. Selles raamatus pole ühtegi päris head luuletust. Aga kummaline, et luule on. Võiks arvata, et Hannes Varblane, see avalikult halb võõrikvend mäel, mis mureneb, on oma taarnateel valmis minema letaalse lõpuni, kuulutades vihkamiseta: Sina armasta mind! mina enam ei armasta sind! Ta on ilmavallas küllalt näinud, et tõdeda: meie vanuses ei tohi olla usku et me muutume paremaks ent ei tohi olla ka lootust et me muutume halvemaks (Lk 102.) Mõtlen tihti, mismoodi Varblane seda teeb. Kas ta ka mõtleb või on iga rida kallatud käisest, kõrgemast väest. Mine küsi ta…
Sind huvitanud on kultuuri kulg. Mind vabadus on huvitanud väga. Juhan Viiding Tagasi mõeldes tundub see, mismoodi riik tuli ja tahtmine sündis, ikka puhas ime. Seda poleks saanud juhtuda, kui nii paljudes meeltes samal ajal poleks elanud kujutlus teistmoodi maailma võimalikkusest. Kui seesama riik poleks juba olnud olemas inimeste sees. Kui poleks küllalt jätkunud neid, kes vaatamata kõigele olid tuha all tuld hõõgumas hoidnud — või neid, kes varmalt olid valmis omaenda hingeõhuga seda lõkkele puhuma. Aga kõige selle üle on juba küllalt mõeldud ja räägitud, tundub küllap nii mõnelegi. Ja kõik, mis…
Eesti Kultuuri Kojas, Eesti Rahva Muuseumis tahaks tänast päeva alustada Otepää kihelkonnas üles kirjutatud tervitusega: jalad kergeks, silmad selgeks, näpud virgeks, tarka meelt pähe, hääd sõnad suhu! Haridus ja kultuur on omavahel põimitud nagu saav, rajav ja olev. Inimene õpib iseendaks, jõuab endani, elab endana — ja seda lakkamatult, ühekorraga, ainsagi katkestuseta. Nõnda punutud kiigenöör kannab kogu elu ja olemist, märkamatut sisse- ja väljahingust nii ärkvelolekus kui ka unes. Üha enam teadmisi ja oskusi on võimalik omandada kaude, omapäi. Miks peaks midagi pähe õppima, kui võib vaadata internetist? Iseenesest ju täiesti mõistlik küsimus. Aga tuupimine ja une pealt…
Merike Reiljan: „Valguse teed minna”. „Ilmamaa”, 2016. 62 lk. Iga ajastu kõneleb omamoodi, iseloomulike intonatsioonide ja rütmidega, enamasti intensiivses omakeskses dialoogis. Ja alati on ka neid, kes sellest otsekui osa ei võta. Mõni luuletaja lihtsalt käib omi radu, astudes välja mõnest olnud ajastust, et siseneda järgmisse. Esimest korda Merike Reiljani luuletusi lugedes äratasid need kohe tähelepanu oma tasase kõlaga, tämbriga, mis tajutavalt erines praeguse noore luule valdavast tonaalsusest. „Ta öeldud sõnad, mis midagi ei palu, / on vaiksed ja leplikud nagu palved.” (Lk 21.) Kirjutaja hääle kohta ei saa öelda, et see kuidagiviisi tõuseks esile; pigem vastupidi: „Mind…
Igor Kotjuh: „Kuidas kujutada päeva”. Tõlkinud Katrin Väli ja Igor Kotjuh. „Kite”, 2015. 125 lk. Igor Kotjuhi kirjutistest ja pikemast tegevusest on jäänud mulje, et talle on elutähtsad kaks asja: luule ja headus. Hea luule ja hea koostöö, omavaheline läbisaamine. Tema koostatud ja toimetatud kaks mahukat köidet ühise pealkirja all „Kius olla julge”, mis koondavad väga erinevaid vaateid luulele, on selle kõnekas tunnistus, nagu ka pidev ja tihe ühistöö tõlkijatega. Viljaka koostöö ilmekas näide on Kotjuhi värskeim raamat „Kuidas kujutada päeva”. Mõnes mõttes võiks seda pidada isegi omamoodi antoloogiaks, kuna lisaks autorile esinevad selles teisedki luuletajad: P….
Kümme südamelööki * Välk allikasse korraga lõi kui viivuks kohtusid silmad * Kuhu ka lähen iga samm olla saab vaid samm Sinu poole * Ülimast ülim olendeile on antud sulanemine * Taevas mu taevas süda taob tähti ujub rakke kujuneb * Kalju ja kalju vahelist lõhet silm näeb langemishetkel * Tuli truu teener on äkkvihas pöörane isekas isand * Ei ole püsi veskitiibade vahel tuul viib ja tuul toob * Tühjuse tantsus täiuslikuna välja joonistub mõte * Vesi hällitab ilmale elu ja siis kisub kaasa kosk Siirderiitus 1 Tee äärest korjasin…
Mõni olend on siia maailma lennutatud otsekui ilmselge eesmärgiga. Matti Milius tundus olevat üks neist — kamakas kosmilist ollust, peaaegu talumatut kollektiivset alateadvust, ürgenergiat, mis ühtaegu ühendas ja peletas — ja kõige all hinge hõõguv soov õndsaks saada. Tema peopesas leidus üsna harva esinev nn. siiami joon, pea- ja südamejoone kokkulangevus, märk igikestvast rahutusest, ajatust lapseeast. Ühe käega ahnelt kogudes kunsti, kirjandust, suhteid, pillas ja põletas ta teisel käel mõtlematult. Tema mälu talletas sündmusi kuupäevalise ja kellaajalise täpsusega — keel aga kippus teinekord luiskama, kujutluspilte esitama tõestisündinu pähe. Või ka vastupidi. Mäletan selgelt üht elamuslikku külaskäiku erakordse, võib-olla…
DORIS KAREVA: Kolmveerandsajandi künnisel oled asunud oma mälestusi talletama. Võiks arvata, et pealkirja asjus on sind ehk inspireerinud su viimati ilmunud valikluulekogu „Iseenese väljanäitus” (2010), lugedes aga tundub pigem, et oled taaselustamas oma paarkümmend aastat varem ilmunud esikromaani „Kõrvaltegelased” (1990) — või siis sellele järgnenud romaani „Kuningas, kes tahtis olla narr” (1995). Ka värske mälestusteraamatu esimene osa kannab kõlavalt tagasihoidlikku pealkirja „Vaimu vend”. On see teadlik valik või loomupärane esiletükkimatus, tänu millele sul on õnnestunud üsna erapooletult jälgida ühiskonnas toimuvat, märgata arenguid ja protsesse? OTT RAUN: Keegi ei saa keelata lugemast romaane nagu mälestusi ja mälestusi nagu romaane….
1 August, mädakuu süda. Pool veel toores, pool käärib; klaas kord tühi, kord täis. Üks kaalub kaalulangust, teist närib näljahäda, mädakuu südamepõhjast plahvatav pahahais. Aeg on rabe ja reetlik. Habras herilaspesa sumiseb surmanõelust. Aeglane, ettevaatlik tuleb nüüd olla, tasa, pingsalt hingata tõelust. Kohe on algamas saade. Räägi, Šeherezade, jumalik jutustajanna, mida toob Trooja järg? Süda rahu ei anna. Ah, Achilleuse kanna päästaks ehk raudrohupärg? 2 Kes varmas lömitama, valmis lömastama, niipea kui koidab võimu pöördevõimalus. See lõhn on õhus: koerapöörirohi. Ta varitseb, et saada valitsema — ja salvand, lipsab…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.