Elo Viiding
-
Foto: Kris MoorElo Viiding loeb oma luulet
Foto ja video: Kris Moor Rohkem Elo Viidingu luulet Loomingus 3/2024.
-
Inimese moodi
Ostsin jõulude ajal soodusmüügist Kalju Kruusa nimelise kaasaegse poeedi luulekogu – kas see on mingisugune luule?! Ja need y-d!!! HAIGEKASSAKAARTI ENAM EI OLE ei tea mida ette vytta hakka füüsilisest isikust ettevytjaks aga mis myttes ettevytjaks
-
Taavi Eelmaa kangelastegu
Taavi Eelmaa: „Unekoridor”.
-
Foto: erakoguKirjanik loeb. Elo Viiding
Võtan vaatluse alla kaks raamatut, millest üks on ilukirjandus ja teine mitte. Minu valitud raamatutel on teatavaid ühisjooni, kuna neis räägitakse paremast kogukonnast või visandatakse selle võimalikkust. Lapsest saati olen ma tahtnud kuhugi kuuluda ja olen südames kandnud ideaalse kogukonna võimalikkust. Mäletan, kuidas ma ühel või teisel põhjusel erinevatesse kooslustesse ei sobinud – osalt seetõttu, et mu sotsiaalne kogemus endaealistega oli ahtake (olin peaasjalikult oma emaema hoole all, kes mind päris varases eas olelusvõitlusest säästis), osalt aga ka oma õhina ja ootuste tõttu nende koosluste suhtes, mis aga kunagi ei täitunud. Minu esimene kogemus kogukonnast kui tõrjuvast kooslusest pärineb 1970. aastate…
-
Mitteautori ümberkirjutus
Kristjan Haljak: „Illuminatsioonid. Luuletused 1974–1990”. Tuum, 2020. 97 lk. Minu kriitikast rääkides on märgitud, et ma tsiteerin palju. Jah, tsiteeringi, usun, et vääriti mõistmise vältimiseks tuleks võimaluse korral arvesse võtta autori enda sõnu oma teose kohta. Praegusajal on neid ka tunduvalt lihtsam leida kui eelmistel kümnenditel, kuna iga vajaliku kommentaari leiab kultuuriportaalidest ja digiarhiividest kenasti kohvi kõrvale kätte. Autori tsiteerimine aitab vältida üleolevat tooni, mis võib arvustajal kirjutades tekkida, kuna tema käes on võim autori üle. Tsiteeringi nimme kohe hakatuseks Haljakut ennast: „See võte, millega raamat on kirjutatud, on teatavat sorti ümberkirjutus. Viited teistele luuletajatele, mitteluuletajatele, ka entsüklopeediatele.”[1] Muidugi…
-
Sõõr Suurupi kohal
Villem Valme: „Öömüük aknast”. „Kirimiri”, 2018. 77 lk. Kui luuletajalt küsitakse, miks ta kirjutab, siis saab sellele olla mitu vastust, kuid üks võimalikest on päris kindlasti see, et lugejaga, teisega, otsitakse dialoogi, jagatakse midagi: oma seisundit, mõtteid, väljendusrikkuse pärle. Kuid ka dialoogi otsimise teel võib luuletaja sattuda kinnisesse mulli. Vahest koguni enda puhutusse. Vastukultuur võib niisamuti mulliks laieneda. Selles mullis pole otseselt midagi halba. Ega ka head. Mullis võib tunda õhupuudust, jääda ajapikku sõnatukski selle õhulisusest, mida läbi torgata ei sobi. Ja kas seda üldse probleemina tajuda, on iseküsimus ja sõltub suuresti teadvusetüübist. Tänapäeval käivad mõttekaasluseotsijad koos kirjandusfestivalidel, hängivad kallites…
