Jan Kaus

Aja kulg kipub vähendama mitte ainult keha, vaid ka vaimu plastilisust. Kruusa Kalju leiab „Mu koorikloomaaastates”, et „pääsmaks vaakumist on mul vaja paakumist”. Sageli aga pahtub nahk luuni välja, kindlas linnas ja varjupaigas ei liigu miski.

Raamat on raam, mille sisse maalib lugeja pilk pildi. Lugeja muidugi teab, et mingi pilt on juba raami sees olemas, aga see on olemas umbes nagu loto­piletit kattev kiht, mille pilk maha nühib, et avastada sealt alt see kombinatsioon, milles mängivad kaasa lugeja ootused, (eel)arvamused ja varem loetu.

Sidesõnad mõjuvad sageli nagu täitematerjal, mört. See mört hoiab küll keele­rajatisi koos, ent on liiga enesestmõistetav, et me selle mõju tähele paneksime. Tõsi, pole raske kujutada ette konstruktsiooni ilma toestava, materjali osiseid omavahel siduva materjalita, ent keelekoetisega pole see nii lihtne. Keel ilma side­sõnadeta seisaks ehk koos, aga liikuvusega, plastilisusega oleksid asjalood sel juhul üsna kehvad; see oleks keha ilma (töötavate) liigesteta. Jüri Lipping kirjutab oma hiljuti ilmunud suurepärases raamatus „Etüüdid punases” Gilles Deleuze’i ja Felix Guattari pärandit analüüsides sidesõnast „ja”: „JA on paljususe operaator, lõpmatu seostamise võimalikkus ja ühtlasi ka lõplike identiteetide häving. Ta ei viita mingile spetsiifilisele suhtele,…

    * Kord ütles ta mulle, et ta juuksed on tegelikult hallid. Ta värvib neid. Ma panin seda imeks ja ütlesin millalgi hiljem talle, et see läks mulle südamesse. Ta sai sellest vist pisut valesti aru. Ma pidasin silmas pigem mingit kummalist enesepettust. Me saime tuttavaks, kui olin vaevalt kakskümmend üks, oli tore aimamisi uskuda, et oleme ainsad, kelle vananemisel pole värvi. Tükk aega hiljem nägi ta mind juhuslikult bussi aknast ja saatis mulle sõnumi: nägin sind bussi aknast. Saatsin sõnumi vastu ja küsisin, et mis sa siin kandis teed. Selgus, et ta läks hambaarstile. Ja siis ta kirjutas:…

    Toomas Haug: „Mööda Koidu tänavat”. Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 112 lk.   1 Toomas Haugi lapsepõlvest kõnelev „Mööda Koidu tänavat” mõjub üllatavalt ning ei mõju ka. Iseenesest pole midagi ootamatut tõsiasjas, et kirjandusteadlane otsustab vahelduseks keskenduda rahvusliku mineviku asemel isiklikule möödanikule ning kirjutab omaeluloolise raamatu, pöörates pilgu Eesti kultuuriloo ristteedelt ja nurgatagustelt oma esimeste mälestuste juurde. Enamgi, kui tuletada meelde mõningaid Haugi isiklikumaid esseesid, võib viimastes näha omamoodi prelüüde Koidu tänava raamatule. Üks näide. Autor kõneleb ühes „Mööda Koidu tänavat” episoodis Väike-Kiire ja Koidu tänava nurgal asunud liivakastist, kuhu tuli mängima üks võõras poiss. Haug oletab, et tegu…

    Elo Viiding: „Nõelad”. „Tuum”, 2013. 80 lk.   1 Elo Viidingu isikupärane ilukirjanduslik looming on kutsunud aeg-ajalt esile kriitikute nurinat ja manitsusi. Mõni aasta tagasi arvustas Viidingu raamatut „Meie paremas maailmas” Lauri Sommer: „Kirjeldagem veidi Elo Viidingu hoiakut. Lyhidalt öeldes on kõik kas nyri või halb.” Kokkuvõtvalt nimetab Sommer Viidingu loomingut „mugavaks hädatsemiseks”, lisades pedagoogiliselt: „Inimene pole teisteta ja sidemeteta siiski mõeldav ja ta on eksistentsialistlikus raamis jõuetu, endasse ärakaduv ning igav.” Tähelepanuväärne on järgmine Sommeri lõik: „Lootusetus ei lahene mitte selle rohke nentimisega, mille peale paljud luuletajad nii agarad on, vaid edasimõtlemise ja tegutsemisega.”[1] Selles lõigus teeb…

    1 „Hõu!” Ta võpatas. Sellest hoolimata, et neil oli juba silmkontakt ja ta nägi, kuidas mees oma pilgu tema omasse haakis, mingist suuremast bussipeatusesse kogunenud seltskonnast irdus ning veidralt, külg ees, tema poole liikuma hakkas. „Hõu, tere!” Ustus ei mõistnud, miks pidi see alati temaga juhtuma. Mis see oli, mille tõttu igasugune kahtlane element ta teiste inimeste vahelt üles leidis ja talle külge kleepis? Arvatavasti miski tema näoilmes. Aga mis? Või hoopis mingi spetsiifiline lõhn, mida tajutakse ainult teadvustamatult? Võib-olla mingi pehmus. Nad nägid läbi, et ta ei hakka ülbitsema, ta on piisavalt pehme, et jutt ära kuulata,…

    Kuidas see Camus ütleski? „Absurd sünnib inimlike ootuste ja maailma meeletu vaikimise vastandusest.”[1] Mul on pidevalt tunne, et eksistentsialism sõnastas midagi olulist; midagi juba kaua eksisteerinut, midagi, mis iseloomustab kogu lääne kirjanduspärandit. Nimelt lõhe inimese ja teda ümbritseva maailma vahel. Inimese kujutlus ja tegelikkus väljaspool seda kujutlust on omavahel vastuolus. Kui rääkida ilukirjanduslikust proosast kui sellise lõhe kirjeldamise loost või isegi ajaloost, võiks kirjutatu jagada laias laastus kaheks. Esimene hoovus on pakkunud just eksistentsialistliku mõtte ja kirjanduse kaudu täpseid sõnastusi, mida võib kokku võtta umbes nii: kujutluse ja tegelikkuse vaheline lõhe on ületamatu. See, mida inimene soovib, ei…

  Mathura: „Käe all voogav joon”. „Allikaäärne”, 2013. 80 lk.   1 Ilukirjanduse kajastamiseks mõeldud avalik pind sulab aeglase järjekindlusega kokku. Mullu ilmus erakordselt palju tugevaid luulekogusid, ent kui erialaväljaanded välja arvata, pole avalikus ruumis õieti ühtegi nurgakest, kus toimunut adekvaatselt kajastada. Samas on ka nii, et rohkem tähelepanu pälvib sageli just sotsiaalse närviga, ekspressiivne, aga ka huvitavalt pakendatud luule; tekst, mille puhul võib väita, et medium is the message. Introvertsem luule, mis mitte ei võitle maailmaga, ei kuuluta ega õpeta, vaid pigem taandub vaatlema, eeldab sageli ka tasasemat autorihoiakut. Tundub, et Mathura sobib üha paremini esindama mõtlikku, introspektiivse alatooniga…

    1   Tagantjärele ta muidugi enam ei mäletanud, millal kanalisatsioonitoru asetamine muutus tunneli kaevamiseks. Või oli see hetk nõnda enesestmõistetav, ilmselge. Arvatavasti oli see lausa möödapääsmatu, nii pidigi minema. Ta ei saanud ju kuhugi minema lennata. Kuhu oleks tal olnud minna? Pealegi oleks niikuinii pidanud tagasi tulema. Kanalisatsioonitoru tõttu tekkiski neil suur tüli. Naine ütles, et millal ometi saab ta oma aias jälle inimese kombel ringi liikuda, kas see üha kasvav liivahunnik peab tervet nende suve varjutama või mis. Ta vastas, et aed on suur, maja taga on kõik korras, puhaku seal närve. Naisele käis üle mõistuse, miks…

    Rein Põder: „Voor”. „Eesti Raamat”, 2013. 208 lk. 1 „Riigisekretär saatis Ullo nende tekstidega Maapanga poolkaarjasse tornituppa. Halli sügistaevasse ja „Estonia” tahmunud varemeile avaneva akna all, vanal rohelise kaleviga kirjutuslaual seisis seal suur lahtine rohekas kohver kaitsevärvi sõjaväeraadiojaamaga, mille külge oli ühendatud mikrofon. Maandi näitas talle, milline nupp selle avas ja sulges. Kella poole kaheksast kella kümneni hommikul, tähendab kaks ja pool tundi, istus Ullo seal üleval laua ääres ja kõneles mikrofoni musta raudvõrega ümbritsetud mugulasse: „Attention! Attention! Here is the Broadcasting of the Government of the Republic of Estonia calling —” Kümme. Kakskümmend. Kolmkümmend. Kolmkümmend üheksa korda.”[1]…

    Kuna olen vastutav kirjandusfestivali HeadRead teavituse ja trükiste eest, küsitakse minult sageli, kellele me festivali teeme. Eks see küsimus ole omajagu sümptomaatiline, sest ilukirjanduse ühiskondliku positsiooni nõrgenemisega tundub vist loogiline kaaluda, kellele ja kuidas siis kirjandusest rääkida. Võimalik, et kirjandusfestivalis peitub paljude meelest ka vastuolu kirjasõna olemusega. Kirjandus pole ju oma olemuselt (ammugi enam) etenduskunst, vaid teostub lugejate vaikses, sageli nähtamatus, äärmiselt isiklikus kohtumises teostega. Kui ongi olemas lugejate „hordid”, siis ei ole neil kombeks koonduda massiks, raamatuid vajavate inimeste armee on enamasti hajus. Stampküsimusele on olemas ka stampvastus — me teeme festivali inimestele, kellele meeldivad jutustatud lood,…

    Peeter Sauter: „Märkmeid vaeste kirjanike majast”. 2012. 180 lk. 1 Kui kuus aastat tagasi ilmus Peeter Sauteri „Beibi bluu”, kirjutas Vaapo Vaher: „…selgeks hakkab saama ka värs­ke energia puudus Sauteri loomes, eksistentsiaalsed ängid on mõistetavad, kuid inertsus ja korduvus nende kujutamisel hakkab põhjustama blasee­ru­­mist ka Sauteri fännkonnas.” (V. Vaher, Lasteaia ja lõbumaja vahel: Eesti proosa 2008. „Looming” 2009, nr. 3.) Võib-olla — tagantjäreletarkusega öeldes — oligi „Beibi bluu” teatud murdepunktiks Sauteri loominguteel. Tõsi, Vaher eksis tahtmatult oma hinnangus seetõttu, et „Beibi bluu” kirjutamise ja ilmumise vahele jäi päris mitu aastat. Ometi kujunes nii, et kõik see, millega Sauterit…

Marko Mägi: „Maitsestatud kanad”.„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 80 lk.   1 „Maitsestatud kanadest” on raske kirjutada. Loomulikult on tegu huvitava teosega, mis haakub hästi kirjastuses „Jumalikud ilmutused” ilmuva aforistliku, absurdi kalduva, keelemängulise ja ajastutundliku luulega. Marko Mägi asetub siin mõneti samasse voolusängi Kaupo Meieli, Siim Pauklini ja Jüri Kolgiga. Minu raskused on seotud pigem teksti ja selle autori suhtega. Kui näiteks Meieli, Pauklini ja Kolgi looming on autoritest lahutatav, s. t. sellele saab läheneda ilma autorit lähemalt tundmata, siis Marko Mägi puhul on asjalood teised. Ammu enne seda, kui Marko Mägist sai debüütkogu „Maitsestatud kanade” autor, oli ta tuntud eelkõige kui…