Janika Kronberg

        Arno Oja: „Kajaloodi vari. Artikleid ja arvustusi 1989—2016”. Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 363 lk.   Äsja Eesti Kirjanike Liitu vastu võetud Arno Oja on staažikas kriitik, vahepealsele lüngale vaatamata tegelikult meie ajal üks järjekindlamaid kriitikale pühendunuid. Esimese arvustuse pealkirjaga „Viker­kaarekurbus” avaldas Oja juba 1972. aastal „Keeles ja Kirjanduses” (nr 8) ja kirjutatud oli see muidugi Toomas Liivi luulekogu „Kurbus vikerkaarest” (1971) kohta. 22-aastasele noormehele oli see igatahes väärikas debüüt mainekas ajakirjas ja seda ei maksa häbeneda praegugi. Aga kõik raamatusse ei mahu ja mõnest teisest ajaleheveergudele ununenust kättesaadavam on see niikuinii. Üht hilisemat arutlust tahaks aga…

Territoriaalne terviklikkus on kuum väljend. Oleme seda viimastel aastatel korduvalt kuulnud eriti seoses Venemaa tegevusega Gruusias ja Ukrainas. Ilmselt on sama teema päevakorral ka Iisraeli ja Palestiina suhetes. Ent veelgi kuumemana podiseb katel Lähis-Idas seal, kus territoriaalse terviklikkuse printsiip takistab Kirde- ja Põhja-Süürias kurdide Rojava ja Põhja-Iraagis iseseisva Kurdistani riigi teket. Vahest ähvardaks selline tekkiv riik või koguni riigid hammustada ära ka tubli tüki Kagu-Türgist, mida praegu asustavad suures osas kurdid, ent mis enne 1914. aastat oli ka sadade tuhandete armeenlaste eluruumiks. Ajaloolise õigluse ja rahvaste enesemääramise õiguse seisukohalt võiks ju kurdide iseseisva riigi loomine olla igati mõistetav. Kuidas on…

  26. veebruari hilisõhtul lahkus Stockholmis igaviku teele mitmekülgne kunstnik Otto Paju. Otto Paju oli sündinud 11. mail 1926 Rakvere lähedal Järni külas rätsepa pojana. Eestis jõudis ta koolis käia Rakvere gümnaasiumis ja Väike-Maarja keskkoolis, 1944. aastal põgenes Otto Paju Soome kaudu Rootsi, kus lõpetas 1947. aastal Sigtuna Eesti Gümnaasiumi ja 1951. aastal Stockholmi Kõrgema Rakenduskunstikooli. Graafika erialal täiendas Otto Paju end hiljem Oslos Norra Rahvuslikus Kunstiakadeemias. Stockholmis töötas Otto Paju maastiku- ja planeerimisarhitektina, ta on tegutsenud ka reklaami vallas, samuti kuraatori ja disainerina. Samal ajal osales ta aktiivselt rootsieesti ühiskonnas: ta oli Olav Rootsi juhatamisel Stockholmis tegutsenud eesti noorte…

    Edinburgh, Melbourne, Iowa City, Dublin, Reykjavík, Norwich, Kraków, Heidelberg, Dunedin, Granada, Praha, Bagdad, Barcelona, Ljubljana, Lviv, Montevideo, Nottingham, Óbidos, Uljanovsk. Ja Tartu. Alates 11. detsembrist 2015 kuulub Tartu võrdväärselt teiste nimetatutega UNESCO loovlinnade võrgustikku. Seltskond on hea ja eripalgeline, mõne linna puhul kirjandusega seos hoobilt enam kui enesestmõistetav: Praha ja Franz Kafka ja Jaroslav Hašek, Heidelberg ja romantikud, Dublin ja Oscar Wilde ja James Joyce, Edinburgh ja sir Walter Scott, Robert Louis Stevenson, sir Arthur Conan Doyle, Irvine Welsh, J. K. Rowling… Islandlaste kirjanduse­armastust ei pea meenutamagi, see väike riik on alati eeskujuks, kui tarvis rõhutada, kuivõrd oluline…

    Olavi Ruitlane: „Vee peal”. ZA/UM, Tallinn, 2015. 196 lk   Nende ridade trükis ilmumise ajaks on Olavi Ruitlase proosaraamat „Vee peal” saanud ohtralt kiita arvustajailt ja minister Mart Juurelt isiklikult ning napsanud tänavuse Bernard Kangro kirjanduspreemiagi, mida annab välja Võru maavalitsus Võrumaaga seotud autorile või teose eest. Sama preemia on Ruitlasele osaks saanud varemgi, 2005. aastal raamatu „Kroonu” eest, mis toona oli juba käsikirjana romaanivõistlusel teise koha pälvinud. Vikipeedia annab ka teada seni justkui tähelepanuta jäänud seiga, et ajakirja „Kalastaja” kalastusteemalisel kirjandusvõistlusel sai Ruitlase „Kalamehejutt” 2001. aastal esikoha. „Vee peal” kontekstis on see kahtlemata märkimist väärt. Sest Ruitlane…

    See algas külmavärinatega. Direktor sööstis magamistuppa ja langes täies riietuses nagu niidetult mitte enam esimeses puhtuses linale, tõmmates oranži tapeedi värvidega harmoneeruva Sahara-kollase teki endale tihedalt ümber, ja mässis jätkuvate värinatega võidu ennast sellesse. Kõrbeski varitseb öökülmi, läbis mõttevälgatus tema palavikust puretud aju. Kas ei kirjutanud neist ka võõrleegionär Eduard oma mälestustes,[1] mida direktor oli aastate eest lugenud, kirjutades oma artiklit „Maroko-ihalus”? Ta kiskus end teki all kägarasse nagu emaüsas, ent värinad olid visad vaibuma. Õhk magamistoas oli jahe, rõske ja kergelt suitsuvinene, aga ihusoojuse levimine teki all tõi ajapikku siiski leevendust. Peale higilehase lämmi muud seal õigupoolest…

    Rein Veidemann: „Arkaadia öö”. Kolm novelli ja lühiromaan novellides. Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 202 lk.   Kirjandusteadlane, toimetaja ja ühiskonnategelane Rein Veidemann on viimastel aastatel ilmutanud paar romaani ning kultuuriajakirjanduses novelle ja luuletusigi. Kipun ikka arvama, et akadeemiline kirjandusteadus ainult võidab sellest, et kirjandusteadlane ka kunstilises, kujundlikus vormis viitsib ja mõistab sõnu seada, saavutades oma igapäise leivatöö „objektiga” tunduvalt intiimsema kontakti, ja on ka ise nõndaviisi tegija mees või naine. Astronoom ei saa olla taevakeha, bioloog ei saa olla taim, politoloogil võib olla raskusi kujutleda end Putiniks. Aga kirjandusteadlane saab kehastuda oma tegelaseks või luua, kirjutada omaenda hingesügavusest….

    Berk Vaher: „Sõnastamatu lend sõnades. Kirjutusi kirjandusest I”. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2014. 310 lk.   Tunnistagem kõigepealt: Berk Vaher ilukirjanikuna on üksjagu hermeetiline, jääb mulje, et ta kirjutab endale ja veel kellelegi, kuid mitte lugejale. Olen uudishimust aetuna lehitsenud tema proosaraamatuid, nautinud mõnda lauset, otsinud „Pilvedest asfaldil” teadlikult ja leidnudki ootuspäraselt — autor ise küllap mõistab, konkreetselt keda või mida ja miks. Kaanest kaaneni läbilugemiseni pole aga jõudnud. Need raamatud ei ole lugeja ootel avali, vaid otsekui kuhugi sissepoole suunatud lennud sõnades. Need on teosed, tekstid, artefaktid, mis hõljuvad kusagil ruumis, pidetuna ja seostumata õigupoolest millegagi. Umbes…

    Toomas Vint: „Avalikult abielust”. „Tulikiri”, Tallinn, 2012. 232 lk. Olgem ausad, abielust head romaani kirjutada ikka ei saa. Või kui romaan ongi hea, siis abielu ei ole „hea”, ei ole õnnelik. Klassikaline näide on Tolstoi „Anna Karenina”, vahest ka Tammsaare „Tõe ja õiguse” neljas köide. Peale abielu peab olema veel midagi, et romaan teeniks tähelepanu ja oleks hea. Peab olema vähemalt armastust, mis vahest viibki õnneliku abieluni. Aga siis saab romaan otsa ja abielust pole enam midagi kirjutada. Kuigi ka sellise teose kujuteldav gradatsiooniline või lineaarne süžeearendus kõlab klišeelikult või isegi muinasjutuliselt. Abielust võivad süüdimatult pajatada ainult naistekad…