$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Söandaksin end mingil, aga siiski väga olulisel määral pidada Peeter ja Sirje Oleski kasvandikuks. Peeter oli 1980. aastate eesti filoloogide hulgas hinnatud lektor, kelle Nõukogude Liidu rahvaste kirjanduste nime all toimunud loengutel saime aimu võrdlevast kirjandusteadusest ja kelle kirjanduskriitika ajaloo loengutel kuulsime sellest, mis kõik meil uurimata on, kes mida on teinud ja mida ilmtingimata peaks tegema. Esikohal oli tema loengutes ikka Eesti Kirjandusmuuseum. Peetriga sõitsin ka ühele oma esimestest esinemistest Valka 1990. aasta septembris, kui seal tähistati suurelt Bernard Kangro 80. sünnipäeva. Ja sama aasta novembri lõpus või detsembri algul olime koos Rootsis ja mullegi avanesid tollal veel elavate pagulaskirjanike uksed.…
Tagantjärele võis seda teatris käiku isegi õnnestunuks pidada, mõtles mees hommikuputru keetma asudes. Ta läigatas kastruli põhja sortsu tavalist toiduõli ja veerand klaasi vett, liigutas kastrulit ringikujuliselt käes, algul vastu-, siis päripäeva, ja pani selle siis kuumale ahjuplaadile. Pudrupõhjaks kooris ta suvikõrvitsa seibi, eemaldas sellest seemned, hakkis allesjäänud kõlbliku osa kuubikuteks ja puistas need parajasti keema hakanud vette. Ta oli eelmisel päeval koos naisega Tallinnas teatris käinud. Õieti oli selles olnud midagi erakordset, et just tema, küll üksjagu palju lugenud, kuid varem teatrist mitte kuigi huvitunud mees, oli selle käigu algatanud, ostnud kaks piletit esietendusele ja seadnud naise fakti ette.
Meie salvestatud vestlus Hando Runneliga toimus esmaspäeval, 25. septembril, ehk vähemalt üks päev varem, kui oleksin selleks valmis olnud. Nagu ikka enne eksamit! Ometi hakkas jutt pihta just algusest, luuleni jõudmisest, ja kulges sundimatult üsna omasoodu. HANDO RUNNEL: Kui ma hakkan rääkima endast, siis hakkan pihta varasest lapsepõlvest, algkoolieast. Jalgsema algkool oli minu esimene kool ja meie külast käis seal koolis ka üks poiss, kelle nimi on Tiit Teras, kes vanas eas sai tuntuks šamaanina. Ta andis välja mitukümmend raamatut idamaa tarkustest. Tema isa oli surnud noorelt ja poisil oli jäänud kodus meie naabertalus elades isalt väikene raamatukogu. Seal oli…
Nikolai Baturin: „Maskide defilee. Poeetiline elurännak”. „Ilmamaa”, 2019. 271 lk. Nikolai Baturini viimaseks jäänud raamat on varjamatult ja üksiti varjatult autobiograafiline. See on poeetiline raamat, autori muu loomingu ja eelkõige tema keeleloome vääriline, see on maskeraad, mille abil saab nii varjata kui veelgi enam avada avamatut, ja see on defilee, sest kulgeb pidulikult — paraadsammul ja pateetiliselt. See raamat on Baturini nägu ehk siis sedasama nägu, mis ilmub autori lapselapse tehtud kaanepildil maski langedes koduse Võrtsjärve-ääre vesisele maastikule. See raamat on koguni nii Baturini moodi, sisaldades sellises mahus ja sellisel viisil tema loomingu tunnusjooni, et tundub olevat kohatu või võimatugi…
Milleks ööpäev, kui täiesti tehtav on päevpäev, öeldakse sulle, ja paistab, et jääd mõttesse — et oledki minemas, uppunujume meelsasti näol — valgesse laeva, mis lubab sind päästa polaarjoone taha: seal on kindlus, kus seisab päev — — ja kes poleks päri — öö läheb meelest ära — ümber on kindluseseinad — olgu või ebakindlus — ebaviljad on vägagi söödavad — valevalgus on parem kui pärispimedus (?) — — jahune õun avaneb ja laseb su endasse. Vajud ärkvelollu kui unne. Paul-Eerik Rummo Ma ei ole kunagi tundnud tõmmet põhja poole. Ühes sõprade ringis kunagi isegi kuulutasin bravuurikalt, et kuigi tahaksin…
Eesti Kirjanike Liidu teatmikus (2017) leiame Paul Laane nime. Mida me temast õieti teame peale selle, mida iga huviline võib „Eesti kirjanike leksikonist” (2000) lugeda? Ei varja, et käesoleva kirjutise ajendiks on Paul Laane sünnidaatum 28. august 1928. Neis, kes meest nüüd juubeli puhul õnnitledes esmakordselt näha võiksid, tekitaks see kahtlemata hämmastust. Auväärses eas meie hulgast Stockholmis lahkunud särav vanadaam Helmi Rajamaa (1908/1909—2005), kes Paul Laant hästi tundis, kirjutas novembris 1980 oma päevaraamatus: „Paul on kena noormees — ütlen nimelt „noormees”, kuna ta oma viiekümne eluaasta kohta näeb erakorraliselt noor välja.” Seda sõnastust poleks tal tänagi põhjust muuta. Võin seda…
Tõnu Õnnepalu: „Valede kataloog. Inglise aed”. Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 389 lk . Tõnu Õnnepalu, või täpsust ja ammendavust taotledes ka Emil Tode, Anton Nigovi nime all ligemale veerandsaja aasta jooksul kirjutatud proosateostele on ajalises järgnevuses iseloomulik järkjärguline eemaldumine selgest süžeest, fiktsionaalsest narratiivist, jutustatud loost — kõigest sellisest, mis võis toimuda kellegagi, kes ei ole autor. Viimatises romaani meenutavas teoses „Mandala” (2012) loob ta distantsi leebe irooniaga, nimetades peategelast lihtsalt kirjanikuks, kohati ka meie kirjanikuks, kellel aga on mingeid tajutavaid, olgu kogemuslikke või eluloolisi ühisjooni kirjanik Tõnu Õnnepaluga. Kui iroonia on distantsi võtmine, taandumine, siis eneseiroonia on võõritust loov kõrvaltpilk…
Olin just umbes nädala eest lõpetanud mahuka eesti retrospektiivse rahvusbibliograafia tänavu ilmunud kaheköitelise „Eesti raamat välismaal 1944—2010” kriitilise lugemise, ületanud arvustuse kirjutamiseks antud aja- ja kuidagi ka ruumitaju, mida justkui soosis neis köidetes avanev pilt eestlaste kirja- ja teadustööle laias maailmas, kui saabus teade selle peamise koostaja Anne Valmase (28. X 1941 — 25. VII 2017) lahkumisest. See oli täiesti ootamatu, olime veel kohtunud Tallinnas sellesama raamatu esitlusel ja mõne sõnagi vahetanud ja mul polnud kuni viimase hetkeni aimugi laastavast haigusest, millega võideldes suur töö oli kaante vahele saanud — õnneks veel nii, et tegija ise…
Arno Oja: „Kajaloodi vari. Artikleid ja arvustusi 1989—2016”. Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 363 lk. Äsja Eesti Kirjanike Liitu vastu võetud Arno Oja on staažikas kriitik, vahepealsele lüngale vaatamata tegelikult meie ajal üks järjekindlamaid kriitikale pühendunuid. Esimese arvustuse pealkirjaga „Vikerkaarekurbus” avaldas Oja juba 1972. aastal „Keeles ja Kirjanduses” (nr 8) ja kirjutatud oli see muidugi Toomas Liivi luulekogu „Kurbus vikerkaarest” (1971) kohta. 22-aastasele noormehele oli see igatahes väärikas debüüt mainekas ajakirjas ja seda ei maksa häbeneda praegugi. Aga kõik raamatusse ei mahu ja mõnest teisest ajaleheveergudele ununenust kättesaadavam on see niikuinii. Üht hilisemat arutlust tahaks aga…
Territoriaalne terviklikkus on kuum väljend. Oleme seda viimastel aastatel korduvalt kuulnud eriti seoses Venemaa tegevusega Gruusias ja Ukrainas. Ilmselt on sama teema päevakorral ka Iisraeli ja Palestiina suhetes. Ent veelgi kuumemana podiseb katel Lähis-Idas seal, kus territoriaalse terviklikkuse printsiip takistab Kirde- ja Põhja-Süürias kurdide Rojava ja Põhja-Iraagis iseseisva Kurdistani riigi teket. Vahest ähvardaks selline tekkiv riik või koguni riigid hammustada ära ka tubli tüki Kagu-Türgist, mida praegu asustavad suures osas kurdid, ent mis enne 1914. aastat oli ka sadade tuhandete armeenlaste eluruumiks. Ajaloolise õigluse ja rahvaste enesemääramise õiguse seisukohalt võiks ju kurdide iseseisva riigi loomine olla igati mõistetav. Kuidas on…
Loone Ots: „Birkenruh’ episood ja teisi näidendeid”. Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 358 lk. Kui lüüa lahti Vikipeedia, saame teada, et Loone Ots on folklorist, kes on väidelnud end pedagoogikadoktoriks eesti kirjandust käsitleva tööga. Eesti Teadusinfosüsteem ehk ETIS pakubki välja mitu kaalukat publikatsiooni pedagoogika vallast. See kõik on edasise seisukohalt oluline, ent mulle meenuvad aastate tagant ennekõike Loone Otsa intrigeerivad kultuuriloolised esseed ja ettekanded Tammsaarest, Ristikivist, vist ka Jaan Tõnissonist ja Hella Wuolijoest. Ükshaaval silma jäänud raamatud võtab kokku e-kataloog ESTER ja tulemuseks on üllatavalt mahukas looming, millesse kuulub mitu luulekogu, näidendeid, kassi- ja kokaraamat, mälestusteraamat „Mustamäe valss”,…
26. veebruari hilisõhtul lahkus Stockholmis igaviku teele mitmekülgne kunstnik Otto Paju. Otto Paju oli sündinud 11. mail 1926 Rakvere lähedal Järni külas rätsepa pojana. Eestis jõudis ta koolis käia Rakvere gümnaasiumis ja Väike-Maarja keskkoolis, 1944. aastal põgenes Otto Paju Soome kaudu Rootsi, kus lõpetas 1947. aastal Sigtuna Eesti Gümnaasiumi ja 1951. aastal Stockholmi Kõrgema Rakenduskunstikooli. Graafika erialal täiendas Otto Paju end hiljem Oslos Norra Rahvuslikus Kunstiakadeemias. Stockholmis töötas Otto Paju maastiku- ja planeerimisarhitektina, ta on tegutsenud ka reklaami vallas, samuti kuraatori ja disainerina. Samal ajal osales ta aktiivselt rootsieesti ühiskonnas: ta oli Olav Rootsi juhatamisel Stockholmis tegutsenud eesti noorte…
Edinburgh, Melbourne, Iowa City, Dublin, Reykjavík, Norwich, Kraków, Heidelberg, Dunedin, Granada, Praha, Bagdad, Barcelona, Ljubljana, Lviv, Montevideo, Nottingham, Óbidos, Uljanovsk. Ja Tartu. Alates 11. detsembrist 2015 kuulub Tartu võrdväärselt teiste nimetatutega UNESCO loovlinnade võrgustikku. Seltskond on hea ja eripalgeline, mõne linna puhul kirjandusega seos hoobilt enam kui enesestmõistetav: Praha ja Franz Kafka ja Jaroslav Hašek, Heidelberg ja romantikud, Dublin ja Oscar Wilde ja James Joyce, Edinburgh ja sir Walter Scott, Robert Louis Stevenson, sir Arthur Conan Doyle, Irvine Welsh, J. K. Rowling… Islandlaste kirjandusearmastust ei pea meenutamagi, see väike riik on alati eeskujuks, kui tarvis rõhutada, kuivõrd oluline…
Olavi Ruitlane: „Vee peal”. ZA/UM, Tallinn, 2015. 196 lk Nende ridade trükis ilmumise ajaks on Olavi Ruitlase proosaraamat „Vee peal” saanud ohtralt kiita arvustajailt ja minister Mart Juurelt isiklikult ning napsanud tänavuse Bernard Kangro kirjanduspreemiagi, mida annab välja Võru maavalitsus Võrumaaga seotud autorile või teose eest. Sama preemia on Ruitlasele osaks saanud varemgi, 2005. aastal raamatu „Kroonu” eest, mis toona oli juba käsikirjana romaanivõistlusel teise koha pälvinud. Vikipeedia annab ka teada seni justkui tähelepanuta jäänud seiga, et ajakirja „Kalastaja” kalastusteemalisel kirjandusvõistlusel sai Ruitlase „Kalamehejutt” 2001. aastal esikoha. „Vee peal” kontekstis on see kahtlemata märkimist väärt. Sest Ruitlane…
See algas külmavärinatega. Direktor sööstis magamistuppa ja langes täies riietuses nagu niidetult mitte enam esimeses puhtuses linale, tõmmates oranži tapeedi värvidega harmoneeruva Sahara-kollase teki endale tihedalt ümber, ja mässis jätkuvate värinatega võidu ennast sellesse. Kõrbeski varitseb öökülmi, läbis mõttevälgatus tema palavikust puretud aju. Kas ei kirjutanud neist ka võõrleegionär Eduard oma mälestustes,[1] mida direktor oli aastate eest lugenud, kirjutades oma artiklit „Maroko-ihalus”? Ta kiskus end teki all kägarasse nagu emaüsas, ent värinad olid visad vaibuma. Õhk magamistoas oli jahe, rõske ja kergelt suitsuvinene, aga ihusoojuse levimine teki all tõi ajapikku siiski leevendust. Peale higilehase lämmi muud seal õigupoolest…
Rein Veidemann: „Arkaadia öö”. Kolm novelli ja lühiromaan novellides. Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 202 lk. Kirjandusteadlane, toimetaja ja ühiskonnategelane Rein Veidemann on viimastel aastatel ilmutanud paar romaani ning kultuuriajakirjanduses novelle ja luuletusigi. Kipun ikka arvama, et akadeemiline kirjandusteadus ainult võidab sellest, et kirjandusteadlane ka kunstilises, kujundlikus vormis viitsib ja mõistab sõnu seada, saavutades oma igapäise leivatöö „objektiga” tunduvalt intiimsema kontakti, ja on ka ise nõndaviisi tegija mees või naine. Astronoom ei saa olla taevakeha, bioloog ei saa olla taim, politoloogil võib olla raskusi kujutleda end Putiniks. Aga kirjandusteadlane saab kehastuda oma tegelaseks või luua, kirjutada omaenda hingesügavusest….
Berk Vaher: „Sõnastamatu lend sõnades. Kirjutusi kirjandusest I”. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2014. 310 lk. Tunnistagem kõigepealt: Berk Vaher ilukirjanikuna on üksjagu hermeetiline, jääb mulje, et ta kirjutab endale ja veel kellelegi, kuid mitte lugejale. Olen uudishimust aetuna lehitsenud tema proosaraamatuid, nautinud mõnda lauset, otsinud „Pilvedest asfaldil” teadlikult ja leidnudki ootuspäraselt — autor ise küllap mõistab, konkreetselt keda või mida ja miks. Kaanest kaaneni läbilugemiseni pole aga jõudnud. Need raamatud ei ole lugeja ootel avali, vaid otsekui kuhugi sissepoole suunatud lennud sõnades. Need on teosed, tekstid, artefaktid, mis hõljuvad kusagil ruumis, pidetuna ja seostumata õigupoolest millegagi. Umbes…
Toomas Vint: „Avalikult abielust”. „Tulikiri”, Tallinn, 2012. 232 lk. Olgem ausad, abielust head romaani kirjutada ikka ei saa. Või kui romaan ongi hea, siis abielu ei ole „hea”, ei ole õnnelik. Klassikaline näide on Tolstoi „Anna Karenina”, vahest ka Tammsaare „Tõe ja õiguse” neljas köide. Peale abielu peab olema veel midagi, et romaan teeniks tähelepanu ja oleks hea. Peab olema vähemalt armastust, mis vahest viibki õnneliku abieluni. Aga siis saab romaan otsa ja abielust pole enam midagi kirjutada. Kuigi ka sellise teose kujuteldav gradatsiooniline või lineaarne süžeearendus kõlab klišeelikult või isegi muinasjutuliselt. Abielust võivad süüdimatult pajatada ainult naistekad…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.