Johanna Ross

Oma esimest juubelit tähistava Maarja Kangro proosalooming mõjub jõuliselt. Tema novellides tegutsevad nii-öelda tugevad naised, kes ei lase maailmal enesele pähe istuda. „[R]ahvusvaheline naine, intelligentne, eneseteadlik, laia silma­ringiga ja vähemalt keskmiselt reisinud ning ilmselgelt vähemalt mõõdukalt edukas” – nii kirjeldatakse tema…

Märt Väljataga avas seekordse mõttevahetuse nüüdiskirjanduse üle kaunis pessimistlikus toonis: õiglaste üldistuste tegemine üha kasvava tekstihulga kohta näib olevat võimalik ainult robotitele.[1] Ent kui mingit tinglikku tuuma silmas pidades üritada neid üldistusi siiski teha, tuleb välja, et kirjandusel puuduvad kõrgemad ambitsioonid ja selge arengusuund kindla traditsiooni raames. Äärmisel juhul on kirjandus muutunud ühekordselt kasutatavaks tarbekaubaks, mille puhul võib eristada hooajalisi moode; sellegi juures puudub kindlus, et seda kaupa enam kellelegi tarvis on. Mind seesugune leigus paradoksaalsel kombel rõõmustas, kuna andis uue hingamise veidi ära väsinud küsimuseasetusele naiskirjandusest. Nagu vist selle küsimusega tegelejaid ikka, vaevab ka mind aeg-ajalt kahtlus, kas naiskirjandusest…

Läinud aasta oli lühiproosa jaoks viljakas. „Müürilehe” aastakokkuvõttes kõneldi „massive novellibuumist”, mis hinnati niihästi kvantitatiivseks kui ka kvalitatiivseks. Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemiate kuuest proosanominendist neli on lühiproosakogud (Martin Algus, Meelis Friedenthal, Aino Pervik, Piret Raud; lähemalt vt allpool) — see on üsna ebaharilik vahekord. Tõsi, novelliplahvatust on nimetatud ka näiliseks: osaliselt olevat tegu juhusega, osaliselt võivat põhjuseks olla see, et novellikogudele pööratakse lihtsalt rohkem tähelepanu kui mõne aja eest. Nõus, juhuse ega näivuse osakaalu ei maksa alahinnata üheski kirjanduslikus hierarhias. Samuti ei arva ma, et pealkirjas ära toodud kriis elus ja buum kirjanduses oleksid tingimata omavahel põhjuslikus seoses. Ometi…

    Toomas Haug: „Tagasi Troojamäele”. Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 487 lk.   On üldteada, et Toomas Haug on „vana kooli” kirjandusuurija, kelle käsitlused on tõsiseltvõetavad, kultuuri­loolisest teadmisest läbi imbunud ja sealjuures huviga loetavad. Tema seekordne artiklikogumik „Tagasi Troojamäele” on kolmas omasugune pärast „Trooja­mäe tõotust” (2004) ja „Klassikute lahkumist” (2010) — paks, maitsekalt kujundatud, omamoodi petlikult kivihall. Mõlemad varasemad kogumikud on pälvinud kulka esseistikapreemia, praegune sama kategooria nominatsiooni. Kuigi viimasel ajal on kombeks refräänina õhata, et tühja neist kogumikest, vaja oleks monograafiaid, vaibub Haugi raamatute ees küllap ka selline kurtmine. Kõigepealt on „Loomingu” toimetaja kohus ja õigus vormistada tekkinud mõtted…

    Kaur Riismaa: „Pimeda mehe aiad”. „Tänapäev”, Tallinn, 2015. 223 lk.   „Pimeda mehe aiad” on romaan härra Adam Koist — isevärki meesterahvast, keda lugeja kooskõlas teatava kirjandusliku konventsiooniga kohtab tema surmapäeval. Mööda põrandat kõriseb sümboolse väärtusega klaaskuul ning tagasivaateliselt hakatakse tasapisi kergitama katet härra Koi möödunud elu sündmustelt ja tema eripäraselt andelt. Selle käigus katsetab autor igasuguseid sisu- ja vormimänge: eri vaatepunkte, reaalsusest pisut fantastikasse hälbivaid tegevusliine, liikumist mitmes ajas ja ruumis. Võtmesõnaks ongi nii sisu kui ka vormi tasandil aeg. Teose tegevus toimub kolmes põhiajas, kus peategelane härra Koi on vastavalt 30-, 45- ja 60-aastane. Neist aegadest…