Joonas Hellerma
-
Tagasi „Piiririiki”
Tõnu Õnnepalu mahukaks kujunenud proosaloomingus on Emil Tode nime all ilmunud „Piiririigile” (1993) jäänud ikooniline ja teedrajav staatus, mis saadab romaani selle ilmumisest saati. Seejuures on „Piiririigi” edu olnud autorile ka kiviks kaelas. Usutlustes on ta tunnistanud joovastusele järgnenud pohmelust, kus romaani edu jäi edasiminekut rõhuma, sundides autorit „Piiririigiga” distantsi otsima, seda vahest isegi eitama või unustama, et edasine looming ei asetuks tingimata „Piiririigi” mõjusfääri. Kui vahetult järgnevate romaanide „Hind” (1995) ja „Printsess” (1997) keskne stiilivõte on jätkuvalt faabula elementidega poeetilises vormis proosajutustus, siis 2002. aastal ilmunud „Harjutused” on juba uuenenud, minajutustajalik, pihtiv hääl astub siin üles intellektuaalsemal ja vahetumal…
-
Märkmeid ajast ja ilust Viivi Luige loomingus
„Olen ikka korranud ja kordan ka siin, et kus on sõnnikut, seal on võimalik kasvatada roose, ja kus on roos, seal peab olema olnud ka sõnnikut.” See tsitaat pärineb Viivi Luige ja Hedi Rosma kahasse kirjutatud teosest „Ma olen raamat”. Roosiõie ilul on oma hind ja sünnilugu. Ilu ei välista inetust ja korratust, vastupidi, ta võtab need elemendid oma teenistusse. Sõnnikul kasvav roos on otsekui irooniline ninanips igasugusele nautlevale estetismile ja kärsitule soovmõtlemisele, mis püüab elust välja sõeluda ainult mingi parasjagu meeldiva spektriosa. Sõnnikul kasvava roosi ilu ei ole kaunishingedele. Kõik kaunis ja ülev vajab sünniks tööd ja pühendumist, miski…
-
Kiri Rein Veidemannile
Tere, ReinMul on läinud Sulle vastamisega aega ja läheks ilmselt veelgi, kui ma ennast nüüd ikkagi kokku ei võtaks. Asi pole sugugi kirjavahetuses, mis teeb mulle igapidi rõõmu. Aga kirjutamine ja mõtete rittaseadmine iseenesest on praegu väga vaevaline. Mul on tegelikult üsna pikk päevikupidamise tava, visandan päevaraamatusse ilma erilise hoole ja vormistamiseta mõtteid ja märkmeid, mis parasjagu üles kerkivad. Nüüd aga seisab ka päevik juba pikemat aega tühjana. Päevikud ja mõtteraamatud on kirjutajale ka salajane kinnitus, et temas ikka liigub midagi. Päevik on võimalus avaldada ja samas siiski kõik avaldamata jätta. Tekitada endale väikene tagala. See on endale ühe salaelu…
-
Uue maailma Tammsaare
Nägin selle unenäo päris ammu. „Estonia” kontserdisaalis kanti ette tuntud eesti helilooja uut teost. Täis saal. Ma avasin silmad koridoris, uksed saali olid juba suletud. Koridorist nägin läbi udu pilte saalisolijatest. Aplodeeritakse. On tunne, et seal valitseb mingi uinutav ja salapärane ühiskogemus. Ettekantud teos on millegagi rabanud. Inimesed on tardunud oma toolidel. Aga nad ei ole siiski niisama lummatud, vaid õndsas hämmingus ühest kaugest, ammu unustatud tundest. Koridori kinnise topeltukse ees ta hall ja tagasihoidlik kuju seisabki. Tolmuses pintsakus leebe naeratav Tammsaare. Ta on siin küll üsna omapäi, ainsaks kaasaegseks kontserdisaal ise. Suhtlus käib keeles ja sõnades, aga…
