Joosep Susi

fs: „Tätoveerimata inimene”. EKSA, 2018. 70 lk. Nullindate hakul toimus eesti luules mingi põhimõtteline teisenemine arusaamas, kuidas peaks luulet kirjutama, kuidas peaks kvaliteetne luule välja nägema. Vähemasti puudutab see ühte konkreetset poeetilist suunda, mille keskmes on/oli vaieldamatult fs-i looming. 2006. aastal üritas Tiit Hennoste siinsamas „Loomingu” veergudel tabada eesti kirjanduse muutusi, tendentse, tõstes luule perspektiivist esile just fs-i kultuslikuks saanud luuletuskogu „2004”: „Kui ma aga hakkaksin otsima kogumikku, mis võiks olla kõnesoleva aja sümboliks luules, siis saab selleks fs-i „2004”.” Näib, et juba esimese fs-i nime all ilmunud koguga loksus paika võrdlemisi konkreetne käekiri, arusaam, mismoodi fs kirjutab, ja seegi,…