Juhani Salokannel
-
Foto: Alar Madisson / Eesti KirjandusmuuseumSoome kirjanduse suursaadik
Üksainus kord olen näinud, et Piret Saluri närveerib. Aastal 1987 oli Piret saanud väljasõiduloa Soome ja me olime kokku leppinud, et viin ta oma töökohta Weilin+Göösi kirjastusse selle avaldamisplaanidega tutvuma. Oh kui palju aega on sellest mööda läinud! Seda tol ajal nii suurt kirjastust ei ole enam, ei ole olnud juba kümneid aastaid. Kuna kirjastus ja trükikoda asusid Tapiolas ja mitte Helsingi kesklinnas, läksime sinna minu autoga. Auto oli sinine Talbot – seda markigi pole enam aastakümneid liikvel olnud. Samuti pole enam autoraadiol kassetimängijat, pole ka enam neid väikseid C-kassette, mille pealt tol ajal muusikat kuulati. Meie sõidu taustmuusikaks olin…
-
Kunst või käsitöö? Sõnakunsti toimetades, tõlkides, kirjutades
Kui kunagi aastaid tagasi Tuomas Anhavaga juttu ajasin, siis hakkas mulle kõrva, et ta kasutas oma tõlkimistööst kõneledes sõnu „minu tõlkekunst”. Mina pidasin teda luuletajaks, tema kunst oli minu arvates luule. Anhava oli mitmekülgne man of letters. Ta oli 1940.—1980. aastate Soome kirjanduselu võtmeisik, mees, kes seisis meie sõjajärgse lüürika ja proosa väljendusliku uuendamise eest, karm arvustaja, mõistev ateljeekriitik, suurepärane esseist ja poleemik. Kuid ennekõike oli ta luuletaja. Olin lugenud tema talitsetud ja valitsetud luuletusi juba 15-aastasena. „Minu tõlkekunst”? Minu arvates oli tõlkimine eri maade kirjanduse tutvustamise oluline osa, aga kas see ei olnud pigem siiski käsitöö kui…
