Jürgen Rooste

Kummaliste-kummituslike ja rabavate-tabavate ja uimas uitlejate ja rõkkavalt roojaste ja malbelt (ning mitte nii malbelt) masohhistlike ja igasuguste muude luuletajate hulk on meil sedavõrd suur, et sellest ei oma täit pilti mitte keegi (ka mitte ekslik ja surelik luuleülevaatleja): üks on kindel, põua-aastaid ei ole, tavalise tagavaratabureti asemel on vaat et tagavara-pingiread… Ei, muidugi, mitte et kõik nii oivaline ja vapustav oleks, maailma muutev, aga kümmekond või enamgi noorema(poolse)t tippluuletajat on meil kindlasti. Kui mõnel ei ilmu tänavu kogu, tuleb see järgmisel aastal või aasta-paari pärast. Ja maailm on jälle mingis mõttes parem paik. On üks kahest-kolmest säravamast-külluslikumast perioodist eesti…

Need paarkümmend aastat on olnud mingis mõttes minu elu, elu kirjanduses ja kirjanduselu… Ma ei oska neid lahti võtta ja lahutada enam, uskumustest-veendumustest-vendlustest-vihkamistest-armastamistest on saanud virvarr, mille akadeemiline eritlemine ammugi minu võimete ega kompetentsi piiridesse ei kuulu.

  Jan Kaus: „Vasaraheitja”. „Ji”, 2013. 96 lk.   Kõigi paranoiliste lugejate rõõmuks võtsin arvustada Jan Kausi uut raamatut — et oleks ikka kindel ja teada, et me otse ja avalikult üksteist kallistame ja karvustame. Alustan pidurdamatu kiidukõnega. Kaus, va linnalemb, romaanikirjanik ja tunnustamata, aga suurepärane luuletaja, on (:)kivisildniku kirjastuse karvase käpa alt lasknud me ette tekstikogu „Vasaraheitja”, mis esitab korraga mitu väikest väljakutset. Muide, et (:)kivisildnik on kirjastajaks valitud, on märgiline, on oluline: Kaus lubab endale mingit vabadust, punk-olemist, mida ta ehk teiste kirjastajate juures ei teeks. Esiteks, meeldetuletuseks: Kaus on küll vahest enim hinnatud romaanikirjanikuna, ja on säärasena…

  Aeg on säärane, et teeb paljud kurvaks, kurjaks ja/või segaseks. Raske on leida argumenti, vastulauset sõnumile: „Mis meil siis häda on, suures plaanis on ju kõik hästi, eks, ega me kuskil Aafrikas või Venemaal ela…” Mida sa seepääle vastad, et sind opakaks muidumässajaks ei peetaks? Põhjusi on ju palju, aga pudrupehme retoorikaraba vastu see ei aita… Loobid siis arvude keelt nagu „nemad ise”, pillud ka statistikat ja laulad nagu kurja-ilma-lind? Mis on luuletaja mässuvahend — on see mingi eriomane poeetiline relv või ikkagi seesama, mis alati mässulisi on aidanud? Või tõesti: kirjutada looduslüürikat, eralduda eremiidina, mängida müstikuna… Sest keegi…

  mul tuli kõik meelde: oma esimese raamatu kirjutasin ma kuskil esimeses klassis mu vanaema illustreeris selle suurte saurusepiltidega — ta oli tollal harrastuskunstnik   see oli plagiaat — kogu mu raamat (ja pildid ka! ka pildid olid säält, vanaema!) kirjutasin suurema jao maha raamatust „kui krokodillid lendasid”   kui paar vanema klassi poissi mult küsisid mu vihikut lehitsedes — sest vihikupikkune see raamat oligi — kas toda krokodillide-asja tean siis salgasin nagu peetrus varmalt vintskelt ja visalt   mul tuli kõik meelde: me mängisime vahetunnis keerukulli ja kõige ilusama klassiõe käed olid kõige külmemad ja see vastuolu rabas mind…

    Eda Ahi: „Gravitatsioon”. „Verb”, 2013. 56 lk.   Eda Ahi jäi mulle luuletajana esmalt silma erilise, karge esinejana, lavakuju­na. Tollal, vast selle sajandi esimese kümnendi lõpul, paistis ta me lõbusa, loova, prassiva ja samas pühenduva noore luuletajaskonna seas silma oma julge, iseteadva olemise, kõva ning selge hääle ja erilise, tollasest noorest vabavärsilainest täiesti erineva käekirjaga. Ühtpidi nagu kehastunud vorm, paistis ta ise füüsiliselt rütmuvat ja riimuvat: ühtpidi harmooniliseks ja samas poeetiliselt metsikuks, taltsutamatuks olendiks. Debüütkogu „Maskiball” oli üks markereid, teetähiseid, et me luule leiab taas lohtu ja lähtekohti ka sellest, mida kaua on „luulena” tajutud (ning mis tavateadvuses…

  Pille Õnnepalu: „Õde”. „Henrik”, 2013. 158 lk.   Luule ja elu piirid segunevad, hägustuvad, kaovad. Väga sageli. Ma olen ise olnud säärase „ausa” (aga kas ta siis polegi seda?) luule lõksus, olen jäänud sellesse vahel kinni, ja seetõttu ka mässanud ta vastu. Aga kui ma vaatan miskit perspektiivis, kui ma loen lisaks mõistusele ka hingega, siis on ikkagi too Sauteri—Bukowski karune liin oluline (miks mitte öelda ka fs-i, Kalju Kruusa oma?) kui üks kõige puudutavam-päeviklikum luulelaad. Midagi tegelikku, üle aegade vältavat, sest ta toimib nagu aken olnud ja olevatesse maailmadesse. Pille Õnnepalust ei tea ma midagi. „Õde” sattus mu…

    kas need on siis kunstnikud, kas need on siis kirjanikud: käsi õieli vabariigi tänavanurkadel kasimata keele ja koleda kuuega kerkivad koopaist ja urgastest rahvas toidab neid oma ihust nagu siil puugiparve oma seljal: üllatavad nad siis millegi uuega, puudutavad meie vaimu ja olemist siin eestlastena? poeedi ülesanne peaks olema hinge ülendada valgust puistata inimest tost kõntsast ja koledusest välja koukida aga ei: haigekassakaart ja kirjanikupalk on tema paleus kuradi kultuurne paeluss vabariigi soolikais ja selle eest on ta valmis meile pakkuma pohmellihommikute kirjeldusi riimimata uduuide ja nilbet nihilismi Lätis pandi Kulka kinni: ka kohalik Looming ja Sirp pandi…

„Mitte-Tartu”.„Topofon”, Tartu, 2012. 304 lk.    Mitte-Tartut ma õigupoolest ei tunne. Ei tunne hästi seda Päris-Tartutki. Kuigi mõned korrad viimase aasta sees olen sattunud sääl kummalistele piirialadele: näiteks kuskile Karlova servale veidrasse noortehotelli, mille tagant jõe äärde minnes sattus paika, kus vanad torssis näoga kalurid pahuralt oma paate putitasid, samas kui nende veel pahuramad koerad kuidagi õelalt vimmakil lähemale hiilisid. No polnud oma kant, polnud oma mees, mis teha. Kui ma loen koostaja Sven Vabari suu­repärast sissejuhatust raamatule — suurepärast seetõttu, et see annab väga hää lühiülevaate Tartu tänastest literaatidest, nende kool- ja seltskondadest/kampadest, ning kaardistab ka raamatu autorkonna, nende…