Katrin Pauts

Veidi piinlik ehk, aga vaid ühte võõrasse linna olen läinud spetsiaalselt oma lemmik­raamatu pärast. Mu ainuke kirjanduslik palverännak viis mind Rootsi Ystadi, kus elas Henning Mankelli melanhoolne detektiiv Kurt Wallander. Lonkisin seal mere ääres ja vahtisin kaugusse, nagu Wallanderil oli kombeks – Lääne­meri on Ystadis, muide, musta värvi. Ei mäleta, kas Mankell Ystadi merd ka nii kirjeldas. Kirjeldus peab mulle raske panniga pähe lajatama, et see meelde jääks. Väga vähe on häid kirjeldusi. Eriti krimkades, mis on minu meelest funktsionaalne kirjandus, ajavad pikad kirjeldused närvi ja lehitsen neist üle. Krimka funktsioon pole ju midagi muud kui põnevat ajaviidet pakkuda –…