Lauri Sommer
-
Oh saaksin käia…
Martin Vabat: „Püüdmatusejumala kannul”.
-
Luule
-
Pärlipyydjad
Kes leiab eriti puhta ja vähemalt varblase muna suuruse pärli, see on kohustatud sellest teatama kohalikule valitsusvõimu esindajale ja ootama temalt järgnevaid korraldusi. Balti eraseadus, 1766 Sänna vana mõisa juurest väikest teerada pidi jõe poole tulla, tammetsõõrist paremat kätt oli Pärlipyydjate Maja. Talvel seisis ta tyhi, luud vastu ust toetatud. Tuul tiirutas õuel, sulailmaga irvitasid tihased ta neljal nurgal ja aedniku poeg pidi vaatama, et keegi ei kriibiks naelaga seintele lollusi ega virutaks räästa alt ära kyttepuid. Elu mõisa ymber soikus. Erilist polnud palju muud kui mõni saanisõit ja kuljuste kilistamine, mis Liivakupalu mäest yles jõudes hääbus. Ja siis langes…
-
Indiaani bukett
Pawnee Sõjalaul Andke aimu, on see päris — elu, mida elan siin. Pyhad, keda kõikjal leidub, andke aimu, on see päris elu, mida elan siin. Wazhazhe (Osage) Päike pole see suur jumal, keda nende meel mõlgutas, kuigi ka Päike on jumal, nii on nad öelnud. Kuu pole see suur jumal, keda nende meel mõlgutas, jumal, kellest kõneldi ikka kui ööst, kuigi ka Kuu on jumal, nii on nad öelnud. Nende meel mõlgutas jumalat, kellest kõneldi ikka kui ööst, jumalat, kes tuleb ja lamab väljasirutunult kollases valguses, jumal, kes lamab kollases. Kuu pole see suur jumal, keda nende meel mõlgutas, kellest…
-
Luule
Unes lähen ikka selle toa poole, kus syndisin — läbi kymnete olukordade poolpiduse udu tõmbun nagu rauapuru magneti poole, kui ka vahel tulevad ette naine, rist või toomingaoksad. Jõuda lävele selles või mõnes tulevas unes, ykskõik, mingu uks keerleva koridori lõpust, varjutrepilt, läbi seina või maa alt — vastu mulda pandud suur viltune plekktahvel. Pisim molekulgi pole yksi oma kujutluses. Kõrvalkorterites tuikavad teiste syndide kompassid. Sedagi juhtub, et kaks unerada kohtuvad uduse laterna all. Kõige sygavam puudutus ei tõusegi teadvuse pinnale. Mõned toad selles majas on vanemad kui ehk tohiks, omapäi moondunud, kerge käega visatud saladusse, mõned on peatunud Eesti…
-
Luule
* Selle aia õhtu on puhas. Kerge tuul läbi mineviku. Mälestuste koor on vaikind, korjand kokku oma porised kleidisabad ja lahkund. Iilingu lõpp on hele. Okkad ei torka enam, vaid kogunevad pehmeks vaibaks, kuhu istuda. Oksad unistavad lehtedest, vahtramahl on täitnud suurima nõu. Olen yksi nagu Aadam enne naise loomist. Kujuta mõtted hõljuvad härmaniitide otstes. Elupuust voolitud and magab rinnas. Palju aastaid. Kas keegi tuleb, pole veel Jumalalt kysinud järgi. Vahest oleks targem oma kyljeluuga õhtusel aasal kurni mängida, lyyes sydame lendtähena yle vaikse taeva. * Ta noored ronkmustad juuksed lõhnasid bussis mu ees….
-
luule
Karulakaelas Karjapoisid tõid vankriga kive ja poetasid nad ykshaaval suudmesse. Kee ymber saleda järvekaela, kust Karulasse või Jämejalga minekul yle lõigata. Suurvee aegu on nad peidus aga leitsakulisil suvehommikuil on siin vulisev, madal ja soe. Heinasyletäis iidse vahtra all. Kogremaimud tulevad riimvette peesitama ja siuglevad kiires voolus. Pardipere ujub einelauast läbi. Vahel tõmbab vesi mõne kalakese kivide vahele või lykkab kaldaveerde. Siis nad puristavad ja siplevad tasakesi naerdes sõeluvad edasi päikeseviirgude vahel. Tilgad aegluubis. Lehtede varjud veel. Karjapoisid, kes sajandi eest tee peal kurni lõid ja kaelas kalanalja tegid, on ikka veel siin ja Karula pargis ootab seedri najal…
-
luule
* Kus Eesti kaardi nurgas Sa ka pikutaks, aastaaeg ei kysi sellest midagi. Õhk on hakkama pandud. Mõte heliseb nii Petrakuudis, Ylejõel kui Lollidemäel. Loojangud vajutavad klahve aadamate hinges. Linnulaul on seadistamisel ja iga eeva häälestab oma virginaaliumi, et kord vaiksel suveõhtul mängida kylatänaval mööda jalutava lehmakarja tasasesse myygimisse. Õnnelik peaks olema see, kes on vallandand kas või yhegi laulu. Selles loos kajavad esimene krookus ja naat, pistab piimanõgese myrgine nupp, luikab lagunev kulu. Aga siis on suvi. Selleks ajaks on läbi, mis praegu veel tulemata. Meeste profiilid on põlenud kergete pilvede alla. Naiste naer ja nutt laotunud puhkevate…
-
Luule
* Tihased nokivad tasapisi tyhjaks päevalillede näod. Mina lappan läbi mõned kallid raamatud. Sinna jääb veel kyll leida. Öösiti, kui akna kuma sirutub õue, istub maja juures ritsikas. Ta teab, et palju pole jäänud. Võtab pimedalt lisa. Ta hiline laul on mu moodi. * Jah, Santōka[1], vihmapiiskade hääl vananeb koos minuga, läheb kylma kannul surmavalda ja tuleb jälle noorena pärast lund. Tilkumine on meenutus kadunud reeteedest ja inimnägudest, kes sõitsid hobusega yle nende väljade. * Lume-eelsuses aias taimed seisavad alistunult: mõnede kasvupäevad jäävad pooleli kylmenevas. Mõni talvine sula on vilets lootus hauatagusele elule. Kus siis jätkub astrite lilla, päevalille…
