Leelo Tungal
-
Foto: Eiko LainjärvKirjanik loeb. Leelo Tungal
Huvitav, kas keegi on kirja pannud kõigi enda loetud raamatute pealkirjad – lapsepõlvest kuni pensionieani? Mina seda küll vist teha ei suudaks… Oma esimest lugemiselamust mäletan väga selgesti, kuigi sain selle osaliseks aastakümnete eest, umbes nelja-aastasena. Olin tollal tundide kaupa üksi kodus – mu ema oli viidud külmale maale ja õpetajast isa võttis lisaks koolitööle enda peale ka rahvamaja juhatamise, et ots otsaga kokku tulla ja emale vangilaagrisse pakke saata. Ema oli enne äraviimist jõudnud mulle kõik tähed selgeks õpetada, aga tähtede tundmine ja lugemine olid minu jaoks erinevad asjad. Ema meelest oli kiiduväärt, et sain selgeks nii suured kui…
-
Foto: WikipediaMinu Harju Üks
Elu jooksul olen harjunud omaks pidama paljusid uksi, millest on aastate kaupa sisse ja välja käidud.
-
Foto: Kristjan LeppUkrainale mõeldes
-
Leelo Tungal loeb oma luulet
-
Luule
Kaasaeglane Ta astub sinust üle, sinust läbi — tal sellest mitte midagi ei ole: ei ehmumist, ei jahmumist, ei häbi, sest aeg on selline, et aega lihtsalt pole. Ei ole aega tähelegi panna, kes on ta kõrval, kes on ees ja taga. Aeg enesega tingida ei anna ei karmuse, ei vaga lalinaga. Ta kiikab taskutelefoni kella: käest kadumas on terve eluiga, kas saab ta hakkama veel ühe hella ja hingematvalt sooja sõnumiga? Aeg kaob, aeg kaob… Kui rutata, siis saab ta ehk selle siiski sulle ära saata? Hüvastijätt Head sõbrad, meid jälle…
-
Intervjuu: Minu lugu on minu lugu
ILONA MARTSON: Selle intervjuu lindistus algab „Pegasuse” kohvikus. Mis on selle paiga tähendus sinu elus? Kuulud ju sellesse põlvkonda, kelle noorusajal oli see n-ö kultuskoht. LEELO TUNGAL: Eks praegu öeldakse jah, et „kultuskoht” — tookord ei kasutanud seda sõna keegi. Pärast keskkooli oli see lihtsalt üks osa minu elust. Ei kujuta ette, et Tallinnas olles olnuks mõni päev, kui ma siit läbi ei astunud. Võib-olla haigena ei käinud… Tookord ei olnud ju inimestel telefoni, „Pegasus” oligi see koht, kus info liikus. Eks me lugesime vastastikku luuletusi ja vahetasime raamatuid. Raekoja platsi lähedal oli Mündi tänava antikvariaat, sealt ikka vahel keegi…
-
Õnnelik lapsepõlv ilma hüüumärgita
Sõnapaarist „õnnelik lapsepõlv” on ajapikku saanud nii põhjalikult pruugitud klišee, et suurem osa täiskasvanutest — mina kaasa arvatud — kasutab seda enamasti ainult iroonilise alatooniga. Minu põlvkonna emad ostsid oma lastele küpsisepakke nimega „Õnnelik lapsepõlv” — küpsised olid kandilised ja kõvad, aga nendest sai meisterdada maitsvaid küpsisetorte, ja kui seda tehti koos lastega, siis oligi tõesti juba köögis tunda veidi õnneliku lapsepõlve lõhna, ükskõik mis õhkkond kodust väljaspool valitses. Praeguseks on vist enamikul meelest läinud omaaegne Vovotška-anekdoot: õpetaja esitab lastele küsimusi selle kohta, kus on kõige ilusamad linnad, kõige paremad raamatud, kõige mugavamad kodud, kõige maitsvamad kommid ja…
