Maarja Kango

 AARE PILV: Lugesin „Klaaslapse” läbi ühe õhtuga, mõistagi see tekst mõjus, aga ta mõjus mitte ainult lugemise ajal, vaid ka tagantjärele. Ja üks kummaline asi oli see: hakkas tunduma, et õigupoolest nagu polnudki midagi „mõtelda”, n-ö interpreteerida — sest kuidas tõlgendada inimliku viletsuse jäledat elementaarsust, lootusetuse ja sihi purunemise traagika enda teatavat „abjektsust”, seda, et päris traagikas ja päris põrgus ei ole mingitki ülevust, seal põhjas pole lunastust, mis kannatusega otsekui peaks kaasnema, ongi lihtsalt „perse”. Mu meelest annab see raamat kõige muu kõrval väga selgelt edasi seda põrgu triviaalsust — ja just see on kannatuse juures see kõige rohkem…