Maarja Kangro
-
Maarja Kangro „Tüdruk ja munad”
Foto ja video: Kris Moor Rohkem Maarja Kangro luulet Loomingus 12/2023.
-
Foto: Kris MoorMaarja Kangro „*olla öösel üleval, sest pool on valimata”
Foto ja video: Kris Moor Rohkem Maarja Kangro luulet Loomingus 12/2023.
-
Maarja Kangro „Mina, Peetrus”
Video: Kris Moor Rohkem Maarja Kangro luulet Loomingus 12/2023.
-
Maarja Kangro loeb enda tõlgitud Halõna Kruki luuletuse „Inimkonna ajalugu”
-
Maarja Kangro loeb oma luulet
-
„Haavikko on seda juba öelnud”
Paavo Haavikko: „Kogutud luuletused”.
-
Foto: erakoguKirjanik loeb. Maarja Kangro
Nagu paljud, olen ma suur lehitseja ja ettevaatlik lugeja. Teen raamatutega tihti seda, mida toiduga peaaegu mitte kunagi: songin siit-sealt ja jätan järele. Meeldivamad loen läbi ka, sest kirjutaval inimesel on ju vajadus lugeda nagu koeral vajadus nuuskida, ja raamatut kui vaimusaaduste formaati pole põhjust põlata. Mida hakkab koer peale kogu selle väljanuusitud infoga, ei oska inimene alati öelda. Mida hakkab kirjanik peale loetuga? Kasutab ära, kui saab. Lahutab meelt, tuunib ennast, uurides välja, mis mõtted ilmas ringlevad või on ringelnud. Mina olen viimasel ajal oma meelt lahutanud näiteks nende raamatutega. Mõned olen kingiks saanud, mõne ise kinkinud, ja nagu…
-
Häda rahvuse pärast
Mihkel Mutt: „Eesti ümberlõikaja”. „Fabian”, 2016. 208 lk. Veretilgad kenal valgel raamatukaanel on eksitavad. Siin pole mingit verd, roima ega märulit, napib isegi hariliku romaani masti tegevustikku. Kuna veretilku on kolm, tuleb vägisi mõte, et ju need viitavad sellele, kuidas eestlane katsub müüa oma hingekest suuremate ja peenemate rahvaste kultuurile. Või Brüsselile. Aga nagu näeme, ei taha seda hinge eriti keegi. Seegi näidatakse hoolikalt ära, kuidas hingemüüjad on oma õhinas naeruväärsed, kolkassejääjad on naeruväärsed, brüssellased on põlglikud ja ikkagi naeruväärsed ja mõni neist on pealegi kahesooline internatsionalist. Meelis Oidsalu nimetab raamatut poliitiliseks pamfletiks ja eks…
-
Armas haamer
Armas haamer sigalast. Ta sättis meeldetuletuse kella üheksaks hommikul, alarm „Marimba”. Seejärel keeras auto ringi ja sõitis tuldud teed tagasi. Selle sitahäda viib ta ise traumapunkti. Lehed laperdasid vahtra otsas, septembri lõpus veel üsna rohelised. Ta tuli autost välja, viskas koti üle õla ja vaatas nende laperdamist. Jaburad lehed. Või mis neist ikka tahta. Rohi vahtis samuti ikka veel kirkalt vastu. Järelemõtlematu rohi, ja kõige selle keskel peaaegu et osatav klump kollaste võõrasemadega. Must kass, eneseküllane, müütiline, tüütu elukas. Kuidas see Švartsi „Tavalises imes” oligi: berjoza — tupitsa, dub — osjol. Retška — idiotka. Oblaka — kretinõ. Liblikal oli tilluke…
