Maarja Pärtna
-
Luitevärava ees
-
Foto: Kris MoorIntervjuu: Kuidas kirjutada keha?
Piret Põldveri teine luulekogu „Suunurgad” (2023) on ihuline, mälestuslik ja mänguline teos, mis kujutab keha ja tunnete läbipõimitust. Eelmise aasta lõpukuudel vahetasime Piretiga meili teel mõtteid keha, tunnete, kirjutamise ja avaldamise üle, lähtepunktiks „Suunurkade” Tartu esitlusel peetud vestlus. Lisaks eelmisel aastal ilmunud luulekogule on Piret välja andnud debüütkogu „Alati nii järsku” (2020) ning ilukirjanduslikku proosat ja intervjuusid ühendava alkoholiteemalise raamatu „Hoog” (2022). Tema tegevusväli kirjanduses on aga autorsusest märksa avaram: Piret on toimetanud ilukirjandust ja filosoofiat, kirjutanud kriitikat, intervjueerinud teisi kirjanikke, praegu töötab ta Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetoolis nooremteadurina ja on doktorant.
-
Foto: Birgit VarblaneIntervjuu: Südamest tulev naer on vabaduse heli
Berit Kaschani kolmas luulekogu „Täna piisab vähesest” (2022) on vaheldusrikas nagu elu ise, tulvil lusti, nukrust, narrust, naeru ja keelemängu. Palusin Beritil rääkida lähemalt eelmisel aastal ilmunud luulekogu koostamisest, tööst biblioterapeudina, loomeprotsessist ja enesetajust luuletajana ning vaadetest kirjandusele. Mõtteid vahetasime puhanguti meili teel, peamiselt jaanuaris.
-
Luule
-
Intervjuu: Kuidas kirjutada keskkonnakriisist?
Intervjuu Maarja Pärtnaga sündis kohtumise ja kirjutamise teel. Saime kokku veebruari lõpus, arutasime paljudel teemadel ning hiljem kirjutas Maarja endale olulisemad omakorda lahti. Rääkisime vabakutselise elust, keskkonnast, kirjutamisest ja mitmest muust asjast. PIRET PÕLDVER: Kui kaua sa oled olnud vabakutseline? MAARJA PÄRTNA: 2016. aasta algusest. Sellele eelnesid ülikooliõpingud ja töö – mul on bakalaureusekraad inglise keeles ja kirjanduses ning maailmakirjanduse magistrikraad, magistriõpingute ajal töötasin „Müürilehes” kirjandustoimetaja ja hiljem tegevtoimetajana. Samuti olin aasta „Värskes Rõhus” luuletoimetaja. Ülikooli lõpetamise järel otsustasin hakata vabakutseliseks. P. P.: Need tunduvad ideaalsete töökohtadena. Miks sa ära tahtsid tulla? M. P.: Tahtsin endale rohkem aega, et loominguga tegeleda,…
-
Maarja Pärtna luulet
-
Luule
jõgi, angervaks, kahanemine sel talvel ei läinudki külmaks. emajõe pind on vaikne ja must — öö kivine peegel, külm aeglane noatera lõikab kõveralt läbi elu ja linnasüdame. vee klaasja pinna alt jõepõhjast kumavad loomaluud tähenduslikud ja paljad — minagi olen osa kõige elava võrgustikust. minulgi tuleb end kord üleni tagasi anda. * peatada käsi. jätta murdmata ülane valgete õite ja angervaks magusa lõhna pärast. jätta elavale alles ta elu — nii palju kui saab valada oma siinoleku piimjas sisu ümber väiksemasse anumasse. teha ruumi — kahaneda, piseneda ja siis ikkagi olla väike tuline kerisekivi ja siis ikkagi olla tihe kui…
-
Kolm pilti
Annelinn Üks korduv unenägu sellest, kuidas Annelinn põleb. Tuli kihutab paneelmajade väikestest akendest ereda leegiga välja, Pika tänava majad on rusudes, jõeäärsed pargid põlenud. Kivilinnast paistavad veneaegsed nurgarõdudega tornmajad, mida seal kunagi olnud pole (pärit on need vist Vilniusest), ümbrusega võrreldes ebaproportsionaalselt lähedalolevad, just nagu luubiga suurendatud, ja kõrged. Näen põlengut iga kord eri paigast — vahel Jakobi tänava mäelt, siis Toomelt, siis Sõpruse silla alt luhalt, mis polegi enam luht, vaid karjakoppel, kõrval õites kartulipõld — ma jooksen põgenedes risti üle vagude, jalg takerdub kartulipealsetesse, ma lendan käpuli, pressin end vaovahesse peitu nagu kaevikusse, vajutan näo kuiva tuhasesse mulda,…
-
Ühest tundelisest taevakaardist
Jan Kaus: „Läheduste raamat”. „Verb”, 2016. 72 lk. Jan Kaus on oma miniatuurides kujutanud ruumi, eriti linnaruumi, eriti Tallinna ja sealseid kohti köitvalt kas või juba seetõttu, et rakurss ja ruumikujutuse mastaabid ta miniatuurikogudes aina uuenevad ja muutuvad. Muutuvad ka juhul, kui tullakse tagasi samade paikade manu. Muidugi ei kirjuta Kaus ainuüksi ruumist, vaid eelkõige ikka inimes(t)est ruumis.[1] Varasemate miniatuurikogudega võrreldes jälgib „Läheduste raamat” põhjalikumalt suhteid ja siseelu, ruumiline kujutlus on aga avardunud kosmiliste mõõtmeteni. Kui räägitakse ruumist, siis räägitakse inimlikust lähedusest, ja vastupidi: ruumikujutuse kaudu kaardistatakse lähisuhteid, kuid ühtlasi osutatakse suhetes üldisemalt hädavajaliku õige läheduse, õige…
-
Äär on kokkupuutepunkt
Maarja Pärtna (s. 1986) on Tartu luuletaja, kel on ilmunud kaks kogu: „Rohujuurte juures” („Värske Raamat”, 2011) ja „Läved ja tüved” (EKSA, 2013). Pärtna on Tartu Ülikooli maailmakirjanduse magistrant ning Tartu ja maailma kultuurilehe „Müürileht” tegev- ja kirjandustoimetaja. Sel aastal pälvis tema luuletus „Sees” Juhan Liivi luulepreemia. CAROLINA PIHELGAS: Oma esimeses kogus oled kirjutanud: „Juhan, mida sa mõelda võisid kui / klienditeenindajad su rongi pealt maha tõukasid / olid ju enda blogis pihtinud et / seinakella tiksumine sööb su närvid [—] // Juhan, kas taevas oli / ka sulle mõnikord talumatult lähedal kui / aknast välja vaadates teadsid…
-
Ühe kohatunnetuse portree
Mihkel Kaevats: „Ungari kirsid & teisi luuletusi”. „Pegasus”, 2012. 80 lk. Mu nimi on Stephen Dedalus, mu kodumaad hüütakse Iiriks. Clongowes on mu asupaik, ja taevas mu ootuste piiriks. (James Joice, Kunstniku noorpõlve- portree) Ameerika ökokriitik Lawrence Buell pakub raamatus Writing for an Endangered World välja kaks erinevat viisi, kuidas üksikisiku kohatunnetust võiks kirjeldamise eesmärgil visualiseerida. Esimene neist, paiksema (ja traditsioonilisema) eluviisi juurde kuuluv, võiks välja näha üksteise sees paiknevate kontsentriliselt laienevate ringidena. Seda laadi paigatunnetust iseloomustab aina suurenev emotsionaalne seotus keskpunktiga. Emotsionaalselt kõige olulisem koht — kodu — moodustab sel juhul tunnetusliku kaardi keskpunkti. Kontsentrilise…
