Maarja Vaino

1917. aastal avaldas A. H. Tammsaare kolm ilukirjanduslikku teost: jutustus „Varjundid”[1] kõneleb kopsuhaigete pansionaadis aset leidnud traagilisest armuloost; novellis „Kärbes” on kesksel kohal armupinge tütarlapseliku Tiksi ja vanemaealise kirjaniku Meriheina vahel ning novell „Meeletu mälestused” on traagiline jutustus mehest, kes revolutsiooni tõttu kaotas oma kodu ja lähedased. Selsamal aastal asus Tammsaare kirjutama veel ühte teost. See oli näidend „Juudit”. Aastaid laagerdunud idee sai kirjutamiseks otsustava tõuke ajal, mil Euroopas käis sõda ning Eestit vapustasid Vene impeeriumi revolutsioonid. Tammsaare elas sõja-aastatel Koitjärvel oma venna juures ning ravis tervisehädasid. Kirjaniku tollased ühiskonnakriitilised vaatlused kajastuvad kogumikus „Sõjamõtted” (1919), osa neist mõtetest jõudis ka näidendisse….

Ühest motiivist Kalju Lepiku luules Vahel jäävad mõned luuleread kummitama ja elama fraasina, millele ei oskagi täpset tähendust anda. Nad lihtsalt mõjuvad. Üks selline rida — õieti ka luuletuse pealkiri — on Kalju Lepiku kogumiku „Ronk on laululind” (1961) avaluuletus „Surmal on lapse silmad”. Olgu luuletuse algus siinkohal meenutatud: Surmal on lapse silmad, kui ma vaatan surma sisse. Kas ma vaatan kadumisse? Luuletus on kantud isiklikust tragöödiast (Kalju Lepiku väike poeg Ott hukkus liiklusõnnetuses 1958. aastal) ja võib-olla on ridadesse peidetud valu see, mis värsi nii eredalt meelde söövitab. Võib-olla aga hoopis kujundi ootamatus: surma kujutatakse sagedamini ikka luukere või…

    Valentin Kuik: „Ja sinu kätes on põrgu­tuli”. EKSA, Tallinn, 2014. 208 lk.   1956. aastal avaldas Bernard Kangro paguluses romaani „Taeva võtmed”, mille motoks on tsitaat A. H. Tammsaare romaanist „Põrgupõhja uus Vanapagan” (1939): „Inimese hing on ju südames, mitte peas, tohtrihärra, sest südames on veri ja vere sees hing.” Kangro romaani teljeks on Vanapagana tütre Riia edasiarendatud lugu. Lisaks mõnele tegelaskujule seob romaane müstiline õhustik, mis annab muidu realistlikult kujutatud sündmustikule ebamaise alatooni. Põhiosas romaanid omavahel siiski ei sarnane, selleks on Kangro ja Tammsaare kirjanikukäekirjad liiga erinevad. Isegi kui nad jagavad mitmeid — näiteks mälestuste ja mälu…

    Mõtisklus sai alguse Andresest ja Pearust. Tähelepanekust, et mitmetes viimaste aastate lavastustes on rõhuasetused nende kahe tegelase vahel muutunud. Vanasti kujutati Andrest valdavalt positiivse kangelasena. Jah, tal oli kehv iseloom, kuid ta pühendas oma elu õilsale eesmärgile ning tal olid kindlad eetilised tõekspidamised, mis kokkuvõttes lunastasid tema halvemad omadused. Pearu tegelaskuju ja nn. Pearu veidrusi tõlgendati pigem negatiivselt. Teda iseloomustasid laisklemine, prassimine ja riiakas, kuigi aeg-ajalt õrnahingeline iseloom. Ta oli häirija, kes loopis kangelasele kaikaid kodaraisse. (Nõukogude ajal sobis ta sellisena vahel esindama ka „alternatiivi”.) Uute tõlgenduste järgi on Pearu ja Andres paljuski kohad vahetanud. Pearust on saanud…

  Mehis Heinsaar: „Ülikond”. „Menu Kirjastus”, Tallinn, 2013. 157 lk.   Heinsaare novellid on omaette mõiste, mida kuuldes lisakommentaare polegi vaja. On selge, et tegemist on tekstidega, mille autoril on oma äratuntav käekiri, mõttemaailm ja andunud lugejad. Arvan ka ennast Heinsaare loomingu austajate hulka ja seetõttu avasin tema uue novellikogu rõõmuga. Kuigi „Ülikond” on kokku pandud aastatel 2003—2013 ilmunud juttudest ja nii mõnigi neist oli juba varem loetud, tõotas raamat lugemiselamust. Ning ma ei saa öelda, et oleksin otseselt pettunud. Heinsaare fantaasia töötab endiselt ja jutt jookseb. Ainult et… mingi säde on justkui puudu. Heinsaare parimate lugude puhul tundub, nagu…

    Rein Veidemann: „Tund enne igavikku”. Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 218 lk.   Rein Veidemanni teine romaan „Tund enne igavikku” jätkab „Lastekodus” (2003) lugejate ette astunud tegelase Andreas Wiigi sisekaemuslikke seiklusi. Tegevus toimub Tartus, kuhu Andreas on läinud oma mentori ja õpetaja Karl Mooritsa matusele. Matusetseremoonia ja sellega kaasnevate sündmuste kirjeldused vahelduvad Andrease ülikoolipäevil peetud päeviku tekstidega. Fiktiivsesse diaariumisse aastail 1969—1979 kirja pandud mõtted põimuvad matustel (1994. aasta varakevad) viibiva Andrease mõlgutuste ja tagasivaadetega oma elule ning meenutustega ülikooliajast. Veidemann on ise juhtinud tähelepanu oma romaani ainulaadsele olemusele: tegemist on eesti kirjanduse ainsa matuseromaaniga. Tõsi küll, meenuvad mõned matuse-ainelised…

  Meie kultuuriteadvust on nüüdseks üsna pikalt rikastatud terminiga enesekoloniseerimine. Neokolonialismist ei ole palju juttu olnud, sest me olime pärast Teist maailmasõda okupeeritud (annekteeritud), mitte koloniseeritud riik. Meie seisukohast algas omamoodi „neokoloniseerimine” pigem pärast taasiseseisvumist, kui olime Lääne suurriikide meelevallas nii poliitiliselt kui ka majanduslikult ning valmis tegema kõike, et ainult säilitada oma iseseisvust ning saada/jääda vabaks riigiks. Mõistagi kätkeb eelnev lause endas sügavat paradoksi, millest paljud eestlased on küllap hakanud aru saama alles XXI sajandil. Esimeses õhinas „toodi maale” nii palju meie jaoks värskeid ja teistsuguseid mõtteid kui vähegi võimalik. Paljud neist võeti ilma igasuguse kriitilise mõtlemiseta omaks ning…