Marge Pärnits

Tiia Toomet, kellelt on alates 1975. aastast ilmunud üle kolmekümne raamatu, on kirjutanud: „Olin mõelnud, et tahaksin kunagi kirjutada jutu, kus mitte midagi ei juhtuks, aga ma polnud kindel, kas ma suudan.” Seda lugedes tundub, nagu peegelduks nendes sõnades igatsus tabada korraga maailma keerulisust ja lihtsust. Lugejatena võime seda vaid aimata, aga kuidas vaatab kirjanik ise tagasi seni kirjutatule – luulele ja lastelugudele, jutustustele ja lapsepõlvemälestustele? Meie teed ristusid rohkem kui kaks aastakümmet tagasi, mil ma noore tudengina mänguasjamuuseumi uksest sisse astudes sattusin Tiia ja ta mõtte­kaaslaste loodud maailma. Mingil hetkel hakkasin aimama, et neid temaga seotud maailmu on hoomamatu…