Maria Esko
-
Ma võtan selle keele, mis minusse peksti
4. novembril 2024 kuulutati Prantsusmaal välja kaks iga-aastast mainekat romaaniauhinda, Prix Goncourt ja Prix Renaudot. Mõlemal on pikk, väärikas ja mõistagi kõikvõimalike skandaalikestega palistatud ajalugu. Goncourt’i preemiat hakkas välja andma aastal 1903 nn Goncourt’i Akadeemia ehk kümneliikmeline kirjanikest koosnev žürii. Renaudot’ auhinna lõid kümme ajakirjanikku ja kirjanduskriitikut 1926. aastal esiotsa justkui naljaviluks, „Goncourt’i oodates”, aga juba esimeste laureaatide väljahõikamisest kinnistus see igati tõsiselt võetava kirjanduspreemiana teise täienduseks. Igal aastal kuulutatakse Renaudot nimme välja mõni minut pärast Goncourt’i auhinda ja kahe romaanipreemia laureaat ei saa kunagi kattuda. Küll aga eelneb laureaadi teatavaks tegemisele mõlema auhinna puhul nominentide avaldamine: mitme valimisvooruga Goncourt’i…
-
Millega ravida ravimatut?
Prostituut, romaanikirjanik, filmitegija — nende kolme ametinimetusega võtab Virginie Despentes’i tegevuse kokku tema Wikipedia ankeet. Tõepoolest tegutses Despentes (snd 1969) enne kirjanikukarjääri algust aastaid seksitöötajana, samuti vabakutselise rokiajakirjaniku ja pornofilmikriitikuna. Kogemustest Prantsusmaa seksitööstuses kirjutab ta põhjalikult 2006. aastal ilmunud autobiograafilises teoses „King Kong Théorie”, milles kirjeldab isiklike läbielamiste kõrval ka oma kirjanduslikke motiive, eelkõige nn uusfeministlikke ideid ja soovi avada naissoo kui konstruktsiooni ühiskondlik-ajaloolist tausta, mõtestada lahti naiseks olemise sisu tänapäeval ning visandada naissoo mõiste võimalikke tulevikusuundi. Eestis on Virginie Despentes vähesel määral tuntud hoopis oma debüütromaani „Kepi mind” („Baise-moi”) kaudu, mis avaldati 1994. aastal, kui kirjanik oli vaid 25-aastane….
