Maria Lee
-
Maria Lee luulet
-
Vaimsust külastav kõiksuse jälg
Merike Õim: „Kõiksuse jälg: luuletusi alates kaheksakümnendatest”. „Menu”, 2015. 152 lk. Merike Õimu teine kogu „Kõiksuse jälg” on arvustajale paras pähkel, kuivõrd luule ise arvustamisele hästi ei allu ning kõiksusest kirjutatut on arvustada pea sama raske kui seda ammendavalt kirjeldada. Lakooniline valge raamat on jagatud neljaks osaks: „Hüpe ajatusse”, „Igavene hetk”, „Ristteeline” ja „Voolavast viidud”. Neid raamistavad Piret Smagari gravüürid, mille kohta luuletaja raamatu tagakaanel ütleb, et need „…panevad mind mõtlema, et igaviku hämarail eksiradadel valgus ongi ainuke vastus”. Lugeja võib püüda neist gravüüridest leida tuge osadest moodustuva narratiivi tajumisel. Nõnda paistavad raamatu esimene ja viimane osa…
-
Pidev piirilolemine
Maria Lee (s. 1984) on luuletaja ja dramaturg. Tal on ilmunud kaks luulekogu, „Äramõte” (2007) ja „Stereomeetria” (2012), mõlemad raamatud on nii kriitikute kui publiku poolt väga hästi vastu võetud. Maria Lee on töötanud dramaturgina Tallinna Linnateatris ja mujal, samuti juhtinud Kultuurikaja saadet Vikerraadios. CAROLINA PIHELGAS: Mida tähendab sinu jaoks kirjutamine? Kas kirjutamise kaudu on võimalik väljendada midagi sellist, mida muusika, kunsti või mõne teise meediumiga pole võimalik edasi anda? MARIA LEE: Väga varasest lapsepõlvest saadik oli kirjutamine mu jaoks midagi enesestmõistetavat ja esmatähtsat — ilmselt just kõige sõnastamine, kõige tajutava tõlkimine sõnadeks. Kirjutamine oli õppimine ja mäng,…
