Mart Velsker
-
Üliõpilane ja luuletaja
Paul-Eerik Rummo looming pole väga mahukas, kuid tema tekstidest mäletatakse suurt osa.
-
Kes ohverdatakse?
Natalja Nekramatnaja: „Sinine pojeng”. Tuum, 2021. 86 lk. Natalja Nekramatnaja tulek kirjandusse on lusti ja hoolega läbi mõeldud. 2020. aastal hakkasid kultuuriväljaannetes nagu paisu tagant ilmuma seni tundmatu luuletaja tekstid ning ilmus ka lühiintervjuu „Värskes Rõhus”.[1] Esialgu tundus mulle Nekramatnaja luule ebaühtlane – ühes väljaandes olid nagu tugevamad luuletused, teises jälle nõrgemad. Pisut häiris ka see, et autor on endale niivõrd totra pseudonüümi valinud. Nime tähendused hakkavad vältimatult kaasa mängima – mis tähendused, sellest on kirjutanud oma arvustuses Sveta Grigorjeva.[2] Tema lisaoletus selle kohta, et „nekra” võiks siin tähendada ka surnut ja pseudonüüm ka surnumatjat, on päris intrigeeriv, ükskõik siis,…
-
Ärevalt rahulik
Jagan oma sõnavõtu kolme ossa. Hakatuseks mõned punktid, mis objektiveerivust taotlevale pilgule tunduvad olevat XXI sajandi eesti kirjanduse puhul märkimisväärsed. Teises osas püüan neid punkte lähemalt selgitada. Kolmandas osas olen sunnitud tunnistama, et objektiivsuse saavutamine on võimatu, ja loetlen raamatuid, mis on mulle isiklikult korda läinud. Objektiivsuse võimatus on osalt seotud sellega, et lugemislünki on mul palju. Isegi nii palju, et korraks mõtlesin mõttevahetuses osalemisest loobuda, kuid siis mõtlesin jälle ümber, sest hõlmamatus on üks tõsiasi, mis XXI sajandi eesti kirjandust XX sajandi omast eristab. Kindlasti on lünki kõigil mõttevahetuses osalejatel ning ma ise olen pidanud vähemalt mingilgi määral uuemat kirjandust jälgima, kas…
-
Tegelane Tuglas
Friedebert Tuglas suri varakevadel, sellest on möödas viiskümmend aastat. Ma ei mäleta 1971. aasta kevadet – või kui mäletangi midagi, siis ei oska seda ajas paika panna, olin veel liiga väike. Tuglasega ma ei kohtunud, küll aga meeldis mulle hiljem ette kujutada, et selline kohtumine oleks saanud toimuda. Nüüd võib selle peale muiata. Mis mul ikka Tuglasele öelda oleks olnud või temal mulle, oleksin vaid hiljem võinud kirjaniku jumaliku puudutusega kelkida, juhul muidugi, kui ta oleks mu pead silitanud. Võib muiata, kuid sellest hoolimata on iseloomulik, et Tuglas näis – ja ehk näib nüüdki – esindavat kirjanduslikku järjepidevust viisil, millest tasub osa saada….
-
Kuuleb oma mõtete keelt
Tõnis Vilu: „Tundekasvatus. Jaapani surmaluuletused”. „Häämaa”, 2020. 96 lk. Mulle hakkas Tõnis Vilu looming eriliselt huvi pakkuma alates kogust „Kink psühholoogile” (2016), sellele järgnenud „Libavere” (2018) ja „Tundekasvatus” (2020) on huvi ainult suurendanud. Kirjandusloolase keelepruugis moodustavad need kolm kogu Vilu seni uusima loominguperioodi. Vilu luule erilisust märkasid mõned kiirema taipamisega kriitikud juba eelmisel perioodil ning hakkasid sellest väga häid tõlgendusi kirjutama. Tema retseptsioon on praeguseni silma paistnud sellega, et kirjutatakse sisukaid arvustusi — Tõnis Vilu looming köidab, ja kes teab, äkki soodustab mõtlemist. Ma ei hakka siia viiteid lisama, sest retsensioone, mida ma praegu silmas pean, on tõesti mitu. Huvitava…
-
KÜTIORU ASJADE SUMIN
Leelo Laurits: „Kütioru tillukesed asjad”. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2014. 83 lk. Leelo Lauritsa esimene päris oma raamat „Kütioru tillukesed asjad” sattus mu lauale Mudlumi ja Janar Ala raamatutega samal ajal. Kokkusattumised võivad olla juhuslikud, kuid ikka tekib tahtmine üldistada. Kolm täiskasvanud debütanti oskavad kirjutada, see selgus kiiresti. Ühtlasi tekkis tunne, et kolm autorit esindavad — ilmselgetest erinevustest hoolimata — midagi, mis on praegusele eesti kirjandusele iseloomulik. Enne olin ma läbi lugenud Lauri Sommeri ja Lauri Pilteri uued raamatud, needki suunasid mind „iseloomulikkuse” otsimisel. Eesti kirjandusest leiab ka hoopis teistsuguseid töid, kuid viimastel aastatel on sattunud esiplaanile…
