Meelas Karutald

      Andrei Hvostov: „Šokolaadist prints”. „Hea Lugu”, 2016. 383 lk.   Paneme kohe alguses mõõtkava paika: Andrei Hvostovi romaan ei ole Thomas Manni „Võlumägi”. See ei ole isegi saksa suurmeistri „Võlumäele” eelnenud printsiromaan „Tema kuninglik kõrgus”, kuigi pärast romaani ühtejutti läbilugemist kerkis pähe just „Võlumägi”. Miks ometi? Aga sellepärast, et meistri enese sõnul tema kavatsetud short story äpardus ja ületas kõik mõistlikud mahupiirid, peatükid aina paisusid ja paisusid, ja kui esimene köide sisaldab neid viis, siis teine ainult kaks. Võib kujutleda mõne distsiplineeritud lugeja kannatusi, kes võtab pähe mitte minna lõunale või WC-sse või mitte jääda magama enne järjekordse…