-
PEETER HELME: Ei ole just palju kirjanikke, kelle loomingu tähendus eri sihtrühmadele oleks sedavõrd erinev, kui see on juulikuus 50-aastaseks saava Indrek Hargla puhul. Mõne silmis on ta krimikirjanik, teisele…
-
PEETER HELME: Mida te viimati lugesite?
LEO KUNNAS: Viimati lugesin Heinrich Weinbergi „Tõrkeotsingut”. Kahjuks jõuan igal aastal lugeda läbi ainult paar kodumaist ulmeraamatut. Raamatuid on nii palju ja minu suutlikkus on…
-
Jan Kaus: „Enne kui unisusest saab
reegel”.
„Post Factum”, 2018. 287 lk.
Kuigi mööda kirjandusmaailma käib ringi üks tont, mis kuulutab, et novellikogud ei meeldi ei kirjastajale ega lugejale ning neid pole mõtet…
-
Martti Kalda: „Viimsepäeva laupäeva hommikul”.„Tuum”, 2017. 280 lk. Martti Kalda on eelkõige tuntud orientalistina ja Orienti, selle reaalset või läänlaste kujutluses küpsevat müstikat kohtab lugeja ka Kalda novellides. Kuigi iga selle…
-
I. V.: „Aedniku päevik”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 139 lk.
Vanglaromaan on kindel žanr. Eks ole neid kirjutatud meil ja mujal. Paremini ja halvemini. Pikemaid ja lühemaid. Kindla žanri kirjutamisega — iseasi,…
-
Andris Feldmanis: „Viimased tuhat aastat”.„Varrak”, 2016. 197 lk.Eks alustame ikka heast: kirjutada autor oskab. Samas ei saa pika stsenaristikogemusega Feldmaniselt mitte midagi vähemat oodata, mistõttu see tõdemus liigitub pigem elementaarse…
-
Margo Vaino: „Makilint mälus”.
„Ji”, 2015. 187 lk.
Raamatu pealkiri, ja vahest ka algus — „ma ärkasin / pea lõhkus paku / otsas puid” — võib jätta mulje, nagu oleks tegu järjekordse…
-
Mare Sabolotny: „Mida silm ei seleta”.
„;paranoia”, 2015. 318 lk.
…
-
Jüri Kolk: „Suur võidujooks”.
„Tuum”, 2015. 191 lk.
…
-
Kaur Riismaa: „Pühamägi”.
„Verb”, 2015. 109 lk.
…
-
Olev Remsu: „Supilinna armastajad. Triloogia viimase osa teine raamat. Mälestusromaan”.
„Tänapäev”, 2014. 623 lk.
Pika ja lohiseva pealkirjaga raamat on ka ise pikk ja lohisev — nädalapäeva jagu sündmusi on laia joonega…
-
Tõnis Vilu: „Ilma”.
„Tuum”, 2014. 59 lk.
Berit Vari ütles „Sirbis” Tõnis Vilu luuleraamatut arvustades: „Nagu debüütkogus kujutab Vilu seegi kord üht võõrast territooriumi, mil pole päris maailmaga suurt pistmist. . . .”[1] ning tõesti-tõesti…
