-
PEETER HELME: Ei ole just palju kirjanikke, kelle loomingu tähendus eri sihtrühmadele oleks sedavõrd erinev, kui see on juulikuus 50-aastaseks saava Indrek Hargla puhul. Mõne silmis on ta krimikirjanik, teisele…
-
PEETER HELME: Mida te viimati lugesite?
LEO KUNNAS: Viimati lugesin Heinrich Weinbergi „Tõrkeotsingut”. Kahjuks jõuan igal aastal lugeda läbi ainult paar kodumaist ulmeraamatut. Raamatuid on nii palju ja minu suutlikkus on…
-
Jan Kaus: „Enne kui unisusest saab
reegel”.
„Post Factum”, 2018. 287 lk.
Kuigi mööda kirjandusmaailma käib ringi üks tont, mis kuulutab, et novellikogud ei meeldi ei kirjastajale ega lugejale ning neid pole mõtet…
-
Martti Kalda: „Viimsepäeva laupäeva hommikul”.„Tuum”, 2017. 280 lk. Martti Kalda on eelkõige tuntud orientalistina ja Orienti, selle reaalset või läänlaste kujutluses küpsevat müstikat kohtab lugeja ka Kalda novellides. Kuigi iga selle…
-
I. V.: „Aedniku päevik”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 139 lk.
Vanglaromaan on kindel žanr. Eks ole neid kirjutatud meil ja mujal. Paremini ja halvemini. Pikemaid ja lühemaid. Kindla žanri kirjutamisega — iseasi,…
-
Andris Feldmanis: „Viimased tuhat aastat”.„Varrak”, 2016. 197 lk.Eks alustame ikka heast: kirjutada autor oskab. Samas ei saa pika stsenaristikogemusega Feldmaniselt mitte midagi vähemat oodata, mistõttu see tõdemus liigitub pigem elementaarse…
-
Margo Vaino: „Makilint mälus”.
„Ji”, 2015. 187 lk.
Raamatu pealkiri, ja vahest ka algus — „ma ärkasin / pea lõhkus paku / otsas puid” — võib jätta mulje, nagu oleks tegu järjekordse…
-
Mare Sabolotny: „Mida silm ei seleta”.
„;paranoia”, 2015. 318 lk.
…
-
Jüri Kolk: „Suur võidujooks”.
„Tuum”, 2015. 191 lk.
…
-
Kaur Riismaa: „Pühamägi”.
„Verb”, 2015. 109 lk.
…
-
Olev Remsu: „Supilinna armastajad. Triloogia viimase osa teine raamat. Mälestusromaan”.
„Tänapäev”, 2014. 623 lk.
Pika ja lohiseva pealkirjaga raamat on ka ise pikk ja lohisev — nädalapäeva jagu sündmusi on laia joonega…
-
Tõnis Vilu: „Ilma”.
„Tuum”, 2014. 59 lk.
Berit Vari ütles „Sirbis” Tõnis Vilu luuleraamatut arvustades: „Nagu debüütkogus kujutab Vilu seegi kord üht võõrast territooriumi, mil pole päris maailmaga suurt pistmist…”[1] ning tõesti-tõesti…
-
Livia Viitol: „Jutte ja novelle”.
„Libri Livoniae”, Tallinn, 2014. 135 lk.
Seda teost lugedes tuleb paljugi tuttav ette. Leidub nii Eeva Pargi ja Maimu Bergi lühiproosast tuttavaid nostalgilisi stseene nõukogudeajast (kummaline küll,…
-
Ma olin saatnud sulle mingi tuhat meili ja helistanud vähemalt sada korda, kirjutanud umbes viiskümmend sõnumit ja sa ei olnud vastanud mitte ühelegi — või noh, peaaegu mitte ühelegi —…
-
Ülo Mattheus: „Tema salajane palve”.
„Tuum”, Tallinn, 2013. 208 lk.
Vahel mõjub mõne teose kaanele või tiitellehele kirjutatud žanrimääratlus üleliigsena. Hakkad lugema ja on endalegi selge, et näe, luuletused. Või et ongi…
-
Rein Raud: „Vanem. Paksem. Tigedam”.
„Mustvalge”, 2013. 165 lk.
Rein Raud on lühikese žanri mees. Napid, ent täpsed kirjeldused ja puänteeritud süžeed on tema tugevaim külg. Oma värskes proosakogumikus tõestab ta seda…
-
Robert Kurvitz: „Püha ja õudne lõhn”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 240 lk.
Kui suhtuda surmtõsiselt raamatu teisel leheküljel seisvasse märkusesse „Proloog romaanitsüklile” ning võtta arvesse ka köite seljal olevat järjekorranumbrit (#0), siis…
-
Ettekanne XIV kirjandusseminaril „Lätete pääl” 3.—5. VII 2013
Muidugi elavad ka kirjanikud — luust ja lihast olendid, nagu me siiski, vahel vastumeelsemalt, vahel vähem oleme — tõesti sellest, millest kõik teisedki…
-
Elo Viiding: „Teised”.
„Tuum”, 2012. 174 lk.
Lõpuks on ikka nii, et teised on lihtsalt teised. Olendid, kes küll käituvad vähemasti füsioloogilisel tasandil umbes nagu meie; ühiskondlikud loomad, kellest justkui eeldame, et…
-
Jan Kaus: „Koju”.
„Tuum”, 2012. 208 lk.
„Koju” on Jan Kausi neljas romaan. Seda ütleb vähemasti Andres Rõhu kauni kujundusega köite kaanetekst. Kuivõrd on tegu romaani, kuivõrd aga kolme ühte ideed kandva…
-
Mathura: „Kumalasepäev”.
„Allikaäärne”, 2012. 96 lk.
Ema ja lapse sidemest on kirjutatud küllap piisavalt raamatuid, et täita terveid raamatukogusid. See on ühendus, mille erilisus peaks olema ühelt poolt justkui ilmselge ja püha…
-
Kuigi saksa keelest teistesse keeltesse tõlgitava ilukirjanduse seas troonivad eelkõige suured proosameistrid, avaneb saksa keeleruumis endas mõnevõrra teistsugune pilt. Luule roll polegi seal nõnda marginaalne. Kuid ka Saksamaal raamatupoodi sattudes…
