Piret Põldver
-
Foto: Kris MoorGolfi hoovus
Paul oli nüüd viis päeva üksikisa, ja tal oli selle üle hea meel. Lapsed olid tegelikult juba suured, üksikisa staatus oli muidugi rohkem nagu naljateema, vahel pidi neile lihtsalt süüa tegema. Ta kirjutas oma kirjasõbrale – kes praegu oli veel kirjasõber, kuigi selline kirjasõber, kellega võis jagada tundeid, võis jagada sõnu, võis jagada iha –, et olen sel nädalal üksikisa. „Mida see tähendab, et oled üksikisa?” küsis kirjasõber. „Seda, et kaasa kolab tööreisil mööda Lääne-Euroopat,” kuigi ta ei tahtnud kunagi kirjutada kaasast. Tundus natuke nagu reetmine – kirjutada kuskile teise linna oma kodusest elust. Mainida mingeid asju, anda välja. Rääkida lähedastest, see tundus…
-
Foto: erakogustKirjanik loeb. Piret Põldver
Kasvasin maal. Lapsena olin palju üksinda, kopsisin kaikaga puid, solistasin jalgupidi ojas, korjasin lilli, vaatasin metsa, rääkisin kassi ja koeraga, kes õue peal ringi jooksid, läksin tagasi tuppa ja lugesin. Talvel ainult lugesin. Või uisutasin mööda külmunud oja, mõnikord istusin kuskil lumehunnikus, helbed langesid, kõik oli vaikne, maa oli unes ja magas, käpikud olid tõmbunud niiskeks, lumes istumine polnud tegelikult hea, kõik oli pime, talvel oli maal õues peaaegu alati pime, kuigi pimedus ise justkui oli hea. Siis läksin tuppa tagasi. Ja lugesin. Muidugi oli ka telekas, aga seal oli ainult kolm kanalit ja kaua sa seda „Teleturgu” ikka vaatad.…
-
Foto: Kris Moor
Intervjuu: Kuidas kirjutada keha?
Piret Põldveri teine luulekogu „Suunurgad” (2023) on ihuline, mälestuslik ja mänguline teos, mis kujutab keha ja tunnete läbipõimitust. Eelmise aasta lõpukuudel vahetasime Piretiga meili teel mõtteid keha, tunnete, kirjutamise ja avaldamise üle, lähtepunktiks „Suunurkade” Tartu esitlusel peetud vestlus. Lisaks eelmisel aastal ilmunud luulekogule on Piret välja andnud debüütkogu „Alati nii järsku” (2020) ning ilukirjanduslikku proosat ja intervjuusid ühendava alkoholiteemalise raamatu „Hoog” (2022). Tema tegevusväli kirjanduses on aga autorsusest märksa avaram: Piret on toimetanud ilukirjandust ja filosoofiat, kirjutanud kriitikat, intervjueerinud teisi kirjanikke, praegu töötab ta Tartu Ülikooli eesti kirjanduse õppetoolis nooremteadurina ja on doktorant.
-
Piret Põldver loeb oma luulet
Kaasa teeb Roomet Jakapi.Video: Illimar Ploom
-
Intervjuu: Kuidas kirjutada keskkonnakriisist?
Intervjuu Maarja Pärtnaga sündis kohtumise ja kirjutamise teel. Saime kokku veebruari lõpus, arutasime paljudel teemadel ning hiljem kirjutas Maarja endale olulisemad omakorda lahti. Rääkisime vabakutselise elust, keskkonnast, kirjutamisest ja mitmest muust asjast. PIRET PÕLDVER: Kui kaua sa oled olnud vabakutseline? MAARJA PÄRTNA: 2016. aasta algusest. Sellele eelnesid ülikooliõpingud ja töö – mul on bakalaureusekraad inglise keeles ja kirjanduses ning maailmakirjanduse magistrikraad, magistriõpingute ajal töötasin „Müürilehes” kirjandustoimetaja ja hiljem tegevtoimetajana. Samuti olin aasta „Värskes Rõhus” luuletoimetaja. Ülikooli lõpetamise järel otsustasin hakata vabakutseliseks. P. P.: Need tunduvad ideaalsete töökohtadena. Miks sa ära tahtsid tulla? M. P.: Tahtsin endale rohkem aega, et loominguga tegeleda,…
-
Intervjuu: Armastusest mõelda ja rääkida, kirjutada ja seda tunda on luksus
Kunstnik ja kirjanik Margit Lõhmus (snd 1985) on omandanud EKA-s maalikunsti magistrikraadi ja korraldanud mitu isikunäitust. Alates 2013. aastast on ta avaldanud ilukirjandust ajakirjades ja 2019. aastal ilmus raamat „Sterne”, mis kandideeris nii Betti Alveri kirjandus- kui ka Eesti Kultuurkapitali aastaauhinnale. Teos pälvis kriitikutelt suurt tähelepanu ja mitmekülgset, kohati ka vastuolulist tagasisidet, seda on tõmmatud nii transgressiivsuse kui ka feminismi liistule. Ühel läinud aasta novembri al-guse päeval uurisin, mida arvab kirjutamisest ja kunstitegemisest autor ise. PIRET PÕLDVER: Kuidas praegusel ajal kirjutamine edeneb? MARGIT LÕHMUS: Pole nagu eriti isu olnud kirjutada. Olen alati pi-gem harva kirjutanud, päevikut küll tihti, aga praegu…
-
Ulmeline ja argine Riismaa
Kaur Riismaa: „Kogemata”. „Vihmakass ja Kakerdaja”, 2018. 65 lk. Kaur Riismaa üheksas, romantilise tonaalsusega luulekogu „Kogemata” ei jäta esmasel sirvimisel külmaks. Selle visuaalne külg on eripärane: raamatul on tagasihoidlik tume kaas, aga värvilised nummerdamata lehed ja tekstikastikesed, silma torkavad ülejäänud tekstist suuremas kirjas provotseerivalt mõjuvad sõnad või pealkirjad, nagu 1E 0657-558, Waze, ONE LINER, ILUSAD TISSID, 1996102, Adao, Tap strap, K. C. jne. „Sirbile” antud intervjuus ütles Riismaa, et on kujunduses kasutanud Google’i värve. Esialgu mõjub see luulekogu isegi natuke ehmatavalt ja võõristavalt, samamoodi nagu uus tehnoloogiavidin, mida käes hoides tean, et nüüd tuleb hakata jälle õppima, see on nii…
-
Intervjuu: Luuletus ise ongi nagu sirelite lõualuud
2017. aastal ilmus Marko Kompuse kümnes raamat, „Rotikuningaõppus”. Kakskümmend aastat tagasi luulekoguga debüteerinud autorit on aga produktiivsusest hoolimata hämmastavalt vähe käsitletud ja kajastatud — seda ilmselt suuresti tema loomingu tavatuse pärast. Oma osa on kindlasti luuletaja tagasihoidlikul isikul, millele viitas ka 2005. aastal valminud Jaan-Jürgen Klausi filmi pealkiri „Erakpoeet Marko Kompus”. Tõsi, Marko Kompuse luule ei pruugi kohe kõnetada, esimese asjana see pigem ehmatab või tekitab hämmingut. Kompus ise nimetab seda millegi täiesti uue loomiseks. PIRET PÕLDVER: Millega sa üldse tegeled? Kes sa oled? MARKO KOMPUS: Kas sa ise tead, kes sa oled? P. P.: Ma tean, mida ma teen….
-
Eklektiline sisikond
Martin Oja: „Sõnumeid sisikonnast. Jutte 2005—2015”. „Maailmamustrid”, 2015. 153 lk. Martin Oja raamatu lugude eklektilisus on nii silmatorkav, et näib, nagu oleks jutukogu autoreid olnud mitu. Ja võib-olla ongi, kui arvestada, et kümme aastat — mille jooksul raamatu lood sündisid — võivad muuta inimest tundmatuseni. Nii on väga raske leida ühist nimetajat, ühelt poolt teeb see kogumiku mitmekesiseks, teisalt on raske pakkuda harjumuspäraseid üldistusi. Ent mitmekesisusest hoolimata võib jutukogu lood — küll pisut meelevaldselt — jagada kolme rühma: heinsaarelik muinasjutulisus, mõõdukas kenderlikkus ja vaimukas ühiskonnakriitika. Nagu öeldud, on Oja lood hämmastavalt erineva tonaalsusega. Raamatu avalugu, „Redel, millelt…
