Rolf Liiv
-
Kaur Riismaa teatraalne teoloogia
Kaur Riismaa: „Soekülm”. „Verb”, 2016. 88 lk. Esimest korda kuulsin Kaur Riismaad esinemas 2011. aasta suvel Vilde muuseumis ja juba siis adusin, et ta on võrdselt karismaatiline nii kirjutaja kui esinejana — selline kooslus pole meie kirjanduspildis just ülemäära sagedane. Tal on spetsiifiline oskus luua fluidumit nii kirjasõnas kui esinedes, tunnetada sõna maagilist jõudu ja sellega mängida. „Soekülm” on väga selgepiirilise kompositsiooniga teos, mis on üles ehitatud kontrastidele ja vaheldusele. Pikemad narratiivsed tekstid vahelduvad haikulaadsete lühiluuletustega. Riismaa trikitab lugejaga, nii et esmapilgul tekib mulje lihvitud haikudest, ent kui asuda silpide arvu kokku lööma, leiame sealt…
-
Prõmmukuninga proosatrikid
Jaan Malin: „Maa ja ilm I.” „;paranoia”, Tartu, 2015. 158 lk. Kirjastus „;paranoia” on välja andnud Jaan Malini esimese proosateose „Maa ja ilm”. Seni on autorilt ilmunud kümmekond luulekogu, samuti näidendeid ja muid tekste. Esikromaani kaanekujundus imiteerib üsna äratuntavalt Tammsaare „Tõe ja õiguse” esmatrüki kujundust. Peab küll tõdema, et mingit intertekstuaalset seost ei õnnestunud parimagi tahtmise korral leida, seega jääb kujundus pisut efektitsemise tasemele. Kuid ehk on see mingi spetsiifiline malinlik kavalus. Anda tõlgendusniidike ja siis see puruks tõmmata, mängu võlust kantuna. Muuseas, Malini nimi (erinevalt tema asemantilisest tekstist) on vägagi semantiline — nimelt tähendab see prantsuse…
-
Luule kui vasaralöök: Toomas Raudami juhtum
Toomas Raudam: „See on T”. Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 52 lk. Toomas Raudami teine luulekogu „See on T” on valus ja lakooniliselt lõikav. Siit leiame tekste, mis ängistavad, pitsitavad, jäävadki pitsitama, ka siis, kui raamat on ammu käest pandud. Luulekogu pealkiri tekitab kohe küsimuse: mida või keda tähistab see maagiline T? On see eesnime esitäht, mis on tõstetud vaimse firmamärgi, logo staatusesse? Selle kasuks kõneleb ja seda toetab Andres Rõhu irriteerivalt erkpunane kujundus. On see taoistlik tee? Ernst Enno tee, kõva kui kee? Toomas Raudami luule läbivaks jooneks on ta tekstidest õhkuv inimlikkus, hoolivus, kaastunne, mis jõuab…
