Sirje Olesk
-
Foto: ERRIntervjuu: Allikate läheduses, muutlikus ajas
Söandaksin end mingil, aga siiski väga olulisel määral pidada Peeter ja Sirje Oleski kasvandikuks. Peeter oli 1980. aastate eesti filoloogide hulgas hinnatud lektor, kelle Nõukogude Liidu rahvaste kirjanduste nime all toimunud loengutel saime aimu võrdlevast kirjandusteadusest ja kelle kirjanduskriitika ajaloo loengutel kuulsime sellest, mis kõik meil uurimata on, kes mida on teinud ja mida ilmtingimata peaks tegema. Esikohal oli tema loengutes ikka Eesti Kirjandusmuuseum. Peetriga sõitsin ka ühele oma esimestest esinemistest Valka 1990. aasta septembris, kui seal tähistati suurelt Bernard Kangro 80. sünnipäeva. Ja sama aasta novembri lõpus või detsembri algul olime koos Rootsis ja mullegi avanesid tollal veel elavate pagulaskirjanike uksed.…
-
Kuid mis oli nõukogude aeg?
David Vseviov: „Elulugu. Kaks esimest nädalat”. „Tuum”, 2019. 231 lk. Armastan lugeda igasuguseid elulugusid — nii neid, mida Rutt Hinrikuse juhtimisel on kogutud ja välja antud kirjandusmuuseumis, kui ka „suurte inimeste” biograafiaid ja muidugi nende autobiograafiaid. Ja veel olen ma olnud saatesarja „Müstiline Venemaa” andunud kuulaja kõik need aastad, kui sari on Eesti Raadios eetris olnud. Nii on mõistetav, miks ma raamatut nägemata olin kohe nõus arvustama David Vseviovi elulugu. Raamatu alapealkiri lisas vaid põnevust. Ma pole ammu olnud nii üllatunud, otse jahmunud, kui selle teose esimesed 30 lehekülge olid loetud ja raamatu esimesed fotod (Maria Ivanovna öösärk lk 9…
-
Intervjuu: „Minule on tähtis, et saaksin teha tööd ka teiste heaks”
Sirpa Kähkönen on Soome Kirjanike Liidu esimees 2018. aasta algusest. Aastatel 2014—2018 juhtis ta Soome PEN-klubi. Kui küsisin, kas minek PEN-ist kirjanike liitu oli loogiline samm, vastas ta, et PEN oli siiski hoopis teistsugune kogemus ja õieti väga raske. PEN-is tegeldi siis ja tegeldakse nüüdki vangistatud või muidu represseeritud kirjanike kaitsmisega õigupoolest kogu maailmas. Oli (ja on) palju raskeid juhtumeid ja see kurnas emotsionaalselt. Soome Kirjanike Liitu juhtima asuda oli selles mõttes kergendus. Kui töö PEN-is oli vabatahtlik, siis kirjanike liidus saab Sirpa palka, tõsi küll, vaid poole koormuse ulatuses, sest tahab endale jätta võimaluse kirjutamiseks. Senini olevat see õnnestunud….
-
Hümn kurbtusele inimese sees
Enn Lillemets: „Joon haljast valgust nagu vett. Teine kogu luulet 1993—2015”. Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 56 lk. Enn Lillemetsa teine luulekogu ilmus 22 aastat pärast esimest. Kogusse on võetud 40 luuletust, mis teeb keskmiselt kaks teksti aasta kohta. See ei ole kindlasti märk viljakusest, pigem süvenemisest ja väga hoolega tehtud valikust. Autori eripärane käekiri, tema iseenese nägu on ka selles kogus olemas, nagu see oli olemas juba esimeses. Enn Lillemets ei ole kõigepealt ja ainult luuletaja, aga ta on kindlasti KA luuletaja. Küpse isiksusena hoiab ta oma liini ja joont, kirjutades niisugust traditsioonilist lüürikat, mis on eluhoiakult…
