Tiit Aleksejev
-
Foto: Kris MoorRannajoone muutumisest
Kirjanike liidu juubel eeldaks pöördumist, mis hiilgaks ja kumiseks. Mis ülistaks loomeliidu saavutusi ja kuulutaks talle õitsengut ja kestmist. Säärased tekstid on petlikud, isegi pidupäeval. Pealegi on viimasel ajal märgata parteikongresside retoorika taassündi, mis on ilmselt seotud kõikvõimalike visioonide, kuvandite ja projektide vohamisega. Projektidesse surutakse õhku ja arenguid, siis on loota, et need ka heaks kiidetakse. Laia pintsliga brežnevismis ongi midagi köitvat, kõigis neis paraadides, paviljonides ja pronksist rahutuvides. Oht on väljamõeldu tõe pähe võtmises, sest tegemist on valega. Ja vale on alati paljusõnaline. Me elame mölakeskses ühiskonnas, kirjutab teatrikriitik, vaikust on võimalik saavutada ainult möla ületades, seda vaikima pannes.…
-
Foto: erakoguKirjanik loeb. Tiit Aleksejev
Kirjanik loeb? Kirjanik peaks kirjutama, päevad on loetud, kõik tuleb ära kasutada. Aga kui autor esitab millegi erilise ja originaalsena loomingut, mille keegi teine on ammu kirja pannud, on kuidagi piinlik. 2018. aasta Headel Ridadel küsiti Michel Faberilt, milliseid raamatuid ta ise hindab. Faber vastas, et ta ei loe palju, ehk kolm-neli raamatut aastas. Ja täpsustas: ärge saage minust valesti aru, oli aeg, kui ma lugesin kolm-neli raamatut nädalas. Ainult see aeg on ümber saanud. Oluline tähelepanek, kirjanik peaks absorbeerima erinevaid hääli ja stiile ja ühel päeval, kui omaenda käekiri paigas, võib need kõik kõrvale jätta. Siis võib raamatuid…
-
Intervjuu: Kirjanduse saladus ja mineviku selgus
TOOMAS HAUG: Ma arvan, et ei eksi, kui ütlen, et sa võtsid eesti kirjanduses cum laude koha sisse romaaniga „Palveränd” (2008) ja mõned varasemad avaldamised jäävad n-ö paljulubavaks eeltaktiks. Sellele esimest ristisõda käsitlevale romaanile järgnes 2011. aastal „Kindel linn” ja ajal, kui me seda vestlust peame, tuli välja uus järg „Müürideta aed”. Kuhu palverändurite teekond suundub? TIIT ALEKSEJEV: Sissepoole, nagu palveränd olema peaks. Loo tegevus toimub 1098. aastal Põhja-Süürias ja seal läks ristiretk sõna otseses mõttes läbi pimeduse. Juhid olid omavahel vaenus ja ei tahtnud võidetud Antiookiast loobuda, vallutati ümbritsevaid alasid ja üritati Süürias endale kõikvõimalikke krahvkondi ja vürstkondi luua….
-
Pantvangidraama paavstiriigis
Jüri Kolk: „Roheline suits”. „Post Factum”, 2017. 172 lk. „Roheline suits” on julgelt ette võetud romaan. Seda juba valitud jutustamislaadi poolest, tegemist on teosega, mis koosneb peaasjalikult monoloogidest. Selline lähenemine eeldab, et autor on võimeline kuulma erinevaid hääli. Veel enam, ta peab olema võimeline neid hääli kuuldavale tooma, s.o kirja panema. Sageli koosneb sel moel planeeritud polüfoonia kolmest osast: autor ise, õnnestunud karakter (autori alter ego), kõik ülejäänud karakterid (ühehäälne koor). Tulemuseks on paljusõnaline kordus, mille lugemine muutub kahekümnendal leheküljel monotoonseks ja viiekümnendal tüütuks. Jüri Kolgil on õnnestunud seda kari vältida, aga nagu teose pealkirigi…
-
Teekond unenäo teise otsa
Nikolai Baturin: „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse”. Menu Kirjastus, 2016. 135 lk. Nikolai Baturini romaani pealkiri[1] on hästi valitud, küllaltki haruldane, et teose sisu ning olemus paari sõnaga sedavõrd selgesti esile tuleksid. Nomaadid, invasioon, Euroopa, unenägu… Ühendatud Euroopat on ju samuti Karl Suure unenäoks nimetatud, mis ei tähenda, et me sellesse unenäosse jätkuvalt uskuma ei peaks. Paavst Franciscus, kellele anti 2016. aasta maikuus üle Karl Suure auhind, ütles oma kõnes, et ta unistab Euroopast kui alma mater’ist, kes suudaks oma lapsi toita ning neile elulootust anda. Kujutelm Euroopast kui kütkestavast naisterahvast, kui toitvast rinnast, on väljastpoolt tulijaile alati…
-
IGAÜHELE TEMA USU JÄRGI
Maarja Kangro: „Hüppa tulle”. „Nähtamatu Ahv”, 2014. 163 lk. Maarja Kangro kolmas proosakogumik koosneb neljast novellist: „Armas haamer”, „Atropose Opel Meriva”, „Mõisas ehk hüppa tulle” ning „Luule”. Novellid moodustavad mõttelise terviku. Peategelastel on küll erinev nimi, aga sisuliselt on kõne all üks ja seesama karakter: noor intelligentne naine, kes ei karda, kes jookseb huntide ja muude murdjatega raginal läbi kirjasõna metsa. Meeldiv vaheldus novelližanri valitsejale, murtud tiivaga keskealisele mehele, kes tema ümber toimuvat melanhoolse pilguga jälgib. Maarja Kangro tegelased tegutsevad, nad oleksid justkui mõnest stsenaariumist, kus karakteri passiivsus tähendab karakteri surma, ja nii peab klaas tegelase käes…
