Toomas Kall
-
Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR„Ei, härra minister!”
Armas eesti rahvas, kallid külalised lähedalt ja kaugelt! Aitäh teile, kes te olete sel päikselisel (sajusel, tormisel, udusel – nii nagu parajasti on) sügispäeval kümnete tuhandetena kogunenud meie iidsele lauluväljakule. Olge tänatud ka teie, kõik need sajad tuhanded, kes te püüate praegu iga siit kostvat sõna kas oma autoraadiost või koduteleviisorist. Meid kõiki on kokku toonud tungiv vajadus avaldada austust tänasele juubilarile. Mehele, kes on rohkem kui ükskõik kes läbi sajandite… Aga asja juurde!
-
Foto: Siim Lõvi / ERROma teeotsa otsides (ja leides)
Üks üllatavamaid ülestunnistusi Mihkel Muti seni kuueköitelises „Mälestustes” kõlab nii: „Ma ei väsi kordamast, et minu areng pole olnud järjepidev, lineaarne, vaid hüppeline. „Päris-mina” algab ikka sealt 1970-ndate lõpust.”
-
Mõned küsitavad vastused
Priit Aimla 80. sünnipäeva lähenedes hakkasin mõtlema, mida võiks temast, eesti huumori säravast tähest, teada temast palju noorem, alles sellel sajandil sündinud inimene. Ega vist suurt midagi. Nii arvates ei sea ma aga kuidagi kahtluse alla tänapäeva noorte teadmiste mahtu. Pigem lähtun omaenda kogemusest: mida teadsin mina 20-aastaselt mõnest kuuskümmend aastat enne mind sündinud humoristist? Näiteks Oskar Lutsust. Kindlasti oleksin võinud rohkem teada. Püüangi nüüd vastata küsimustele, mida võiks esitada mulle iga noorem huviline, kes tahaks jõuda Aimla tundmises ja mõistmises vähemalt minu praeguste teadmiste tasemele. Et sealt siis juba iseseisvalt edasi minna. NOOREM HUVILINE: Kui öelda ühe sõnaga, siis…
-
Kuidas Eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid
Jaan Kaplinski Kirjad sinna ja tagasi Armas Oskar Olen mõeld sulle kirjutada juba rohkem kui seitsekümmend aastat, mis on möödas meie viimasest südamlikust jutuajamisest, aga ikka on midagi vahele tuld. Sa ehk mäletad seda korda, see võis olla 1945. aastal, kui sa tulid sinna Eduri juukseärisse Riia mäel, kus sa ikka käisid. Mitu poissi istus juba järjekorras, mina koos emaga teiste hulgas. Sa küsisid vaikselt, kes on viimane, ja istusid toolirea otsa pääle ootama. Aga siis sul hakkas vist igav, igatahes küsisid sa järsku: „Noh, poisid, kas te „Kevadet” olete lugenud?” — „Oleme…
-
Kuidas Eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid
Jaak JõerüütDiplomaadi kevad(Kaheksa memo) Nr 1. Kiirele Lava. Kibu. Viht. All nurgas toober.Ahi köeb. Kas tund või igavik?Haod on märjad. Kriiskad peal. Oktoober.Naks ja naks jääb kinni tagumik. Nr 2. Liblele Palk on väike. Elumured suured.Köster siunab. Mari terav keel.Viinaviga. Nohu. Läti juured.Töö ei tapa. Surm on siiski teel. Noorest peast ei olnud mingit vaevatorni tõusta iga ilmaga.Puudeladvamerelt õnnelaevaleida ainukese silmaga. Siis kõik muutus. Tekkis teine tõelus.Teine mõõde. Teine sentiment.„Kristjan,” ütles mulle vana õelus,kuigi lahke näoga Kruusement. „Kahjuks ma ei näe sind oma filmis.Liblel pole mingit magu ees!Ta on kõhn. Just nii näeb rahva silmisvälja tüüpiline kellamees.” Muidugi, eks kinomehed teavad.Kahjuks minu kahjuks langes liisk.Nüüd on nii,…
-
Ajalik ja ajatu Mart Juur
Mart Juur: „Meie küla superstaar”. „Petrone Print”, 2015. 119 lk. Olen kuulnud väidetavat, et just praegu elab eesti luule üle enneolematut õitseaega. Luule olevat meie kirjanduses nüüdsel ajal lausa juhtiv žanr. Miks siis mitte ka ennast selles säras korraks paista lasta? Samas olen kuulnud ka väiteid, et luule paistab praegu silma vaid proosa nõrkuse taustal. Nii olemegi jõudnud küsimuseni: kas üks proosa madalseisu kaassüüdlasi Mart Juur on tulnud luulesse, et nüüd vähemalt selle taset tõsta? „Meie küla superstaar” on Juure kolmas tulemine. Võrreldes kahe eelmisega — „Pane Eesti peale tagasi” (2008) ja „Jooks ümber Pühajärve” (2013) —…
-
Absurdi pedaal tuleb lõpmatuseni vajutada
Donald Tomberg: „Veelkord Vladimirist, Kazimirist ja teistest”. „Verb”, 2015. 144 lk. Donald oli lugenud nimetatud teose kohta juba mitut arvustust. Need andsid noormehele küll palju teadmisi, aga ei teinud teda sugugi targemaks. Kohati tundus, et maailm saab temast suurepäraselt aru, samas ei mõista teda aga üldse. „No lugege siis ometi, inimesed!” hüüdis Donald. Aga inimesed ei lugenud, sest kriitik Jüri oli neid hoiatanud: „Lugemisega läheb asi ainult hämaramaks.” Õhk aga oli juba paks, ja mitte ainult lendoravatest ja liblikatest, vaid maailma muutumise märkidest üldse. Kuni ühel hommikul ei olnudki maailm enam endine. Tuul, see vallatu, oli kandnud nimetatud teose…
