Urmo Jaanimägi
-
Uus aasta
Ma olin nagu natuke teelahkmel. Ja mõlemal pool oli tume maa. Ei teadnud isegi, mida vana-aastaõhtul teha. Aga läksin maale vanaisa-vanaema juurde. Et olen nendega, neil ka seltsim. „Me lähme nüüd magama ära.” „Head ööd! Ja head aasta lõppu!” torkasin veel naerdes. Olime telekat vaadanud. Südaööni oli veel maa ja ilm. „Kui kuhugi lähed, pane uks ilusti lukku.” „Jaa, ikka.” Kuhu ma ikka lähen.
-
Vorst ning revolver
Arvo läks öösel kööki suupistet otsima. Süda oli läinud vesiseks. Üldiselt Arvo öösiti ei söönud, sest see pole hea dieet, vastupidi — ebatervislik avantüür, potentsiaalne mõrvar, aga Arvo oli just enne magamaminekut astunud kaalule, trussikute väel, et vaatab, kuidas päev möödus, ja leidnud, et oli päeva jooksul kaotanud tubli poolteist kilogrammi kehakaalust. Arvo kaal kõikus meeletult, ööpäeva jooksul kuni kolm kilogrammi: kord kaalus ta 73 kilo, siis järsku 75 ja nii edasi. Arvo ei saanud aru, miks. Oleks olnud loogiline, et pärast tummist einet võtab ta paar kilo juurde, või vastupidi, pärast hella kangi kaotab kilo või paar, aga ei,…
-
Intervjuu: Dostojevski ja heavy metal
Urmo Jaanimägi (snd 1970) tuli eesti kirjandusse järsku ja võib-olla ka ootamatult. Või siis just — oodatult. Sest need, kes on tema kahte proosa-kogu „Televisiooni mõju” (Ji, 2017) ja „Kolimise laastav mõju” (EKSA, 2018, tegelikult ilmus 2019) lugenud, on leidnud sealt isikupära, särtsu, olmeseikade tabavat pildistamist ja absurdi, aga ka psühholoogilist usuta-vust ja empaatiat. Esile võib tõsta ka head keeletaju, mida ei ole rikkunud tõsiasi, et autor elab juba paarkümmend aastat teisel pool ookeani. 2019. aasta „Loomingu” seitsmendas numbris arvustas Urmo Jaanimäe seni viimast raamatut Kaisa Maria Ling pealkirja all „Urmo Jaanimäe mõ-jud”. „Loomingus” debüteeris autor eelmises numbris novelliga „Vorst…
