Vahur Afanasjev

Neid kirjanikke, kes vähe loevad, on vähe, eeldan ma. Kirjanik loeb väga palju ja see ta hulluks ajabki. Kirjandus on julm töö. Toob vähe sisse, inimsuhted on sasipuntras, Jeesus, milleks see kõik. Kui kirjanik saab vanemaks ja on rohkem kirjutanud, siis loeb ta ise vähe, aga hakkab ise rohkem lugema. Siis võib vähem lugeda. Jah, olid kaks keerulist lauset. Mul on tunne, et ma loen liiga vähe. Eelmisel aastal lugesin kolm köidet ­Tšehhovit. Sain targemaks, aga ikka ei oska näidendeid kirjutada. Novellide alguse tegemise sain küll selgemaks. Ju ikka näidendi värgi ka. Veel lugesin kõike, mida Hendrik Lindepuu tõlgib, sest…

    Armin Kõomägi: „Lui Vutoon”. „Tuum”, 2015. 285 lk.   Olgu kõigepealt öeldud, et ma ei ole lugenud Jens Sigsgaardi ja Arne Ungermanni lasteraamatut „Palle üksi maailmas”, nii et korralikku tugipunkti, millele toetudes Armin Kõomäe „Lui Vutoon” paigast nihutada, mul pole. Palle kohta leidsin järgmise teabe: „Palle läheb kommipoodi ja sööb šokolaadikomme, sõidab trammi ja tuletõrjeautoga.” „Lui Vutooni” lugesin läbi ning süžee näikse laias laastus olevat sama. Mäletan, kuidas omal ajal keegi lugeja pahandas, et Kaur Kender räägib oma raamatus režissöör Starkovskist. Õieti tegi seda Kenderi raamatu tegelane. Lugeja arvas, et Kender on loll ega tea, et Tarkovski on…

    Lauri Isotamm: „Päev pole öö ei ole”. Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 218 lk.   Kui veeb ei valeta, alustas jutustuse „Päev pole öö ei ole” autor Lauri Isotamm oma maist teekonda Toomemäe vanast sünnitusmajast 1974. aastal. Raamat on Tartut nõnda täis, et minu kui sünnipärase tartlase jaoks on tegemist koduloolise teosega, mistap võin edaspidises ilmutada erapoolikust. On keeruline öeldagi, kas raamatu peategelane on juuratudeng Juhan, kelle hingeheitlustest ja püüdlustest lugeja osa saab, või rohkem siiski vana Tartu ise. Tuhandeaastane Tartu, tüütu ja kulunud Tartu, Tartu nagu vana semu, kel alati varuks seiklused ja noorte inimeste seltskond, hullunud Tartu,…

    Pāvs Matsins: „Sinine kaardivägi”. „Lepp ja Nagel”, 2013. 104 lk.   Reisikirjanduse õitseaeg on jõudnud loogilise jätkuni, mida kuulutasid kahe aasta eest ilmunud Urmas Vadi „Tagasi Eestisse” ja Mart Kivastiku „Vietnami retsept”. Välismaal õnnelikult või õnnetult mehele saanud eestlannade olmekirjelduste turg on jõudnud küllastuspunkti. Dokumentaalsus ammendub ja võõrad paigad kolivad ilukirjandusse, kord tausta, kord peategelasena. Kiiduväärt areng, sest maailma ja mõnda, mida sealt leida võib, toovad kas või Jules Verne’i hoogsad teosed palju lähemale kui mõni XIX sajandi pisiasjalik ja tõigatäpne reisikirjeldus. Tõsi, päris eksootilistest paikadest on eesti lugeja ehk veidi tüdinud ning geograafiline fookus kandub kodule lähemale….

    Lauri Teder: „Mullikile”. „Värske Raamat”, 2013. 69 lk. Lauri Tederi „Mullikile” on kirjandusajakirja „Värske Rõhk” väljaanne, juba üheteistkümnes sarjast „Värske Raamat”, mis ilmub alates 2006. aastast. Loomulikult ei kirjuta „Värske Rõhu” autorid ühesuguseid tekste, vaid moodustavad lõdvalt seotud seltskonna, „tasapinna” (плоскость — nagu vene keeles öeldakse). Vähesed kirjandushuvilised arenevad vaimses eraldatuses täisväärtuslikuks kirjanikuks, tarvis on lugejaid ja kaaskannatajaid. Oht on aga jääda hermeetiliseks, taasluua oma seltskonna kirjandust, mitte märgata, mida teised on teinud või teevad. Sellest patust pole prii ei Tartu NAK, Erakkond ega „Ji” kirjastus, rääkimata kirjandusklubist Kloaak. Ka Lauri Tederi tekstides on tajutav jalgratta leiutamise nauding,…