$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Kas alustada ilukõnega? Liiga ilus see romaaniaasta ei olnud. Kas alustada numbritega? Võimatu on öelda, mitu Eesti romaani ilmus. Sest pikka ilukirjandustaotlusega proosat oli palju, oi kui palju, aga kuhugi tahaks siiski piiri tõmmata, mis on kirjandus ja mis mõnes mõttes ei ole. Loetud sai kümneid ja kümneid uusi algupärandeid, mõned ka pooleli jäetud. Igav ei hakanud. Kus sa ikka muidu satud lugema külavahe armulugusid, päris inimeste päris probleeme (ei taha ju öelda väikeste inimeste väikseid probleeme), lugusid rähklemisest tööturul ja agulijoodikute üleelamistest, kui ikka ainult romaaniülevaadet koostades.
Mario Pulver: „Lokomotiiv”.
Toomas Raudam on kirjanik, kes ujub alati vastuvoolu. Mõnes mõttes võikski kirjanik kui amet või kutsumus olla vastuvoolu ujuja. Voogame kõik ĂĽhes voolus oma argiaskeldustes, ja ennäe, vastu ujub kirjanik, kes ĂĽtleb, et see kõik on ĂĽsna mõttetu rähklemine, vaadake, kulla inimesed, elus on muud ka. Kirjanikke on igasuguseid ja mässajad paistavad ikka silma. Isegi kui nad ei tĂĽki eriti esile, nagu võiks öelda Raudami kohta. Siiski, tĂĽkib kĂĽll, mis need 31 raamatut 40 aasta jooksul siis muud on kui tĂĽkid, mis on meie ees ja ka täitsa erilised. Rokenrolli-tunnetusega mees, kes ei kannata kommertsi, kuldamist, edvistamist ega auhinnakultust. Sealt…
 Katrin Pauts: „Tallinna tume. Tavaliste inimeste väikesed nurjatused”. Varrak, 2021. 196 lk.  Ideaalne sĂĽgisraamat. Hämarad musta huumoriga lood inimloomuse tumedaÂtest soppidest, mis on nagu loodud pimeÂdatel õhtutel lugemiseks. Peamiselt krimikirjanikuna, aga ka terava kultuurikriitikuna tuntud Katrin Pauts on temaatiliselt seotud kogumiku tosin nurjatut lugu pannud kirja nii, et lugemine ei tekita depressiooni (issand, milÂlised raisad me, inimesed, ikka oleme!), vaid pigem aitab sellest lahti saada, sest kui kirjanik tabab biiti, annab see ikkagi lootust. Masendust õhkub neilt lehekĂĽlgedelt kĂĽll, aga see annab ainult särtsu juurde nagu vĂĽrtsid tumedas õlles. „Mind valdab lootusetu tĂĽlpimus.” (Lk 36.) „Tunnen, et mu…
Dante Alighieri surmast möödub 14. septembril 700 aastat. See on tähtis päev Euroopa ja ka maailma kultuuris. Dante peateose „Jumalik komöödia” eestinÂdusest seni veel puuduv kolmas osa „Paradiis” on maakeelde tõlgitud ja ilmub peagi Tallinna Ăślikooli ja Eesti Keele Sihtasutuse kirjastustes. Rääkisin ĂĽhega tõlkijatest ning kõigile kolmele „Komöödia” osale järelsõna kirjutanud italianisti Ăślar Ploomiga sellest Euroopa kirjandust muutnud pöörasest triloogiast, Dantest ja luulest. VALNER VALME: Leppisime kokku, et räägime täna Dantest, kelle asjatundja sa oled. Tegelikult läks jutt luulele juba enne intervjuu alustamist. Nii et mõnes mõttes me ei teegi siin tööd, vaid lihtsalt loomulikult räägime Dantest. Mis teeb luule sĂĽgavaks?…
4. juunil tiksus pool sajandit luuletaja ja ĂĽleĂĽldse mitmekĂĽlgse kirjamehe Karl Martin Sinijärve kontosse. See on kĂĽll kunstlik, isegi otsitud põhjus, aga samas mitte halvem kui mõni teine, et temaga pisut vestelda. Sest intervjuusid on mõtet teha siis, kui endal ka huvitav. Siis on lootust, et lugejagi tuleb kaasa. Karlaga on see värk ka, et mõnusa ja rahuliku jutuvoo käigus löövad pidevalt särama eredad elektripirnid. Aastal 1989 debĂĽĂĽtkoguga „Kolmring” („Kassett ’88” koos Ringo ÂRingvee, Märt Väljataga ja Tõnu Trubetskyga) avalikkuse ette jõudnud luuletaja on sealtpeale ilmutanud mituteist luulekogu nii ĂĽksi kui ka mitme peale, Ânäiteks pannud kokku kaks „Kaardipakki” koos…
Ave Taavet: „Valerahategija”. Kultuurileht, 2020. 133 lk.  See on ĂĽks imelik jutukogu, aga mitte sellepärast, et inimesed siin lendavad, puu otsas elavad või kapis maiustusi köhivad. Ma ei saa lahti tundest, et teos on kirjutatud aastal 1982, kui olid veel „Leningradi” kĂĽpsised, 40-aastased luitunud vanamehed istusid pargipinkidel ja naised kandsid särtsakaid lokke, millest õhkus kilomeetri kaugusele keemiahõngu. Keegi ei osanud veel aimata, et mõnekĂĽmne aasta pärast upume tillukestelt lamedatelt ekraanidelt avanevasse peeglitagusesse maailma. Mõnel pool on Ave Taaveti „Valerahategijat” juba nimetatud maagilis-realistlikuks,1 ei saa minagi sellest popist sõnapaarist allpool mööda, aga tegelikult elame maagilises realismis ju praegugi: nullid ja…
Möödunud aasta oktoobri keskel tundus, et millest me räägime. Suuri, olulisi, ĂĽllatavaid, möödapääsmatuid eesti romaane selleks hetkeks eriti ilmunud ei olnud. Mitmed eredad teosed ilmusid aasta lõpus, paljud helged proosahetked jäid aga hoopis novelle, jutte, miniatuure jm lĂĽhivorme hõlmavate kaante vahele. Seda tõestab kultuurkapitali aastaauhindade proosaÂnominentide nimekiri. Nominentide sekka jõudis viis jutukogu ja ĂĽks romaan, mis on õigupoolest mälestusteraamat, aga nii kõrge kunstiväärtusega ja hästi komponeeritud teos, et teeb silmad ette fiktsioonide enamikule. Nominendid on Martin Alguse „Tagamaa”, Meelis Friedenthali „Kõik äratatakse ellu”, Jaan Kaplinski „Piirpääsukese Euroopa”, Mudlumi „Mitte ainult minu tädi Ellen”, Aino Perviku „Miniatuurid mälupõhjast” ja Piret Raua…
Andrei Ivanov: „Pariisi arabeskid”. Tõlkinud Veronika Einberg ja Erle Nõmm. „Tuum”, 2020. 318 lk . Andrei Ivanovi puhul on vahel vaieldud, on ta Eesti või eesti või hoopis vene kirjanik. Sel polegi tähtsust, sest ta on eelkõige Euroopa kirjanik. Meil teist nii Euroopa kirjanikku vist ei olegi. Mitte ainult sellepärast, et Ivanov on palju käinud ja mitmel pool elanud-olnud, Pariisis, Taanis, Norras, Saksamaal ja mujal, ja kirjutab Euroopa asjadest: Taani pagulaslaagritest Pariisi kirjandusringkondadeni. Euroopa asjadest kirjutab ta ka siis, kui kirjeldab humoorikalt Eesti varakapitalismi (näiteks „Argonaudis”) või lapsepõlveaegset Kalamaja (nagu siinse kogumiku loos „Hakk hangel”). Aga kuidas ta kirjutab. SĂĽgavalt…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.