Valner Valme
-
Eesti romaan 2023: suunaga minevikku
Kas alustada ilukõnega? Liiga ilus see romaaniaasta ei olnud. Kas alustada numbritega? Võimatu on öelda, mitu Eesti romaani ilmus. Sest pikka ilukirjandustaotlusega proosat oli palju, oi kui palju, aga kuhugi tahaks siiski piiri tõmmata, mis on kirjandus ja mis mõnes mõttes ei ole. Loetud sai kümneid ja kümneid uusi algupärandeid, mõned ka pooleli jäetud. Igav ei hakanud. Kus sa ikka muidu satud lugema külavahe armulugusid, päris inimeste päris probleeme (ei taha ju öelda väikeste inimeste väikseid probleeme), lugusid rähklemisest tööturul ja agulijoodikute üleelamistest, kui ikka ainult romaaniülevaadet koostades.
-
Olen kui rong, aina sama jaama näen oma teel
Mario Pulver: „Lokomotiiv”.
-
Foto: Dmitri KotjuhIntervjuu: No taxes! No prizes! Only gifts!
Toomas Raudam on kirjanik, kes ujub alati vastuvoolu. Mõnes mõttes võikski kirjanik kui amet või kutsumus olla vastuvoolu ujuja. Voogame kõik ühes voolus oma argiaskeldustes, ja ennäe, vastu ujub kirjanik, kes ütleb, et see kõik on üsna mõttetu rähklemine, vaadake, kulla inimesed, elus on muud ka. Kirjanikke on igasuguseid ja mässajad paistavad ikka silma. Isegi kui nad ei tüki eriti esile, nagu võiks öelda Raudami kohta. Siiski, tükib küll, mis need 31 raamatut 40 aasta jooksul siis muud on kui tükid, mis on meie ees ja ka täitsa erilised. Rokenrolli-tunnetusega mees, kes ei kannata kommertsi, kuldamist, edvistamist ega auhinnakultust. Sealt…
-
Teisel pool ridu on võrratu tühermaa
Katrin Pauts: „Tallinna tume. Tavaliste inimeste väikesed nurjatused”. Varrak, 2021. 196 lk. Ideaalne sügisraamat. Hämarad musta huumoriga lood inimloomuse tumedatest soppidest, mis on nagu loodud pimedatel õhtutel lugemiseks. Peamiselt krimikirjanikuna, aga ka terava kultuurikriitikuna tuntud Katrin Pauts on temaatiliselt seotud kogumiku tosin nurjatut lugu pannud kirja nii, et lugemine ei tekita depressiooni (issand, millised raisad me, inimesed, ikka oleme!), vaid pigem aitab sellest lahti saada, sest kui kirjanik tabab biiti, annab see ikkagi lootust. Masendust õhkub neilt lehekülgedelt küll, aga see annab ainult särtsu juurde nagu vürtsid tumedas õlles. „Mind valdab lootusetu tülpimus.” (Lk 36.) „Tunnen, et mu…
-
Foto: Ave Maria MõistlikIntervjuu: Uppuda Teise silmadesse
Dante Alighieri surmast möödub 14. septembril 700 aastat. See on tähtis päev Euroopa ja ka maailma kultuuris. Dante peateose „Jumalik komöödia” eestindusest seni veel puuduv kolmas osa „Paradiis” on maakeelde tõlgitud ja ilmub peagi Tallinna Ülikooli ja Eesti Keele Sihtasutuse kirjastustes. Rääkisin ühega tõlkijatest ning kõigile kolmele „Komöödia” osale järelsõna kirjutanud italianisti Ülar Ploomiga sellest Euroopa kirjandust muutnud pöörasest triloogiast, Dantest ja luulest. VALNER VALME: Leppisime kokku, et räägime täna Dantest, kelle asjatundja sa oled. Tegelikult läks jutt luulele juba enne intervjuu alustamist. Nii et mõnes mõttes me ei teegi siin tööd, vaid lihtsalt loomulikult räägime Dantest. Mis teeb luule sügavaks?…
-
Intervjuu: Enne oli üks ulgumine ja hammaste kiristamine
4. juunil tiksus pool sajandit luuletaja ja üleüldse mitmekülgse kirjamehe Karl Martin Sinijärve kontosse. See on küll kunstlik, isegi otsitud põhjus, aga samas mitte halvem kui mõni teine, et temaga pisut vestelda. Sest intervjuusid on mõtet teha siis, kui endal ka huvitav. Siis on lootust, et lugejagi tuleb kaasa. Karlaga on see värk ka, et mõnusa ja rahuliku jutuvoo käigus löövad pidevalt särama eredad elektripirnid. Aastal 1989 debüütkoguga „Kolmring” („Kassett ’88” koos Ringo Ringvee, Märt Väljataga ja Tõnu Trubetskyga) avalikkuse ette jõudnud luuletaja on sealtpeale ilmutanud mituteist luulekogu nii üksi kui ka mitme peale, näiteks pannud kokku kaks „Kaardipakki” koos…
-
Ave Taavet. Foto: Mihkel RehaGluteenivaba lugeja õudusunenägu
Ave Taavet: „Valerahategija”. Kultuurileht, 2020. 133 lk. See on üks imelik jutukogu, aga mitte sellepärast, et inimesed siin lendavad, puu otsas elavad või kapis maiustusi köhivad. Ma ei saa lahti tundest, et teos on kirjutatud aastal 1982, kui olid veel „Leningradi” küpsised, 40-aastased luitunud vanamehed istusid pargipinkidel ja naised kandsid särtsakaid lokke, millest õhkus kilomeetri kaugusele keemiahõngu. Keegi ei osanud veel aimata, et mõnekümne aasta pärast upume tillukestelt lamedatelt ekraanidelt avanevasse peeglitagusesse maailma. Mõnel pool on Ave Taaveti „Valerahategijat” juba nimetatud maagilis-realistlikuks,1 ei saa minagi sellest popist sõnapaarist allpool mööda, aga tegelikult elame maagilises realismis ju praegugi: nullid ja…
-
Romaaniaasta 2020 — läbitud etapp
Möödunud aasta oktoobri keskel tundus, et millest me räägime. Suuri, olulisi, üllatavaid, möödapääsmatuid eesti romaane selleks hetkeks eriti ilmunud ei olnud. Mitmed eredad teosed ilmusid aasta lõpus, paljud helged proosahetked jäid aga hoopis novelle, jutte, miniatuure jm lühivorme hõlmavate kaante vahele. Seda tõestab kultuurkapitali aastaauhindade proosanominentide nimekiri. Nominentide sekka jõudis viis jutukogu ja üks romaan, mis on õigupoolest mälestusteraamat, aga nii kõrge kunstiväärtusega ja hästi komponeeritud teos, et teeb silmad ette fiktsioonide enamikule. Nominendid on Martin Alguse „Tagamaa”, Meelis Friedenthali „Kõik äratatakse ellu”, Jaan Kaplinski „Piirpääsukese Euroopa”, Mudlumi „Mitte ainult minu tädi Ellen”, Aino Perviku „Miniatuurid mälupõhjast” ja Piret Raua…
-
Tahan lugedes kaotada vähemalt kimbukese võtmeid, kui mitte ennast
Andrei Ivanov: „Pariisi arabeskid”. Tõlkinud Veronika Einberg ja Erle Nõmm. „Tuum”, 2020. 318 lk . Andrei Ivanovi puhul on vahel vaieldud, on ta Eesti või eesti või hoopis vene kirjanik. Sel polegi tähtsust, sest ta on eelkõige Euroopa kirjanik. Meil teist nii Euroopa kirjanikku vist ei olegi. Mitte ainult sellepärast, et Ivanov on palju käinud ja mitmel pool elanud-olnud, Pariisis, Taanis, Norras, Saksamaal ja mujal, ja kirjutab Euroopa asjadest: Taani pagulaslaagritest Pariisi kirjandusringkondadeni. Euroopa asjadest kirjutab ta ka siis, kui kirjeldab humoorikalt Eesti varakapitalismi (näiteks „Argonaudis”) või lapsepõlveaegset Kalamaja (nagu siinse kogumiku loos „Hakk hangel”). Aga kuidas ta kirjutab. Sügavalt…
