Ükskord me mängisime peitust. Oleks võinud öelda: mäletan, kuidas me lapsena peitust mängisime. Aga me polnud kunagi lapsed. Sest lapsed on vahetud. Meie aga, kes me olime kaotanud varakult hingelise süütuse, teadsime hästi, mida tähendab häbi enda pärast ja põlgus teise vastu. Juba enne kooli. Kuigi ma ei saanud tuhkagi aru. Miks häbistatakse mu välimust, minu liigutusi, tundeid ja mu armastust? Ometigi oli sellele vastus. See oli kusagil nonde rögistavate poiste hammaste vahel, kes jõudsid sind alandada kahe sekundi jooksul, kui sa jooksid prügiämbriga neist mööda oma trepikojas, mis polnud muidugi üldse „oma”, lihtsalt teie korter asus mingite juhuste kokkulangemise tõttu siin.

„Ja te sööte seda?”

„Ei, see on prügi.”

Jah, me ei söönud prügi. Arvate, et ta ei teadnud? Vastupidi, teadis imehästi ja suutis välgukiirusel öelda midagi sellist, mis solvab teismelist hingepõhjani, sest isu täis naermine pakkus kõigile lõbu: nende pere sööb ju seda prügi. Prügi, mida mina välja viin. Seda on näha läbi kilekoti, ja nalja nabani. Aga vastata ma ei osanud. Ei, me ei söö seda. Kas tead, mis on prügi? Prügi on jäägid. Prügi on see, mis…

„Noh, lase käia, seleta meile,” pilkas Stasik stroikal, ta hääles oli vihkamist.

Ma tahtsin seletada, kes on luude paikapanija. Ma oleksin võinud seletada. Seda ma oskasin. Aga sellised teadmised ei huvitanud kedagi. Isegi Edka, armastusest ilma jäänud orb, oli selles seltskonnas edukam, kuigi varem olid kõik teda hüüdnud haisukotiks, sest tema täispissitud püksid haisesid. Ta elas tollal vanaemaga, kes ei osanud või ei tahtnud tema eest hoolt kanda. Mäletan Edkat lapse­põlvest, tema haledat häält muulil, kui ma – tajudes, et ta on ehk ainus, kes ei saa tagasi teha – nimetasin teda põlglikult haisu-Edkaks.

„Mind ei hüüta enam ammu nii!” halises ta.

Ükskord me mängisime peitust. Oleks võinud öelda: mäletan, kuidas me lastena peitust mängisime. Aga meil ei õnnestunud lapsed olla. Me olime oma vanemate enneaegselt täiskasvanuks saanud järg, kelle pärisosa oli üleolev vaenu­likkus. See ränk tõbi ei tabanud meid kohe, kuid siiski juba enne kooli, ja sellel olid iseloomulikud sümptomid. Ma olin aeglase taibuga ega saanud aru, miks häbistatakse minu välimust, liigutusi, tundeid ja üldse kogu mu olemist. Vastus oli olemas, aga ilmselt mitte lastes.

Muide, varem ei kasutanud me prügikotte, vaid viisime prügi välja otse ämbris ja toda lehkavat ämbrit ei pilganud miskipärast keegi. Meie hoovil käisid Piiteri poisid. Nemad juba oskasid enda eest seista. Proovisin ükskord neist ühele kitli peale anda, aga sain tublisti nahutada nii sõna kui ka rusikaga. Küsisin, kus on parem elada: siin või seal, nende juures?

„Meie juures muidugi. Meie linnas liiguvad bussid, teil neid pole. Meil viivad prügi minema kraanaga autod. Sõidavad kohale, tõstavad prügikasti üles ja viivad minema, aga teil on siin rohelised konteinerid ja prügivedajad lihtsalt raputavad neid, aga minema ei vii.”

Milleks meile bussid, kui igasse kohta on viis minutit jalgsi, mõtlesin ma. See on ju mõttetu. Ja ma jooksen ka kiiresti, kuigi Petka jookseb kiiremini. Tal on kompjalad, vist sellepärast.

Ükskord õpetasin Kirjat kiiresti jooksma.

„Vaata, selleks et kiiresti joosta, peavad olema kompjalad nagu Petkal.”

Mulle meeldis asju välja mõelda ja ma uskusin oma väljamõeldisi, seepärast uskusid neid ka teised. Vahel olid need väljamõeldised süütud, aga oli ka selliseid, mis võisid väga haiget teha. Me tegime üksteisele tihti väga haiget. Juhtus nii, et ma lausa põgenesin oma sõprade juurest, et mitte taluda rohkem pilkeid ja mõnitusi. Mis teha, sõprus oli selline. Seejuures vastastikune.

Ühetoonilise ruumi poolpimeduses, stroika kolmandal korrusel, mis oli meie jalgade all ammu kannatanud ja lõhutud, naelutas Stasik pilgu minule.

„Noh, lase käia, räägi meile, kes on luu-de pai-ka-pa-ni-ja mida ta teeb, kuidas ta luu-u-sid paika paneb.”

Jah, ma tahtsin seletada, kes on luude paikapanija. Ma oleksin suutnud seletada, kuigi ärevusest kogeldes. Lihtsalt see ei huvitanud poisse, aga Stasikut ajas see minu targutamine lihtsalt marru. Mulle oli nende suhtlemislaad kätte­saamatu, nende mõtteviis polnud mulle loomuomane. Ma tahtsin aru saada ja selgeks õppida. Ropendada sama osavalt. Nagu nemad. Et see keele väljendusrikkus ja vägi paneks kõik paika nagu neil. Ma tahtsin liikuda ja nalja heita, rääkida nagu nemad, aga mul polnud vajalikku vaistu ja sõnavara.

„Türa, mida sa teed?! Valus on! Jäta mind, käi pekki!” sõimas Janka Edkat mingisuguse salapärase õrnuse ja armastusega.

„Aga mis see kõva selline oli?”

„Minu tussi kühm, türa! Aga kui mina sulle praegu vastu munni pead löön?!”

Nende dialoog oli muidugi flirt. Sellest ei saanud ma ehk arugi, kuid märkasin, et Edka on muutunud teistsuguseks, saanud täiskasvanuks. Temast peetakse lugu, minust mitte… Minu jaoks on siinne elu stiihia, kus kõik voolab vastavalt loodusseadustele. Ma ei tea ega oska saavutada poiste silmis lugupidamist muul moel kui näidates oma kehalist jõudu, mida mul muide jagub. Aga miski muu teeb minust kühmus pelgliku olendi, kellel on mingi ebamäärane vaimne tunnetus kõigest korraga. Ma ei suuda seda elu muudmoodi tajuda. Mind ähvardab alati oht. Ohtu tean ja tunnen ma nimepidi, aga minagi tahan, et mind armastataks. Edkat ju armastatakse. Miks minu osaks on jäänud ainult Stasiku vihkamine, miks ma talle meele järele ei ole?

Tegelikult ma isegi ei esita endale neid küsimusi. Vastupidi – vihkamine ja põlgus on loomulikud tunded ja reaktsioon minu olemasolule. Armastus aga tundub niivõrd loomuvastane, et kutsub esile mingit eksistentsiaalset imestust ja jätab sügava jälje kogu eluks. Seepärast on sõprus siin väga hinnas. Sõpruse ja kiituse nimel on lapsed valmis muutuma väikesteks lurjusteks. Tõde on siin olemas, kuid omalaadne. Lapsed ja teismelised teavad seda täpselt ja tunnevad seda kogu oma instinktiga, sest siinne olemine nõuab julmalt ja väga sageli vägivalda, jõledusi, alandamist. Kõik teavad täpselt seda tõde ja määratlevad selgelt neid, kes seda tõde ei mõista ega valda selle teid.

Eile tõi Drist pornograafilised kaardid, nüüd kiitleb Tava sellega, kuidas nad tankla müüjal pea lõhki lõid.

„Tead, kes seda tegid? Meie.”

Ta on ilmselgelt selle üle uhke. Kuulsin, et loll-Oleg oli kesklinnas peksa saanud. Vanemad poisid olid ta niimoodi läbi peksnud, et Oležka, üleni verine, karjub:

„Mida ma emale ütlen?!”

Loll-Olegi oli lapsendanud üks lahke südamega naine ja Oleg armastab teda nagu lihast ema. Ükskord võitis loll-Oleg Coca-Cola korkide eest rulluisud ja kogu linn kuulutas ühel häälel: „Lollidel veabki.” Ja veel kuidas. Oleg on nõrgamõistuslik ja kogu tema töö seisneb tühjade pudelite korjamises. Ta käib mööda linna ringi ja korjab neid, pärast viib taarapunkti. Siis otsib linna ümbert jäärakutest ja võsa vahelt ja viib needki ära.

„Oled loll või?!” karjatas äkki üllatunud Ljoha Olegi peale. Mind aga ei üllatanud mitte see rumalus, mida Oleg ütles, vaid pigem Ljoha küsimus Oležkale, keda, nagu kõik teadsid, hüüti lolliks.

Imekaunis palav päev jalgpalliväljakul. Imekaunis paik – meie linnake. Siin võib õhku pühitseda ja seda püha vee asemel sisse võtta. Muide, siinsed mustlased on veendunud, et nad näevad igal aastal naaberkülas lihavõtete ajal näost näkku Jeesust. Jeesus astub küünaldega altariesisele ja õnnitleb kõiki – Kristus on üles tõusnud.

Tuleb välja, et siinsamas lähedal käib salajane elu. Ninas on tõeline Kirik. Kui seal käia, muutub kõik teiseks. Aga siin ei tohi sellest rääkida, sest inimesed kardavad. Kui nad kuulevad religioonist, paistab nende silmis naeru taha peidetud hirm. Ema viib meid kõiki vaheajal Kuremäele. Ma tean täpselt, milleks. Ma mõistan seda maailma kogu südamega. Seal pole seda, mida ma kardaksin või mis mind alandaks. Ainult pihil käia on väga hirmus. Aga tagasi tulles ei saa ma sellest kellelegi rääkida. Ei sõpradele ega õpetajatele – mitte kellelegi. Meie linnake on teistsuguste mõtete ja ellusuhtumise kuningriik. Kuigi Jurka räägib klassis kõigi kuuldes, et peab Iljuhast sellepärast lugu, et too usub Jumalat. Jura vanematel on kodus ikoonid. Samasugused nagu pühakojas. Hiljem õppisin ma sellest salajasest elust rääkima nii, nagu oleks see midagi argist ja püsiks tava­pärase elu raamides. Ma ütlesin, et käin seal tööl. Seal makstakse päris hästi. Minu vanaema sokutas meid sinna tööle. Seal ma õppisingi tööd tegema ja mõistsin, et olemas on ka teine maailm.

Ka minu vend kardab. Tava irvitab tema üle koolis avalikult. Ta sidus vahetunni ajal koridoris, klassi ukse juures portfellid kokku ega lasknud neid lahti siduda.

„Mida sa, raisk, lahti seod?”

„Rott!” hüüdsin talle vihaselt.

Algab lööming. Ma ei võta õlalt isegi rasket portfelli, mis on õpikuid tuubil täis – kannan terve nädala õpikuid alati kaasas. Tava on minust kahe klassi jagu vanem, aga ma lähen talle peale nagu tank ja löön talle rusikaga näkku, tema äsab mulle vastu. Siis kavatsen ma anda veel kõvema tou, aga Tava hüüatab äkki ehmunult:

„Oleme tasa!”

Olgu, see, et oleme tasa, veenis mind. Sellega kaklus lõppeski. Järgmiseks päevaks tekkis mul põsele sinikas. Piilun Tavat ega näe, et ka temal oleks sinikas. Mind teeb murelikuks, miks minu rusikahoop ei jätnud sinikat.

Veel palju aastaid pärast kooli lõpetamist näen ma üht ja sama unenägu. Olen koolis oma klassis ja meie klass on erandkorras jäetud õppima kolmeteist­kümnendaks aastaks, sest niimoodi tahtsid õpetajad, kes meid eriliselt armastavad. Olen meeleheitel ja nördinud. Reageerin iga kord natuke erinevalt. Mõnikord lõhun ma koolipinke ja keeran neid kummuli, kuigi tean, et sellest pole kasu. Teinekord lähen direktorile tõestama, et olen juba ammu kooli lõpetanud ega soovi seal õppida kolmeteistkümnendat aastat. Minu klassikaaslased võtavad uudise vastu üllatavalt rahulikult ega protesti. Minu silmis on see aga kõige hirmsam ja piinarikkam asi, mis võiks juhtuda, sest pärast kaheteistkümnen­dat klassi ma mitte ei lõpetanud kooli, vaid tegin sellega igaveseks lõpparve. See oli minu kinnipidamisasutus, kusagil selle koridorides, kehalise kasvatuse tunnis või hoovis varitsesid pidevalt piinad, ebasõbralik elu, ahistatus, emotsionaalne ja füüsiline vägivald. Selleks et siin ellu jääda, sai minust agressiivne ahv.

Kuidas ma ulgusin nutta oma esimesel koolipäeval! Nii, nagu oleks juhtunud mingi parandamatu õnnetus. Ema, miks sa mind kooli ei saatnud? Järgmisel päeval jõudsin juba koolini ega jooksnud poolelt teelt pisarais koju. Koolis võttis mind vastu mu vanem õde, kes miskipärast nuttis. Miks ta nuttis? Tookord arvasin, et kurvastasin teda sellega, et mind polnud esimesel päeval või et ma jäin tol päeval hiljaks.

„Kuidas teie puhkust võtate? Meie puh-ka-me,” rääkis Martin.

Tõepoolest, säärast ennasthävitavat joomarlust polnud ma kusagil näinud. Võiks öelda, et see oli mingisugune sportlik joomine, aga see pole nii. Sport ei puutu siin asjasse. See oli joomine, mille eesmärk on eneseteadvuse täielik hävitamine. Ja Martin polnud ainus, kes selle poole püüdles.

Kohalikud poisid joovad, siis laamendavad, peksavad aknaid sisse, rikuvad linna vara. Ja lähevad muidugi diskole. Diskodel on siin teistsugune tähendus. See pole oleng ega pidu. Disko on kõige radikaalsem tantsu liik alkoholi ja sigarettidega. Algul joome ja suitsetame kutseka taga pimedas nurgas, siis läheme diskoteeki. Diskoteegis juhtub igasuguseid asju, kuid ei saa kuidagimoodi läbi ilma nende reedeste rituaalsete kaklusteta, milles purskub välja kogu nädalaga kogunenud raev. Eriti, kui keegi on tulnud teisest külast. Sel juhul ei alga mitte lihtsalt kaklus, vaid sõda. Sõda on siin tavaline asi. Meie vihkame neid, nemad vihkavad meid. Kui pole neid, vihkame üksteist. Ma ei tea, miks. Nii on.

Väljapääs sellest libatõe pöörasusest on ainult üks. Väljapääs on olemas. Tuleb lihtsalt ära sõita. Kuid selleks tuleb lõpetada kool, mis õpetab sulle samuti oma tõde. Selle tõe järgi ei tule probleemid hariduses mitte räpastest kaltsudest, vaid puudulikust rahastamisest ja ebapiisavatest materiaalsetest tingimustest. Aga minul on teine küsimus. Miks on nii, et kui mitu inimest peksab ühte poisikest otse kooli akende all või algab järjekordne kaklus, ei lähe ükski õpetaja lapsi lahutama ja võistlejaid lepitama? Miks on nii, et kui lapsed katsuvad meeleheitlikult emotsionaalses põrgus ellu jääda, kohtlevad õpetajad neid nii külmalt ja julmalt? Miks pannakse kaks isiklikult ja justkui alatiseks imetoredale maa­poisile, alandades teda kõigi klassikaaslaste ees, sest sage kaks tähendab, et ta on kahemees, ja selliste tee viib ainult kutsekooli? Miks head lapsed loomastuvad aegamisi ja ähvardavad üksteist vahetundides kättemaksuga? Miks lõhnab õpetajate toas kohvi ja küpsiste järele, aga poiss hüüdnimega Korealane on kasimata ja alati näljane? Miks on nii väikeses kohas, kus kõik tunnevad kõiki, jäetud igaüks omapäi taplema ellujäämise eest darvinistlikus olelusvõitluses?

See juhtus juba enne kooli. Me mängisime peitust. Päike oli loojunud ja õues oli meeldiv suvine poolpimedus. See mähkis meid endasse, kattis, muutis haava­matuks. Selleks et kedagi kätte saada, tuleb tingimata nimetada tema nime, koputades seejuures trepikoja punasele puituksele, mille juures tuleb algul valjusti lugeda sajani, et kõik jõuaksid end ära peita. Neile, kes sajani lugeda ei oska, on lihtne meetod: lugeda kümme korda kümneni, kõverdades ühe sõrme iga kümne täitumisel. Kolmanda trepikoja kauguselt pole võimalik eristada mind, Jurkat ja Iljušat, näha on ainult meie siluetid. Me karjume ja teeme nägusid, isegi tantsime. Mul on tõeliselt lõbus, olen isegi rõõmus. Ma tantsin, nagu tahan, löön parema jalaga vastu maad ja keerlen ümber oma telje. Jurka vaatas mulle järsku otsa ja ütleb:

„Nii ei tantsi enam ammu keegi.”

Tundsin piinlikkust ja kogu rõõm oli peoga pühitud. Siin pole kerge lapseks jääda ja võib-olla seepärast me kõik jäimegi igavesti lasteks. Mida vanemaks saame, seda siiramad on meie pisarad.

„Vaat, millega sa tegeled öösiti! Nüüd me teame, miks sa pidevalt esimese tunni maha magad.”

Palõtš astus minu pingi juurde ja tutistas mind juustest, millest lendas päikese­valguses igale poole tolmu ja kõõma. Ma armastasin väga Palõtšit, meie keemia ja bioloogia õpetajat, sest ta suhtles minuga avatult kõikidel teemadel. Otsekohene ja siiras inimene. Vahel võttis meie vestlus suurema osa tunnist. Kogu klass kuulas meid ja liitus vahel sellega. Kell üks öösel näidati televiisoris saadet „Uus päev”, seal räägiti teadusest ja tehnoloogiast. Ma vaatasin seda saadet öösiti salaja köögis, aga pärast jagasin oma teadmisi bioloogiatundides. Pavel Vassiljevitšil ei olnud randmest saadik paremat kätt. Kunagi nooruses oli tal midagi käes plahvatanud. Lapsena pani mind väga imestama tema vahajat värvi protees, mis sarnanes tõelise käega. Ammu enne seda, kui Pavelist sai meie õpetaja, oli ema saatnud mind nende juurde poodi piima ja leiba ostma või võtma midagi laenu peale, kui isa palgast ei jätkunud kuu lõpuni. Alati mõtlik Pavel puistas liivakühvlikesega väikesesse kilekotti suhkrut, kaalus ja ulatas sõbralikult minule. Nii ilmutas nende perekond sõnadeta kaastunnet ja toetas meid raskel ajal.

Eriti raske oli meie perel neil aastatel, kui isalt võeti peaaegu kogu palk linna uue katlamaja ehituseks. Kui ema kaebas linnavalitsuses, et meil ei jää söögirahagi, vastati talle: kui tahad elada, pead kannatama. Katlamaja töötas umbes aasta ja jäi seisma.

Aeg oli raske. Mitte ainult majanduslikult. Öeldakse ju: kitsikuses, aga mitte häbis. Kuid inimesed tõlgendasid uusi elureegleid kuidagi kummaliselt. Nüüd oli igaühel õigus teist solvata, temast mööda minna, ta üle mängida ja sel viisil jõuda oma… õnneni.

„Ema, kuhu sa lähed?”

„Peab, kullake.”

Onu Arno – meie naaber – lebab halvatult. Tema koputus seinale tähendab, et tal on vaja abi, et minna vetsu või keerata teisele küljele. Ja ema läheb. Läheb nagu oma lapse juurde, kes ajab ta öösel nutuga üles, sest nägi väga hirmsat unenägu.

Mis oli mulle lapsepõlves oluline? Ma elasin üleni tolle tegelikkuse üksik­asjades. Rohi, muruplats oma roostekarva raudääristega, naabrid, kes suitsetasid trepikoja ees nagu pooljumalad ja viskasid maha konisid, mille meie igavusest üles korjasime ning eraldasime vatifiltrid tubakajäänustest ja paberümbrisest. Mu elu sisu olid rauast liumäed, mille me lõpuks hävitasime nagu jõhkrad revolutsionäärid, muutes need lömmis vanarauaks. Mu elu sisu olid pragulised asfaltteed ümber maja, mu elu sisu olid kollaste postidega traataiad ümber meie põllu, kuhu me tegime paljaste kätega auke, et mitte minna ringiga värava kaudu, millel kihutasime kui karussellil. See oli meie hoov. See andis meile elu, me armastasime seda üle kõige maailmas ja hävitasime armutult.

Suvel käis mul külas sõber. Ta rääkis, et me oleme metslased. Et nende koolis, Turus, ärataksime küll suurt tähelepanu, hirmutaksime kõiki oma välimuse ja käitumisega. Seal pole sellist asja. Sašale meeldis joonistada, muusikat kuulata, jalutada, päevitada meie toredas rannas ja supelda mitu korda päevas. Tema perekond veetis vaheajad meie linnas. Ma ootasin Saškat terve aasta. Saška oli minu helge sõber. Mu parim sõber. Ma armastasin teda ja tema perekonda. Armastasin tema nägu, häält, tema ema, õde, isa, isegi nende korteri lõhn tundus mulle eriti meeldiv. Mulle meeldis kuulata nende vilistavat uksekella. Ma mäletan, kuidas kõlas nende ema sõbralik sametine hääl. „Saška ja Inga tulid!” hõikas keegi ja mina jooksin rõõmust hõisates nende aknale koputama või uksekella laskma. Saška tuli ja ma unustasin kõik. Unustasin kõik halva, mis oli aasta jooksul juhtunud, sest nad olid lõpuks kohale jõudnud.

Sašale ei meeldinud õlu, mida me mekkisime salaja järve ääres järsaku all. Väkk, kui kibe ja halva maitsega. Sašale ei meeldinud meie destruktiivsed harrastused, talle ei meeldinud stroika, kus me käisime seinu lõhkumas, maha­jäetud katlamaja hiiglaslikust paagist varastatud solaarõli ja kummi põletamas, talle ei meeldinud pilduda kolmandalt korruselt telliseid ja raskeid betoonplokke elektrikilbile ja jälgida, kuidas metall kärgatusega kõveraks kooldub. Kuid talle meeldisid meie jalutuskäigud, mis said alguse hoovist ja lõppesid kodust viie kilomeetri kaugusel, looduses, keset metsa, kõrkjaid ja järve liivaranda. Tavaliselt kõndisime põhja poole, Kodaveresse, piki rannaäärt, puhastusseadmete juurest mööda, radadel, mida tundsime lapsest saadik. Kodavere rand on eriline. Seal on kuiv kliima, kuum suureteraline liiv ja palju huvitavaid lõhnavaid taimi, ka metsmaasikaid. Ükskord ühe sellise jalutuskäigu ajal kohtasime seal Kodaveres kaht turisti, vist isegi Lätist, noormeest ja neiut. Nad istusid lõkke ääres ja küsisid, kuidas sellelt rannalt teele jõuda, aga pärast kostitasid meid šašlõkiga.

„Tahate šašlõkki?” küsis neiu lahkelt.

„Kas tohib?” vastasin ma küsimusega.

Me tunneme neid kohti ja kõiki siinseid teid väga hästi. Teame, kus kasvavad erilised puud ja kus on erilised kivid. Me käisime nende kivide ja puude nagu kohalike vaatamisväärsuste juures. Nad tähendavad meile vahest rohkemgi kui mõne antiikse linna varemed. Üks kivi otse järve kaldal on meteoriidi moodi. Vesi on selles välja pesnud palju sompe ning näha on punamustad ja rohelised ristikujulised sooned. Vesi on neis sompudes alati verekarva. Natuke kaugemal on maasikavälu, mille liivased künkad on päikeses alati tulikuumad. Ühel künkal on tüve allosast põlenud õunapuu. Käin tihti selle puu juures, et vaadata seda lähemalt ja paitada valget siledat kooreta tüve. See puu pole üldse hirmus. See on salapärane ja pajatab mingit tundmatut lugu. Seda on vist välk tabanud. Ma olin väga üllatunud, ei uskunud ja vaidlesin vastu, kui Andrjuha ütles, et kusagil Kodaveres on mingi „äraneetud” puu, jube ja hirmus. Ma ei saanud isegi aru, kus see puu seal on. Ma tean seal kõike, aga polnud sellist puud näinud. Huvitav. Me läksime seda otsima, aga tuli välja, et see oli juba maha raiutud. Ka meie õunapuu raiuti maha. Ei, see pole mingi äraneetud puu. See on hoopis midagi muud.

Mul hakkab metsas tihti sees keerama. Eriti, kui käime mingites süngetes paikades, näiteks metsas suure kivi juures, kalatehase lähedal. Kunagi tõid paganad sellel kivil ohvreid ja palvetasid oma jumaluste poole. Mida kõike pole meie linna lähikonnas. See on terve maailm. Meie maailm.

Mul on jube vaadata, kuidas väike Gert hoopleb sellega, et ei karda kõrgust. Ta seisab pooleli jäänud betoonmaja kolmanda korruse rõdul ja naerab. Ta kukub kohe alla. Kukub ju. Millal see stroika ükskord maatasa tehakse!

Me lähme Kodaverest tagasi koju ja vaidleme, kuidas paremini koju jõuab. Kõnnime ja tülitseme. Loodus ärritab meid. Ümberringi on kõrkjad ja vesi. Nii halb on hinges ja südames, aga me ei tea, et need on hing ja süda. Hiljem lugesin hesühhaste ja taipasin, et on olemas süda, noeetiline süda, kuigi minu arvates on kõik noeetiline. Sellepärast Kristus vist rääkiski, et peab sündima vaimust, tõe vaimust. Selles vaimus pole vaja neid jubedaid roppusi, et austust välja teenida, ei pea tegema sigadusi, võid olla lihtsalt sina ise ning rääkida avatult ja siiralt nii, nagu tunneb süda. Öeldakse, et naised sünnitavad lapsi piinades, aga tuleb välja, et ka lapsed ise kannatavad sündides. Neil on valus, nende keha on pitsitatud sünniteedesse, emakas väljutab loodet tuhudes. Kuid seda algset piinavat kogemust mäletab ainult meie alateadvus, mis väljub mõnikord hingest ootamatus lapselikus karjes. Hiljem elame. Meie emake maa kannab meid oma üsas ja jälle sünnime piinadest piinadesse neis Gumiljovi kõrkjates, et omandada lõpuks kuues meel ja suuta tõeliselt öelda: ma armastan sind, ma armastasin sind, ma armastan teid, minu inimesed, ma armastan teid, hoolimata kõigest, ma kannatan välja teie valu, kuigi pole midagi hirmsamat sellest vabadusest.

Ma kasvasin pattudes.
Ja suren pattudes.
Mind ei mälestata pühakutes,
Ei hakata meenutamagi.
Aga mina mäletan.
Teed ja armastust.
Kodust Rotšinat ja jõge, milles koprad
On hirmus jubedad.
Ja kui naljakalt ta nalja viskas.
Haaranud oma kompsud,
Jooksime niimoodi.
Selline mäng prjatki.
Kui kahju Maksimist!
Tema auklikud alukad.
Ja kondised kannikad.
Aga Antoha õpetas mind palvetama:
Ei, ta raha anda ei saa, neil on kodus raske.
Kas tõesti saab
Nii lihtsalt sellest rääkida,
Kaastunde ja mõistmisega?
Selle eest
Annan sulle oma eluga
Igaveseks
Viie.
Ja iial
Ei julge keegi väita vastupidist.
Kõik kahed on maha kriipsutatud,
Kõik ühed on tühistatud.

Vahetevahel sonkisime Arturikuga kaua punases liivakivis järsaku all. Järsakul asub mustade ristidega kalmistu. Ilus iidne paik, aga Borjat ei maetud miski­pärast siia. Kui kummaliselt inimesed siin lahkuvad. Äkki ja alatiseks. Aga meie muudkui kõnnime tänavatel ja otsime midagi väljast, et taastada seespool kaotsi läinut. Ükskord tuli isale sõber külla. Nad ajasid köögilaua taga kaua juttu. Mina jooksin vaatama ebatavaliselt pikki botaseid, number nelikümmend seitse, ja imestasin. Siis istusin ligi ja kuulasin. Midagi uskumatult keerukat ja hirmsat. See liigub meie Maa poole või on säärane tunne, et Maa ise lendab mingisse musta auku. Mõnikord leidsime järsaku alt luid ja ükskord leidsin ma väikese lapsekolju. Me ei peljanud neid luid ja koljusid kätte võtta. Kolju lõhnas nii, nagu ei lõhnanud üksi teine asi. Imelik magus lõhn. Meenutan seda koljut tihti ja mõtlen sellele, miks mureneb järsak, millel on kalmistu. Käisin seal tihti üksipäini, et vaadata kaugusse, lõputule järvele. Pääsukesed lendavad. Rahulik ja tasane tuul sasib kõrget rohtu.

Kui kõik ära surevad, jäävad ristid.
Rohtu kasvanud kirikaedadega väljad kõnelevad inimestest epitaafides.
Ärge kirjutage elavaid surnud linnade raamatusse.
Kõik surevad ära ja selgub, et kõigil oli muu kodumaa.
Ja see ei saa olla isegi Maa.
Ärge kirjutage elavaid surnud kohtade raamatusse.
Seal on kildudest tekkinud valu täitnud elavad, veretulvas südamed.
Hukkuvad lapsed nähtamatu piiri taga meeleheitlikus naerus.
Ärge meenutage nende kodusid, neil on niigi raske.
Ärge kirjutage elavaid surnud külade raamatusse.
Seal on purjus aeg-isa puruks peksnud tarad,
Õnnetu vaesus-ema meeleheitest maha tallanud rajad,
Kadedus-naaber sõimab ja karjub kõrvulukustavalt valusalt lapse peale.
Too nutab oma südamesse ühe armi teise järel.
Ärge kandke algselt elavaid surnud kohtadesse.
Seal lämbutakse vingugaasis ja ronitakse silmusesse.
Poisike laseb koolist jalga, et unustada kiiremini oma õppetund.
Seal joob noormees end pildituks, et unustada, kes ta on: süüteadvuse hävitab vein.
Ärge kirjutage elavaid nendesse kohtadesse.
Kui kõik ära surevad, jäävad ristid
Ja selgub, et oleme pärit teistest linnadest, kus vaim-isa on taas ilmale toonud pojad.
Ärge kiirustage väikelastele nime panema, et hüüdnimed teie sõnu ei reedaks.
Joosep-Maarja, hoia kaitse meie maailma lapsi, siin on Herodes.
Ja liiga palju on musti teid.
Ärge kirjutage elavaid surnute raamatusse.
Ärge kirjutage lapsi surnud raamatutesse.
Ärge suretage neid tähtedega, meile piisab pisaratest,
Kui maetakse seda, kelle ees oled süüdi,
Aga ei jätkunud südametunnistust öelda
Kas või kordki
Anna andeks.
See ei saa olla isegi Maa.
See ei saa olla Maa.

Meie järv külmub igal talvel niimoodi kinni, et sellel saab autoga sõita. Kalurid lähevad jääle, et lasta lõpuks võrgud vette ja püüda talvehooajal kala. See on nende töö ja leib. Mõnikord rebivad tuuled ja hoovused jää katki ning tekivad lahvandused. Jooksen pimeduses Edka järel jääl ega jõua talle järele. Midagi pole näha. Jalge all on ainult pehme lumi ja ühtlane jää. Võimalik, et kukume mõlemad lahvanduse sisse. Pisarais Edka jookseb kaldast eemale, mina tema järel, et ta lõpuks kinni püüda ja kaldale tagasi tuua. Edka on armunud ja ma mõistan tema meeleheidet paremini kui keegi teine. Ma ei näe Edkat enda ees, kuulen ainult tema jooksusamme. Ja tunnen miskipärast just sellel hetkel, et me kõik oleme lähedased inimesed.

„Edik, kui sa armastad, siis sa ei armasta mitte ainult ühte inimest, vaid kogu elu.”

Ma rahustan teda kaua kutsekooli valge samba juures ja räägin palju, jutustades ümber raamatut, mille lugemisega olin jõudnud poole peale. Poisid ei sega meid, sest nemadki on sõbra pärast mures.

Ükskord mängisime kogu hoovipundiga peitust. Isegi teiste majade lapsed tulid meie juurde mängima. Meil oli nii lõbus ja tore. Palju, palju kordi.

Uka-uka, Jurka. Uka-uka, Iljuha. Uka-uka, Stasik. Uka-uka, Edka. Uka-uka, Janka. Uka-uka, Tava. Uka-uka, Petka. Uka-uka, Oleg. Uka-uka, Ljoha. Uka-uka, Pavel. Uka-uka, Antoha. Uka-uka, Maksim. Uka-uka, Andrjuha. Uka-uka, Saška. Uka-uka, Inga. Uka-uka, Arturik. Uka-uka, Gert. Uka-uka, Martin. Uka-uka, Borka. Uka-uka, mina prii.

Üks, kaks, kolm, neli, viis,
kuus, seitse,
kaheksa, üheksa, kümme.

Üks.
Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus,
seitse, kaheksa,
üheksa, kümme.

Kaks.
Üks, kaks, kolm, neli,
viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme.

Kolm.
Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme.

Neli.
Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme.

Viis.
Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa,
üheksa, kümme.

Kuus.
Üks, kaks, kolm,
neli, viis, kuus, seitse, kaheksa,
üheksa, kümme.

Seitse.
Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus,
seitse, kaheksa, üheksa, kümme.

Kaheksa.
Üks, kaks, kolm, neli, viis,
kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme.

Üheksa.
Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa, kümme.

Kümme.
Kes ära ei peitnud, mina pole süüdi!

Vene keelest ERLE NÕMM