„Mis tähtsust on ajul võrreldes südamega?” küsib Sally Seton Virginia Woolfi romaani „Proua Dalloway” (1925) lõpus. Woolfi teostes, sealhulgas „Proua Dalloways”, on südamel ja tunnetel suur tähtsus ning mitte ainult inimsuhete raamides, vaid ka inimese ja mitte-inimese suhetes. Tänavu tähistatakse Proua Dalloway 100 aasta juubelit. Woolfi romaan ilmus nimelt 14. mail 1925, Woolfi ja tema abikaasa Leonard Woolfi kirjastuses The Hogarth Press Richmondi linnaosas Londonis. Raamatu uusim trükk ilmus mai alguses Oxford Classics sarjas, Cambridge’i ülikooli kirjandusteadlase ja kirjaniku Trudi Tate’i eessõnaga. Miks see raamat endiselt nii tähtis on? Miks seda ikka veel trükitakse, loetakse, uuritakse? Miks on just sellele teosele pühendatud terve Woolfi uuringute akadeemilise ajakirja Woolf Studies Annual erinumber?

Vastuseid on mitu, kuid üks nendest on see, et romaani tuumteemad on tänini tähtsad: ühiskondlik ebavõrdsus, vaesus, naiste ja seksuaalvähemuste diskrimineerimine, sõja laastav ja lõppematu jätkumine ning inimelu kulg ja kired kõige selle keskel. „Proua Dalloway” tegevus toimub Esimese maailmasõja järgses Londonis ühel juuni keskpaiga kolmapäeval ning kulgeb koos nimitegelase Clarissa Dallowayga, poliitiku naisega, läbi hommikuse Londoni südame; läbi parkide, tänavate, poodide, kuni ta jõuab tagasi koju, kus õhtul võõrustab oma kõrgklassi sõpru. Jutustaja jälgib ka Septimus Smithi, vaimselt piinatud sõja­veterani. Nii Clarissat kui Septimust külastavad nende päikselise, juunikuise Londoni olevikus ka mälestused mine­vikust. Oleviku­hetki vürtsitavad tagasi­hüpped minevikku ning modernismile omase kuulsa sise­monoloogi tõttu on kohati keeruline aru saada, kes täpselt näeb, teab, teeb, tunneb. Woolfi uurijad on tänaseks enam-vähem ühel meelel, et Clarissa ja Septimuse ning veel teisigi perspektiive vaheldades ja üle Inglismaa ja Euroopa laiali asetades kritiseerib ja kommenteerib Woolf Briti imperialistlikku rahvuslust, sõda ja heteronormatiivsust. Samuti kritiseerib ta indiviidikeskset maailmanägemust ja pakub Clarissa kaudu välja filosoofia, kus kogu elu – puud, majad, tänavad, kõik nähtused, olendid ja asjad – on uduna ühendatud üheks tervikuks, kuhu kuuluvad ka inimesed ja mida ei peaks vaatlema mitte ainult mõistusega, vaid ka südamega, empaatiliselt.

Üks Woolfi uurijate nüüdseid lähenemis­viise on tema teoste lugemine posthuma­nist­likus võtmes, et näidata, kuidas tundlikkus keskkonnaprobleemide suhtes on omane Woolfi modernismile: Woolf kritiseeris kapitalismi ja imperialismi keskkonnamõjusid juba sada aastat tagasi. Niisiis rõhutatakse Woolfi loomingule läbivalt omast keskendumist elule, mis ei piirdu ainult inimeste individuaalselt elatud eludega. „Oma toa” lõpus loodab Woolf, et kirjandus kolib järgmise 100 aasta jooksul välja elutubadest, kus on ainult inimesed ja nende suhtedraamad: „[—] kui me veidike pääseme ühisest elutoast ja näeme inimolendeid mitte alati nende suhetes üksteisega, vaid suhetes reaalsusega, ja ka taevast ja puid ja mida tahes nende endina”.^[1] Woolfi enda loomingus ilmneb küll selline kollektiivsus peamiselt hilisemas perioodis, nagu romaanis „Vaatluste vahel” („Between the Acts”, 1941) ja essees „Anon” (1940?), on see märgatav ka „Proua Dalloways”, kus tegelased, kes kunagi ei kohtu, on teatud liine pidi ja atmosfääriliselt linnaruumi kaudu kokku seotud – efekt, mis on saavutatud muu hulgas sisemonoloogi kaudu. Säärane seotus ei ole ainult esteetiline või stilistiline valik või innovatsioon, vaid tugevalt seotud Woolfi eetilise ja poliitilise projektiga: kritiseerida klassiühiskonda, imperialismi, ja heteronormatiivset patriarhaati, mis sõidavad tihti teatud eludest vägivaldselt üle. Teisisõnu, kaudne kõige omavahel sidumine on viis näitamaks, et vägivald, muu hulgas diskrimineerimine, puudutab kõiki.

„Proua Dalloway” on raamat, mis kehtestas Woolfi kui ühe olulisema Lääne-Euroopa modernisti. Nii „Proua Dalloway” kui ka Woolf ise on mitmekülgsed, vastu­olulised ja seega endiselt tähtsad. Kindlasti ei loeta „Proua Dalloway’d” enam kui apoliitilist, ainult indiviidi siseeluga tegelevat hapra naisterahva teost – Woolfi humoorikus, iroonia ja kriitika laialt levinud ühiskonnamustrite vastu on keskne Woolfi modernistliku esteetika mõistmisel.

Alates 2016. aastast tähistatakse Dallow­day’d ehk proua Dalloway päeva. Selle puhul kogunetakse tavaliselt Londonis mõnel juuni keskpaiga hommikul, et jalutada üheskoos Clarissa Dalloway ja Septimus Smithi jälgedes; tänavu toimus jalutuskäik küll juba 14. mail, mil möödus täpselt sada aastat raamatu ilmumisest. 11. juunil tähistati Dallowday’d Tartu Ülikooli anglistika osakonna eestvedamisel ka Tartus, et Clarissa filosoofiale kohaselt meeles hoida seda, kuidas kõik on seotud ja kuidas sada aastat tagasi kirjutatud inglis­keelne raamat on tähtis ka siinses hetkes ja maailmanurgas.

---

^[1] V. Woolf, Oma tuba. Tlk M. Talvet. Tallinn, 2021, lk 90–91.