Pühapäevane pihilkäik

ma tahan olla kõhna aga elada küpsistest
ma tahan uut autot aga olla jalgrattur
ma tahan väikest koera aga vahel võiks ta olla hoopis hunt
ma tahan olla klassi parim aga tagasihoidlikult (võimatu!)
ma tahan olla meesõpetaja lemmik aga süütu nagu äsjasadanud lumi
ma tahan olla hea aga halvad ära tappa
ma tahan lugeda Nietzschet aga pidin guugeldama kuidas tema nime kirjutatakse
ma tahan olla kokkuhoidlik aga kanda ilusaid asju
ma tahan olla hea ema aga ma ei jaksa lastega rääkida
ma tahan olla hea tütar aga ma ei ole oma vanemaid juba ammu näinud
ma tahan olla tervislik aga salati viskan alati ära
ma tahan minna taevasse aga patustan nii et tükid taga
ja mul ei ole nagunii kedagi, kellelt patte andeks paluda, sest need, kes mulle lugesid, surid juba ammu ära
aamen!


*
						triinule neljandal mail

vaata kui hästi mul õnnestus see kübaratrikk
turtsatad läbi köha ja süütad muretult sigareti
olin ja enam ei ole ja olengi läinud
 
ja vaata kui palju lihtsam on teil mind nüüd armastada
kui minu hullus enam tundeid ei ähmasta
kui ma ei ole enam keeruline
olen lihtsalt surnud 
 
sõber hea
ma ei tea – võib-olla sul ongi õigus
sa olid alati targem, ka pöörasena
aga päriselt kaduda, kallike, seda sa ei osanud
ma ju näen – seal, kust sa läksid
seal õitsevad kollased lilled


*

mina saan mere ja linnud
sina metsa ja loomad
mulle jäävad veri, vaarikad ja valu
sulle rangus, rumm ja surnukirstudel mehed 
mina võtan raamatud, kollase värvi ja vaikuse
paljajalu kõndimise ja krudiseva lume 
sina saad igatsuse ja kõik ees ootavad aastad
mina jään heledaks
sina oled tume


*

mul on tuhande tulbi jagu tumedaid tundeid
ja päike ei halasta – läbi kevadmäärdunud aknaklaasi 
tuleb ta neile järele
kisub nad toanurgatolmu seest lagedale
ja nõuab aru – kes neid siin kasvatab?
 
mis mul siis üle jääb
lasen käed rippu ja tunnistan
jah, minu aed on rohimata
ei ole siin vahet tehtud maltsal ega maasikal
jah, minu sahtel on igavene kukerpall
võta kleidivarrukast lusikas ja aluspesu vahelt võileib
jah, minu hing on mustanditest kirju
tindiplekkidest paks ja servadest kortsus
jah!
nii on see igal kevadel
nii on see ikka ja jälle
kas ma kunagi õpin? 
kas enne tuleb surm?


*

kõik mida pean tegema – nimekiri
algab igal hommikul algusest
algab igal leheküljel uuesti
lootusrikkana
sidrun ja piparmünt ja valged linad 
usk ja lootus ja armastus
häving saabub keskpäevaks
alistumine varastel õhtutundidel 
tahaksin kirjutada armastusest 
kuidas see maitseb ja kõrbeb kui on sügis
aga kirjutan ainult et 
too
tee
vii
so le mi
ma pole musikaalne beib
ma olen rohkem kaduvikku kaldumise kuningatütar
kes püüab kõigest väest
igal hommikul otsast peale


*

ma ei tunne ennast hästi
siis kui talv läheb minust välja
läheb vihaga ja vihinal
valutaval peal tehakse otsaaknad lahti
halbade mõtete hais tõuseb tiivaplaginal lendu
ära istutud liigesed kriuksuvad raevukalt
rasv ja laiskus kraaksuvad mardustena luudel
kogu see killavoor püsib mälestusel
sinisest mis praegu on ikka veel hall
unistusel rohelisest 
mis eile oli valge ja täna on pruun
igatsusel kuldsest
mis lõpuks on igal pool 
 
ei, ma ei tunne ennast hästi 
kui talv läheb minust välja
ja aitab ainult see
et sa vaatad mind nii
nagu minu küljes poleks midagi
valesti 
vaata veel
palun vaata veel
kannatame koos ära
kuni kuldne tuleb päriselt välja