Nagu iga märk, koosneb ka sümbol kolmest tegurist: tajutavast tähistusest, tähistatavast esemest ja tähendusest. Näiteks õuna pilt tähistab esiteks tegelikkuses eksisteerivat puuvilja ja teiseks teadvuses toimetavat mõistet ‘õun’. Sõna „tank” tähistab esiteks tegelikkuses eksisteerivat sõjamasinat ja teiseks teadvuses toimetavat mõistet ‘tank’.

Kuid mitte iga märk pole sümbol. Ferdinand de Saussure’ist tõukudes võib eristada kolme tüüpi märke. Kõigepealt sümptomid, mille puhul tähistus ja tähistatav on füüsiliselt seotud („kus suitsu, seal tuld”, „semiootika” selle sõna algses, meditsiinilises tähenduses). Teiseks tingmärgid, mille puhul tähistatav lepitakse kokku (liiklusmärgid, õigekiri). Ja kolmandaks sümbolmärgid, mis moodustavad kahe nimetatu vahelise üleminekuvormi. Punane värv sümboliseerib verd peaaegu sümptomaatiliselt, aga armastust peaaegu kokkuleppeliselt.

Sümboli tähenduste hulk on lahtine. Punase värvi kõiki tähendusi pole võimalik üles lugeda. Sest sümbol toimib abstraktsena inimpeas ja võib endale külge korjata mis tahes tähenduse: Egiptus (vaarao punane kroon), kuritegu (veri leedi Macbethi kätel), kirg (Carmeni kostüüm), hädaoht (tuli valgusfooris), värskus (Coca-Cola), halastus (Punane Rist)… Ja kes oskaks seletada, miks Punamütsike ei kanna sinist mütsi?

Piltlikult võiks sümbolit võrrelda põhjatu nõiakaevuga, mis inimteadvuses ise tähendusi toodab ja neid välja paiskab. Hiljuti võis lugeda, et patriootlikud lillemüüjad keelduvad 9. mai võidupüha eel ning ajal müümast punaseid nelke. Aga miks just nelke, mitte roose?

Sümbolile saaks leida sümptomaatilise tähenduse: sõjas valatakse verd ja see paistab punane. Ent millise linnuga on lepatriinu kokku leppinud, et tema punane värv hoiatab söögikõlbmatuse eest? Ja taas: miks just  P u n a mütsike?

Paistab väga sedamoodi, et sümbolid elavad inimteadvuses omaenda sõltumatut elu nagu parasiidid peremeesorganismis. Meie missiooniks on neid pidevalt mäletada ja mitte meelest lasta.

Inimteadvus töötab kahel režiimil: naiivsel ja sümboliseerival. Tavaliselt on need töös ühekorraga. Aga kurjaks läheb lugu, kui üks neist peremehetsema hakkab.

Naiivne teadvus ei tuvasta märke, sümboliseeriv teadvus igas asjas märki vaid näebki. Naiivikule on muld lihtsalt mingi aine maas. Ta ei saa aru Lydia Koidulast: „Eesti muld ja eesti süda ‒ kes neid jõuaks lahuta!”

Teisalt kaotab krooniline sümboolik vahetu suhte tegelikkusega. See sarnaneb paranoiaga. Kui Vene noorsportlane sirutab käe rinna kõrgusele, siis nähakse selles natsitervitust. Kui Tõnu Kaljuste dirigeerides joonistab õhku Z-tähti, siis võib sümboliseeriv teadvus näha selles toetust Ukraina-invasioonile.

Tõesti, selline psüühika häälestus lõhub massiliseks nakkushaiguseks saades ühiskonna kultuurilist sidusust. Selle võimust võttes vallandub sümbolistlik pandeemia, mille „passiks” nüüd peetakse demonstratiivset poliitilist avaldust.

„Kui inimene on Venemaal ja on otsustanud sõja kohta vaikida, siis on see selge märk Venemaa toetamisest,” öeldi Ukraina koondisest kõrvaldatud vene iluuisutajanna kohta. Eks meiegi: „Venemaalt ordeni saanud Anne Veski keeldub sõja kohta kommentaare jagamast”, mispeale Urmas Reinsalu nõuab, et lauljanna aastal 2011 saadud Sõpruse ordeni Venemaale tagastaks. Võõras vara – las lennata! Laskesuusatajannat tabas hoopiski üllatav lask selga: „Kuigi Sidorova on sotsiaalmeedias Venemaa rünnaku Ukraina vastu hukka mõistnud, siis tema seniste koondisekaaslaste sõnul ei olnud Sidorova jutt siiras.”

Goyast jäi gravüür pealkirjaga „Uinuv mõistus sünnitab koletisi”, mis kujutab koledatest tiivulistest ümbritsetud magajat. Meie nüüdismaailmas ei paista mitte keegi magavat, tuhatsilmse Argosena valvavad kõik üksteise järele ja kui saavad, siis paljastavad ning parastavad takkapihta. „Sümboliseeriv mõistus sünnitab koletisi.”

Siit hakkab paistma kreeka sõna „sümbol” algne tähistatu. Symbolon kujutas endast poolitatud eset, millest kumbki osapool sai ühe enda kätte. Kohtudes pidid esindajad veenduma, et tükid kokku passivad, siis sai teist usaldada. Filmides käristatakse pooleks rahatäht, nüüd käivad inimesed ringi justkui pooleks rebitud indulgentsiga ja suruvad seda vastutulijale nina alla: noh, näita oma!

Riigikogu arutab keelatud sümbolite seadust. Ning justiitsminister jõuab igivana tõdemuseni: „Sümbolite kasutamine on eelkõige väärtegu, kuid seda (seaduses) ei määratleta, millised on konkreetsed agressioonisümbolid, sest see sõltub kontekstist.” Aga kes konteksti tuvastab? Kellele jääb konteksti interpretatsiooni õigus?

Sõda paigutab sümbolmärgid vägivaldsesse konteksti, vägistab sümboleid.

Laps laskis juustesse lõigata välgu, milles nähti sõda õhutavat Z-tähte: „Möödunud nädalal toimus Harjumaa lasteaias juhtum, mis kulmineerus politsei kutsumise ja lapse soengu muutmisega.”

Iga siksak surutakse nüüd sõjasümboliks: „Louis Vuitton tõi hiljuti turule uue kollektsiooni Fine Jewellery, mida tuntakse nime all LV Volt. Initsiaalid L ja V on ühendatud ning moodustavad omavahel Z-ile sarnaneva tähe. Kuna viimastel nädalatel on Z-täht muutunud peamiseks toetuse sümboliks Venemaa sissetungile Ukrainas, langes Prantsuse moemaja koheselt kriitikalaviini alla.”

Moeajakiri „Elle” võttis esikaanel meenutada Z-generatsiooni – ja sai kaela pahameele turmtule Putini toetamise eest.

Tuleb teada, et märgile külge hakanud sümboolset tähendust ei saa enam tühistada. Sümbol jääb iseennast mäletama ja meelde tuletama. Vastus küsimusele, millal Z jälle „vabaks antakse”, kõlab: mitte iialgi!

Ja millal Punamütsike oma peakatte teisevärvilise vastu vahetab?

Ah et mis temast sai? Charles Perrault’ esimene versioon sellest muinasloost lõpeb troostitult: „„Vanaema, küll sul on suured hambad!” – „Need on selleks, et sind ära süüa!” – Ja nende sõnadega kargas kuri hunt Punamütsikese kallale ning sõi ta ära.” Kõik.