Minu kalli äia Karlos Markosjani, kirgliku bibliofiili mälestuseks

Ega huvitagi mind enam suurt midagi. Ootan vaikselt surma. Või midagi, mis tõukaks astuma otsustavat sammu.

Kuid seni on vaja miskitmoodi elada. Õnneks võtab majapidamine palju aega. Peab käima poes, keetma lõunat, katma lauda, pesema nõusid… Ka pesu on vaja pesta ja triikida. Pesumasinat meil Ripsikuga polnudki, vannituba on nii väike, et sinna poleks see ära mahtunud, masinat esikusse paigutada Ripsik aga ei tahtnud, eelistas pesta käsitsi. Õppisin selle kiiresti ära – õige mul kunst. Ja kohe jupp aega tegevust. Ainult linad viin pesumajja, kuid seda ma tegin ka siis, kui Ripsik elas.

Loomulikult jalutan. Teen joogat. Lahendan sudokusid. Kuid ei saa ju tundide kaupa lahendada sudokusid, nii võib peast segi minna! Üks pärast lõunasööki, teine pärast õhtust jalutuskäiku – küll.

Kuulan ooperit. Kuid sellele ei kulu ka rohkem kui kolmveerand tundi. Ripsikuga me kuulasime kauem, üle tunni, aga üksinda pole tahtmist, teeb meele kurvaks.

Ja veel? Kirjutan, kuid mitte nii palju kui varem. Öeldakse, et vanemas eas on kirjanikul mõistlik kirjutada nii vähe kui võimalik. Väärt mõte, püüan seda järgida. Kuid päris ilma pole ka võimalik. Meie ajastu on näidanud kätte nii selle, et arvuti meenutab inimaju, kui ka selle, et aju ise meenutab arvutit. Tähendab, kuni sind pole välja lülitatud, tuleb töötada.

Televiisorit ma ei vaata, lasin end isegi kaablist lahti ühendada, et poleks kiusatust.

Teised veedavad terve päeva internetis, kuid mina nii ei saa. Mõõtu peab pidama. Vahel küll imeb endasse, aga lõpuks võtan ikka kätte ja lülitan välja.

Ja veel?

Ainult raamatud. Neid pole meil küll nii palju, kui oli äiapapal Jerevanis, seal, mäletan, lõi mind tummaks, kui esmakordselt üle läve astusin ja nägin kogu seina ulatuses maast laeni raamaturiiulit, millel, nagu hiljem veendusin, polnud mitte juhuslikult kokku ostetud üllitised, vaid maailmakirjanduse klassika – kõikide tuntud autorite kogutud teosed pluss kahesajaköiteline „Maailmakirjanduse raamatukogu”. Ripsik oli enam-vähem kõik need foliandid läbi lugenud, ta oli pesueht raamatukoi, aga Tallinna kolides tekkis tal oma lemmiktegevusega raskusi, sest minu raamatukogu oli enamikus eestikeelne. Esimestel aastatel pühendasime ennelõunad sellele, et kondasime mööda bukiniste ja muid raamatupoode. Sama tegime, kui sõitsime Moskvasse. Kord sattusime Lužniki raamatulaadal peale Shakespeare’i kogutud teostele. Raske oli, mind vaevas radikuliit, aga ära tassisin. Proustiga läks lihtsamalt, tema seitse köidet ilmusid ühekaupa. Viani „Päevade vaht” tõukas mind seda raamatut ka Eesti kirjastajatele soovitama; paraku jäi tõlge kahvatuks, milles on osalt ka minu kui toimetaja süüd. Minu eestikeelne raamatukogu täienes sel perioodil Ilmar Jaksiga, kellest ma enne iseseisvumist midagi ei teadnud – nüüd võttis ta sisse koha Tammsaare kõrval.

Mida aeg edasi, seda enam seisis meie seinte ääres riiuleid. Oo, need olid õnnelikud aastad! Elasime toona ühes toas, tegime seal kõike – töötasime, sõime, magasime, ning õhtuti, pärast päevast saginat, heitsin mina diivanile, Ripsik aga istus tugitooli, ja hakkasime lugema. Mäletan, et terve ühe talve pühendasin Zolale, lugesin läbi mitte üksnes kakskümend köidet „Rougon-Macquart’e”, vaid ka triloogia „Kolm linna”. Ja väga hea, et lugesin, see andis mulle võimaluse kirjutada oma epopöad nii, et see ei sarnaneks Zola omaga. „Kolme linna” läks mul vaja aga nüüd, kui otsustasin jätkata Ripsiku alustatud raamatut Itaaliast. Kohe mulle ei meenunud, et Zola triloogiasse kuulus ka „Rooma”, mu mälu on märksa kehvem kui äiapapal, kes mõnikord võis lõunalauas teatada: „Täna, sel ja sel kuupäeval 1975. aastal me sõitsime mere äärde”, kehvem ka kui Ripsikul, kelle kohta anatoomia õppejõud olevat öelnud, et „see tüdruk teab ainet minust paremini”; aga lõpuks mul siiski plahvatas ja ma panin reisijuhti kirja, et Sixtuse kabelist ma rääkima ei hakka, lugege Zolad, tema on seda teinud kõigist kõige paremini.

Lapsepõlves lugesin järjest kõike, mida raamatukapist leidsin, olgu see siis „Nikita lapsepõlv” või „Kurtisaanide hiilgus ja viletsus”, „Tarantel” või „Parma klooster”, „Dekameron” või „Kitt Kurnähh, kaardiväelane”. Paljudest asjadest ei saanud aru, aga mis sellest! Mida küll tähendab rendis? Mismoodi käib „Dekameronis” kirjeldatud jumalateenimine? Meenutan, et oli õnnis nõukogude aeg, kus puudusid nii kapitalistlikud omandisuhted kui ka pornofilmid. Isa raamatukogu oli sõjas maha põlenud, kuid laagrist vabanemise ja surma vahele jäänud aja jooksul jõudis ta ühe kapitäie jao sellest minivariandis taastada. Lemmikraamatuks oli mul muidugi „Kolm musketäri”, mida üritasin kord isegi klassiga lavastada; paraku ei võtnud keegi vedu, küllap polnud lugenud. Lugesin ka „Üht päeva Ivan Denissovitši elus”, kuid öelda, et sain sealt ettekujutuse selle kohta, mida isal tuli läbi elada, ma ei söanda, nii kaugeks jäi lapsele too laagrimaailm. Eesti-aegsetest raamatutest oli isa kusagilt saanud kaheksaköitelise „Eesti Entsüklopeedia” ja „Perekonnaleksikoni” – esimese järgi õppisin riikide lippusid, ka nende riikide, mida enam ei eksisteerinud, nagu Eesti Vabariik, teisest sain muu hulgas teada, kuidas võidelda sügelistega. Panin endale piltide ja kirjelduse järgi diagnoosi, läksin apteeki ja ostsin tsinksalvi. Emale rääkima ei hakanud, olin häbelik poiss. Kui kapp oli läbi loetud, hakkasin jooksma raamatukogu vahet. Tartu maanteel veidi enne bussijaama oli üks lasteraamatukogu, see ammendas end peagi, tuli hakata käima toonase Võidu väljaku kõrval asuvas linnaraamatu­kogus, seal juba täiskasvanute osakonnas, kuhu ma end ka pärast seitsmendat klassi praktikale sokutasin; kuhu ülejäänud klass saadeti, ei mäleta, aga igatahes oli see niisugune koht, kuhu minu hing ei igatsenud. Ka tollesse raamatukokku oli jäänud väheses koguses Eesti-aegseid raamatuid, aga ühtki sellist, mis tänaseni meeles püsiks, nende hulgas polnud.

Keskkooli jõudsin parajasti sel ajal, kui Loomingu Raamatukogu hakkas välja andma varem keelatud teoseid, selliseid nagu Kafka „Protsess”, Sartre’i „Sõnad” ja Camus’ „Sisyphose müüt”. Camus’st kujuneski minu peamine teejuht elu mõtte otsingul – ma ju ei teadnud toona, et ta on oma raamatu idee laenanud Sartre’ilt. Konkurentsi pakkus Camus’le üksnes Dostojevski, kelle „Vendi Karamazoveid” lugesin esimesel kursusel. Need kaks teost on väga erinevad, lausa teineteisele vastu rääkivad, üks – ateistlik arutlus maailma absurdsusest, teine – õigeusu apoteoos, ja nad tekitasidki minu sisemuses sügava vastuolu, mis lahenes alles palju hiljem, kui pärast Proustini jõudmist valisin juba iseseisvalt kolmanda, estetismi tee. Kooliprogramm oli LR-iga võrreldes üpris nadi, mäletan, et kirjutasin kirjandi, milles tõestasin, et mitte Dolohhov ei võrgutanud Natašat, vaid vastupidi; „kolme” läbi häda kätte ikka sain. Kui õpetaja korraldas kirjandusliku kohtu Petšorini üle, jäi mulle mõistagi advokaadi roll; tänu isa geenidele õnnestus mul oma lemmikkangelane juriidilisest vastutusest vabastada; moraalne süü, mida ma samuti eitasin, talle ometi kaela määriti. Osalesin ka kooli etlemisvõistlusel, kus lugesin ette Heiti Talviku „Jälle vaarun koju / pisarais ja purjus”; peaks olema selge, et auhinda ma ei saanud.

Minu ülikooliajaks olid Nõukogude väed juba Tšehhoslovakkias sees ja „sulaaeg” lõppenud. Sotsioloogia laboratoorium, kus minagi paar aastat töötasin, saadeti laiali, tsensuur tugevnes, „kahtlase” sisuga raamatuid enam ei avaldatud ja teisi ma lugeda ei tahtnud. Sain teisel kursusel eriprogrammi Moskva Keele­teaduse Instituuti ja lugesin kaks aastat oopusi keelepsühholoogiast, statistilistest meetoditest lingvistikas ja masintõlkest; nii palju oli sellest tuleviku jaoks kasu, et kui täna näen ajalehes meie keskmise palga suurust, siis tean, et mind tahetakse petta – mitte keskmist ei pea mõõtma, vaid mediaani. Kuid kokku­võttes oli see üks üpris igav lugemine, nii et diplomi kaitsesin küll ära, aga teadlase­karjäärist loobusin.

Kui naasin Tallinna, oli tumedas nõukogude olevikus ainus lohutaja peale Armeenia konjaki Soome televisioon – seal näidatavad filmid Glavlitist läbi käima ei pidanud. Raamatutest õnnestus aeg-ajalt hankida „samizdati” ja „tamizdati”; seda lugesingi. „Gulagi arhipelaagiks” olin selles vanuses juba valmis, aga veel suuremat mõju avaldas Avtandil Avtorhanovi „Partokraatia ajalugu”, mis rääkis Kremlis 1920.–1930. aastatel toimunud võimuvõitlusest. Ilukirjandustki sattus kätte, Sasha Sokolovi „Lollide kool” meeldis hästi, aga Eduard Limonovi „See olen mina, Editška” tekitas pigem põlgust – umbes sel hetkel hakkasin taipama, et ega kõik, mis Läänes avaldatakse, ole ka kuld. Mida ei saa muidugi öelda „1984” kohta, mis jõudis minuni soome keeles ja mille üht osa – seda, kus on juttu „topeltmõtlemisest” –, pidasin nii oluliseks, et tõlkisin selle eesti keelde. Käest kätte läkski see paberossipaberile trükitud tekstike mööda Eestit liikvele, nii et kui keegi sattus lugema, siis teab nüüd tõlkija nime.

Edasi läksin õppima Moskvasse stsenaristikat ja kuna meie kursustel näidati iga päev mitut sellist filmi, mis nõukogude kinodessse moraalikaalutlustel ei jõudnud, siis jäi lugemiseks õige vähe aega. „Lolita”, mis mulle anti kaheks ööks, neelasin alla, ehkki head maitset sellest suhu ei jäänud. Kursustelt sain hüüdnime Dissident, aga diplomist jäin ilma, nii et naasin Tallinna üpris mornis meeleolus. Ja kui meeleolu on morn, siis kisub ju luuletama! Ühe oma lemmikpoeedi, Ossip Mandelštami kohta olin lugenud, et Moskvas elades polnud tal ühtki raamatut, ja ma mõtlesin, et mis mina halvem olen, ning hakkasin lugema „eluraamatut”. Ometi tõukas saatus mind peagi tagasi raamatute juurde: elasin mitu talve oma sõbra Peeter Wäga talus, mis oli otsast otsani täis Eesti-aegset kirjandust – andis uurida! Witte mälestustest, Eduard Laamani „Eesti iseseisvuse sünnist” ja Postimehe kollaseks tõmbunud aastakäikudest oli hiljem palju kasu „Buridanide” kirjutamisel. Sellest raamatukogust kasvas perestroika saabudes välja ka meie esimene vaba ajakiri – Eesti Muinsuskaitse Seltsi Toimetisi. Kui sõitsin Armeeniasse uurima, mismoodi seal nõukogude korra vastu võideldakse, võtsin mõned avanumbri eksemplarid kaasa; ajakiri oli küll eesti keeles, aga kaant ilustas meie tollal veel ainsa, minevikupresidendi foto ja keskel oli lahtine lehekülg minu isa entsüklopeediast – toosama, lippudega. Kinkisin eksemplare paarile Karabahhi komitee liikmele, üks jäi järele ja selle sai meie tutvumispäeval Ripsik…

Järgnevatest aastatest, sellest, kuidas me kahekesi lugesime, üks diivanil, teine tugitoolis, kirjutasin eespool, nüüd aga seisan mõnikord üsna nõutult riiuli ees. Kannatustest ma enam lugeda ei taha, neid on elus isegi palju, tahaks midagi, mis kahandaks eluvalu, oleks ühelt poolt teravmeelne, teisalt aga ülev, ning selliseid raamatuid on väga vähe. Nii võtangi aeg-ajalt riiulist mõne Dumas’ romaani: „Kolm musketäri”, „Kakskümmend aastat hiljem”, „Krahv Monte-Cristo”, „Kuninganna Margot”. Kirjanduses on kõige raskem luua meeldejäävaid tegelaskujusid, Dumas’l on nad aga enamikus sellised, sellepärast peangi teda nüüd, pärast elupikkust lugemiskogemust üheks kõige suuremaks kirjanikuks – peaaegu võrdseks Balzaciga. Praegu, kus kristlus on ennast ammendanud, oleks vaja uut, kaasakiskuvat religiooni, sellist, mis oleks suuteline võitlema islami vaimupimedusega. Kui Vana-Kreeka ja Vana-Rooma jumalad oleksid heas vormis, seda probleemi poleks, nad tuleksid sellise missiooniga hästi toime, kuid paraku kõlbavad Apollon ja Aphrodite täna vaid kirjandusse. Küll aga võiksid uue Panteoni moodustada Dumas’ kangelased, ja kui ma ei tee sellist ette­panekut, siis vaid seepärast, et mul on neist – kangelastest – kahju. Inimkond on nii piiratud mõtlemisega, et ta labastab ära iga ilusa idee, nõnda tabaks sama saatus ka d’Artagnani ja Athost. Seepärast las nad jäävad parem sinna, kus nad on – raamaturiiulitele.