Ragnarök

miks turja mul paitad
ja rasket ohelikku
üle koonu vead

kui tead

kus sündinud olen?

tead ju hästi
kus hein maadligi
ja samblased kaljud
– kus läänetuul
ja lõputa rahutu meri
raevukast kaljust
ajast aega
tükke rebib
taevarannale
sillutab teed

oled ju näinud
kuis lõunatuul
hellalt sosistab
kanarbikus
ja kailude hurmas
kastepärleid päike embab
kiderikku männipuud
– maamärki kõrgel kõnnul

kuulsid ju kuis ema
kuuvalgel meid hõikas
kui idatuul hallavaha
leetseljakule võlus
sügispimeduses
kaotatud rajad
valevaks silus

tundsid ju sõõrmeis
põhjatuule raevu
rahe kalbet sõjatrummi
jäite külma teraskõue
talve vahedat väitsa
mis hallist kasukast
soojuse röövis

taevailma igaveseks
alla neelas

sa oled ju näinud
kuidas me jäljed
on sulanud tolmu
kustunud öös
virmaliste valgel

– miks siis ikka
turja mul paitad
ja rasket ohelikku
üle koonu 
vead

kui tead

su kärme kelk ju suunda ei tunne
… ega kanarbiku pehmet lõhna
ja kalju samblast paitust

ei aima hingekuu halla kargust
ega lumetormi ääreta vaikust
paos sügaval südamekääpas

– ta on kurt tuultele
mis rändasid siin 
enne sõna
ja enne aegade algust

– ta on pime kuuvalgel
ja eksib teel allikale,
kus vaikuse laul
iial ei kustu