Paljud Jüri Talveti luuletused on sündinud reisil või saanud inspiratsiooni reisist. Näeme seda juba luuletuste pealkirjadest, para- ja peritekstidest, näiteks „Santiago teelt”, „Nikaraaguale”, „Maroko reisikirjad”, „Santa Apolónia jaama ees”, „Ühes Pariisi unenäotoas”, „Iirimaa”, „Jaapanist koduteel”, „Kiri Kuramaalt”, „Sileeslased kõnnivad Wrocławi tänavail”, „Ei ole minu teha, et Medellínis”, „11. septembril 2001 Salzburgi hotellitoas”, „Tšehhi unelm”, „Vee all oli Vilnius”, „Mälestusi Leidenist”, „Britanniat rünnatakse”, „Gare d’Austerlitz”. Talvetil on ka 17 luuletusest koosnev tsükkel „Luuletaja New Yorgis”.

Kuigi kohanimed pealkirjades ei tähenda veel, et tegu oleks reisiluuletustega, mis vahendaksid reaalselt kogetud reisi, on siiski selge, et Jüri Talvet on reisiv luuletaja ja tihti on reisimine tõepoolest ka luuletuste teemaks, näiteks luuletustes „Uus reis”, „Läksin reisile” või „Reisime, oleme”. Juba seetõttu tasub tähele panna (ja on ka varem tähele pandud) Talveti reisiluulet.

Mida üldse pidada reisiluuleks? Kas igasugune reisil kirjutatud või sellest inspiratsiooni saanud luule on reisiluule? Kuidas üldse kujutada luules sellist lineaar­set, kronoloogilist, narratiivset tegevust nagu reisimine?

Kui reisikiri kajastab reisi kui lugu, mis kulgeb kronoloogiliselt, millel on algus ja lõpp, lähte- ja sihtpunkt ja mis väga sageli naaseb uuesti lähtepunkti, kirjeldades vahepeal nähtut ja kogetut, lisades asist infot teel kohatud paikade ja nähtuste kohta, siis luulelt seda kõike muidugi ei oodata. Luule võib reisikogemust dokumenteerida hetkejäädvustustes, tihendatult, seades keskmesse teekonnalt saadud emotsiooni, mis on ärgitanud autori mõtte- ja tunderändu. Kuna reis on võõrsile minek, oma ja võõra vahelise piiri ületus, on reisiluule tähtis aspekt võõrakogemuse edasiandmine keeles.

Pilk kirjanduslukku näitab, et reisimine on ühel või teisel moel olnud luule teemaks läbi aegade, sest inimesed (ja eriti luuletajad) on alati reisinud. Kui otsida meie maa kõige varasemaid reisiluuletusi, tuleks alustada Rootsi-aegsetest humanistlikest teelesaatmisluuletustest – propemptikonidest. Üks mahukamaid teelesaatmisluule kogumikke avaldati 1639. aastal Tallinna gümnaasiumi professori Reiner Brockmanni auks, kes suundus Tallinnast Kadrinasse pastoriks. Kuid on ka pikemate reiside jäädvustusi. Näiteks liikus Tallinna kaudu Pärsiasse Rootsile allunud Schleswig-Holsteini saatkond, mille koosseisus oli ka luuletajaid, sh Tallinnas pikemalt peatunud saksa poeet Paul Fleming, kelle teekonnast inspireeritud 15 luuletust kaasas Adam Olearius oma kuulsasse „Pärsia reisikirja” (1647). Hilisemast ajast tuleks mõistagi esile tõsta romantilist rännuluulet, milles väljendub ühelt poolt maailma empiirilise kogemise soov ja teisalt igatsus pelgupaiga või iseendani jõudmise järele vabas looduses. Maailmaluulest on kuulsamateks näideteks William Wordsworthi „Värsid, mis kirjutatud mõned miilid Tintern Abbeyst ülalpool, külastades matkal taas Wye jõe kaldaid 13. juulil 1798”, Percy Bysshe Shelley „Mont Blanc. Chamouni orus kirjutatud read” (1797), Samuel Taylor Coleridge’i „Pärnalehtla, mu vangla” (1797) või Johann Wolfgang Goethe „Harzi-reis talvel” (1789), kui nimetada mõnd eestikeelses tõlkes olemas olevat rännuluuletust. Selliseid romantilisi rändureid oli ka Baltimail, näiteks Kuramaa luuletaja Casimir Ulrich Boehlendorff, kes valas värssi nii oma Itaalia- ja Šveitsi- kui ka koduse Kuramaa-jalgsimatkade elamusi. Üks põnevamaid Boehlendorffi reisiluuletusi on 231 heksameetrilisest värsireast koosnev poeem „Verstapostid. Tartust Riiga ja edasi”, mis kajastab 1812. aasta mais ette võetud ja seitse päeva kestnud reisi Tartust Riiga – seitse aastat enne Kristjan Jaak Petersoni.

Uuemal ajal on rännuluulet vähem – kust ikka leida veel tundmatuid radu, loomulikku olekut või puhast loodust, kui kogu maailm on saanud turismiobjek­tiks? Ja üleüldse, suur osa XX sajandi (mitte ainult Eesti) sõjajärgsest „reisi­luulest” tuleb panna jutumärkidesse, kuna see kajastab sunnitud reise, olgu siis itta või läände, pagulaskogemust. Eesti luulest on sellise „reisiluule” kõige mõjuvamaks näiteks Karl Ristikivi luuletsükkel „Inimese teekond” (1972).

2007. aastal andis maailmarändur Tiit Pruuli välja „Eesti rännuluule antoloogia” Sirje Oleski järelsõnaga. Talveti luuletusi see ei sisalda.

Heitkem nüüd pilk Talveti reisiluulesse.

Talveti varases luules reisiluulet eriti ei leidu, olulisem kui minek on „imeilus jäämine” („Jäämine”), kuigi dilemma jäämise ja mineku vahel on siiski õhus: „Jääda, jääda! Jääda! Hõiskab ihu. / Minna ära siit, oh minna! Kaebab hing” („Maa ja taevas”). Luuletaja satub küll perroonile („Sügis perroonilt”), kuid vaid selleks, et vaadata järele lahkuvatele rongidele ja sellele, kes enam ei tule.

Reisiluulet hakkab leidma alates kogust „Hinge kuld ja kliima üllatused” (1990). Siin on lausa programmilise pealkirjaga luuletus „Reisime, oleme”, mis viitab olemasolule kui liikuvusele, dünaamilisusele, reisimisele kui olemise metafoorile, kui indiviidi pidevale otsingule, täiustumisihale. Edaspidistes kogudes sugeneb üha rohkem luulet, mis on sündinud reisil ja kõneleb reisimisest, näiteks viimases kogus „See maa peal saladuseks jääma pidi” (2024) sisaldub luuletus „Läksin reisile”, mis sõnastab reisimise tähenduse isikliku vabaduse võimaldajana:

Läksin reisile
Unustasin suureks saada
(seks et olla vaba) –
ilmaotsani
ja nõnda kogu eluaja

Luuletuses „Tsampika” on luuletaja oma reisikihu (kui tunnetusliku vahendi) kokku võtnud järgmiselt: „teeleasumiste ootus, naasmiste lootusetus, ja siiski vajadus teele asuda taas”.

Kuhu Talveti luules reisitakse? Luulemina viibib Taanis, Havannas, ­Roomas, Ateenas, Madridis, Pariisis, New Yorgis, Medellínis, Varssavi ja Wrocławi vahel, Santa Apolonia jaama ees, Wrocławi püha Elisabethi kiriku ees, Salzburgi hotelli­toas, Vilniuse lennujaamas, ta istub Vaikse ookeani ääres ja satub kogemata Venemaalegi. Sageli on ta Lätis („mu emaemade maa”), eriti Riias („mu verinoorte armastuste maa”), aga ka Lipicas, Jūrmalas või „asulas nimega Bāle”. Talveti luule Eesti-geograafia on seevastu võrdlemisi ahtake, piirdudes Alatskivi, Elva, Saarde kalmistuga, sattudes Mulgi- ja Tartumaa, Rõngu ja Elva piirile, Kilingi-Nõmme ja Tihemetsa vahele ja muidugi Mõisakülla ja Pärnusse, aga viimased kaks on juba Tartuga võistlevad kodukohad.

Kuidas Talvet luules reisib? Tihti lennukiga, mis on Mart Velskrit ajendanud nimetama seda osa Talveti luulest lennukiluuleks ja autorit lennunduse põhi­liseks käsitlejaks eesti luules.^[2] Kuid Talvet reisib ka rongiga („Rong”) või jalg­rattaga (kui reisi sihtpunktiks on Karlova). Väga harva autoga, näiteks luuletuses „Sul on õigus” on juttu seiklustest „kuis Alatskivile, Liivi-maile, jeep meid viis, / ilma et sidureist-pidureist / aimu kummalgi meist oleks olnud”. Rännuluulet, mis saanuks inspiratsiooni jalgsimatkadelt, tema luulest eriti ei leia.

Talveti luule reisid ei ole turismireisid, või kui, siis akadeemilise turismi plaanis. Reisi sihiks (või ettekäändeks) on konverents või luulefestival. Kõige lakoonilisemalt ja samas olemuslikumalt võtab sellise luule kokku „Kirjanduskonverents kuumal mandril”, mis algab: „Viiekümnekraadisest külmast pealtpoolt / pilvi hõljusime kohale”. Nelja rea lennusõidu (maandumise ja tõusmise) vahele jääb neli rida sarkasmi reisi eesmärgi – rahvusvahelise teaduskonverentsi – pihta: „Lennutasime õhku miljon / sõna „piirist” ja „teisest” Aafrika hirnus naerda”.

Irooniat nii omaenda eriala (kirjandusteaduse), kuid ka üleüldse teaduse tühikäigu kohta leiab Talveti luulest sageli, näiteks: „Identsus on naeltega taotud diskursuse külge, / kinnitas õhinal mõni” või „Ma ei usu teadust, sest see on päevane unelm, / droog, mida söödetakse sisse pimedaile, / lubadusega nad nägijaks teha – majas, mil pole ühtki akent.” Teadvustades, et ka ta ise ei suuda „pakkuda palju enamat peale ajude universumi – / ja see on nii kasin, nii lohutu lohutus”, katsub Talvet siiski „juua teisest jõest, / mille sealsamas mäetipus voolama pani Poeet. / Jõest, mis taastab kõige hea ja ilusa mälu” ja ta ei „suudagi enam lugeda midagi muud peale mõne hea luuletuse” („Tsampika”). Sarnaselt Goethega, samuti teadlasest poeediga, usub Talvet rohkem luule kui teaduse tunnetuslikku jõudu.

Talveti reisiluulest võib leida rahvusvaheliste intellektuaalsete kohtumiste heiastusi, kuid need ei kujune peamiseks teemaks. Olulisem on kohtumine teisega, maailmaga, mis ei ole tema jaoks võõras, vaid kultuuriloo, kirjanduse kaudu tuttav paik. See ei tähenda siiski, et ta tunneks selles end alati kodus ja turvaliselt, pigem on ta maailma suhtes kriitiline. „Olgu sõjas või sõdadeta, väära­matult kõdunev maailm”, kirjutab ta luuletuses „Tsampika”. Ja sealsamas veel: „Mõni hull luuletaja vaid aeg-ajalt üritab kisendada / vastu vaikust jumala poole [—] teha aknad suuremaks kui maja, hing suuremaks kehast.” Need luuletajad on luuletuses ka nimetatud: „Lissabonis Pessoa, Salamancas Unamuno, Tartus / Liiv.” Jah, eesti luule kuulub Talvetil maailmakirjanduse hulka.

Velsker on nimetanud Talveti luulet piireületavaks luuleks, mis rändab ühest mõtlevast kultuurist teise, tihti ka ühest ajastust teise.^[3] Tõepoolest, reis paneb Talveti mõtte liikuma, seda nii ajas kui ka ruumis. Füüsiline reis ja sellest saadud kohakogemus kutsub esile mõttelise rännaku selle paiga kultuuri- ja kirjanduslukku. Kohtumine maailmaga on samal ajal kohtumine iseenda ja oma keelega, ajendab mõtlema kodu, pere, oma (kultuuri) olukorra ja seisukoha üle.

Vaadakem lähemalt juba viidatud „Tsampikat”, Talveti nähtavasti pikimat, poeemiks kujunevat luuletust, mis on tõepoolest reisiluuletus.^[4] Selle olevikulise aja- ja ruumitasandi moodustab vaade lennukiaknast, mis struktureerib kogu poeemi, ilma et see oleks graafiliselt markeeritud:

„Taas kord libisevad lennukitiiva alt mööda norralaste / korralikud majad.”

„Lennuk hakkab lähenema Püreneedele.”

„Nüüd oleks see nagu Põhja-Jäämeri, mingi / kaljune rand ja lumeväli siramas päiksekiirtes.”

„Nüüd ilmuvad lennukitiiva alla kaljud, / ma ei tea, kas see on Hispaania või Portugal [—]”

Korraks on luulemina Riias, kus tuul keerutab kõdulehti, kuid juba lendab ta põhja, Soome kohale, kus „[t]aevaveer veritseb, kord on pilved nagu lainetav /meri, siis jälle udusse uppunud mets”. Järgmises stseenis lendab ta üle Poola ja on juba poole tunni pärast Ungaris. Siis jälle on sihiks Ateena, seejärel on aknas meri ja „suur valge laevgi tüürib / parajasti Rhodose sadamasse”, kus luulemina peatub kõige pikemalt (siit ka luuletuse pealkiri, mis tähendab nii koha- kui ka tüdrukunime). Mõned leheküljed hiljem on ta jälle lennukis teel Barcelonasse, ühel käel lätlanna sirvimas moežurnaali, teisel venelanna lugemas elektronraamatut. Mõne lehekülje pärast on ta Doonau ääres ja siis juba Pärnus, kodus tagasi. Niisiis, luuletuse reisiplaan on tuvastatav. Kuid see ei hõlma veel luuletuse kogu geograafiat: mõtteis, kujutlusis rännatakse siin veel mujalegi, näiteks Bosniasse, kus „ootab mind mu armsam, meine Liebe”, Norrasse, Havannasse, Ööbiku külla, Sibula talumaja rehetuppa.

See, millel pilk lennukiaknast peatub, kutsub esile üha uusi mõtteseoseid, küll mütoloogiasse, kirjandusse, küll lähiajalukku, isiklikesse mälestustesse, intiimse­tesse hingevaevadesse, milles ei teagi ühtäkki enam, kus on oma ja kus võõras. Mõte pendeldab pidevalt võõrsilt koju ja tagasi, tihti lausa ühes värsireas: „Ei ole minu teha, et Medellínis / ärkan kell neli hommikul. Eestis / on südapäev.” Kodu seostub intiimsusega, millele vahel viitab vaid üksainus sõna („tütreke”). Kohtumine maailmaga aktiveerib mälus oma ja lähedast, olgu intiimse igatsusena „taastada su ilme ja joon, su käte ja huulte / iga tuksatus, otsida mööda ilmaruumi su sõnu, / millest igaüks kandis rohkem tähendusi, / kui kanda jaksas”, mälupildina lähedastest (ema, vanaema, vanaisa, Marta-Liisa), enesekaemuse ja -kriitikana („iseendale kord nähtavam, kord nähtamatum”, „ise aga ei tunne ma vist / eales midagi lõplikult ära. / Jään tundma, noppima iluhetki eluõitelt, / ise ikka eemal, kättesaamatu, kasutamatu, kasutu”), pihtimusena, maailmavaluna, filosoofilise tõdemusena, patriootliku eetosena („Üritan armastada oma rahvast, uskuda tema / ülestõusmisesse pimedusest, orjameelest / virgumisse, akendesse, mis koguvad hinge / rohkem valgust, kui seal olnud on.”) või tuletab meelde isikliku praktilise elu (eba)õnnestumised: Norra korralikke maju silmitsedes tõdeb luulemina, et ta oma isamaja „ei saanud valmis ega saa küllap valmis / minugi kodu. / Ehitada armastuse koda on aga kunstist veel pikem tee.”

Poeemi juhtmotiiviks on tsitaat Ain Kaalepi luuletusest „Sõber, kui ehitad maja, tee sellele suured aknad”, mis kasvab Talvetil lausa religioosse mõõtmega palveks: „Jah, teha aknad suuremaks kui maja ise, / kasvada ise aknaks, mis võtab vastu valgust / ja armastust kõikjal, kus nad vaid idanevad.”

Talvet ehitab armastuse koda, mis ei saagi kunagi valmis. Aga tundub, et ta lepib sellega, keeldudes end sel moel lõplikult paika panemast nii keha ja hinge kui ka kodu ja maailma, oma ja võõra vahel („miks peaksin / armastama ainult isade maad”); olles luuletajana koos eelkäijatest poeetidega „olematuse esiku tõmbetuultes”.

Lõpuks naaseb luuletaja alati reisilt koju. Juba reisil olles tunneb ta kodu­igatsust, nagu karjena kostab luuletusest „Koooojuuuuu!”: „Tahan Eestisse, tahan kooojuuuuu!” Kuid hinnates püsi, on ta ometi püsimatu, sest

Siiski pole teist teed kui olla teel, kas või
palja usu väel end püsti hoida, usuga,
mis peab olema veel midagi enamat kodust,
lastest, kes ju mind armastavad, ja nagu sinagi,
                                                head on oma algusest peale.

---

^[1] Kõneldud 12. XII 2025 Tartu Ülikooli maailmakirjanduse õppetooli ettekandepäeval „Jüri Talveti luule“, millega tähistati emeriitprofessori, kirjandusteadlase ja esseisti, tõlkija ning luule­taja 80. sünnipäeva.

^[2] Vt M. Velsker, Piirideülene mõtlemine ja luule. Rmt: M. Velsker, Luulejutud. Tekste aastatest 1994 –2020. Tartu, 2022, lk 196.

^[3] Vt M. Velsker, Piirideülene mõtlemine ja luule.

^[4] Vt J. Talvet, Tsampika ja teisi luuletusi. Tartu, 2020, lk 5–38.