Martin Vabat: „Ja rästikud tantsisid”.
Tuum, 2024. 300 lk.

Martin Vabati kirjapandut, olgu siis luuletaja, kolumnisti või romaanikirjanikuna, iseloomustab kompromissitu kriitika liiga kiiresti areneva maailma vastu. Arutu kaasa­jooksmine uute trendidega, soov olla kellegi moodi iseennast maha salates, need on teemad, mille eest Vabat meid õigusega hoiatab. See on tema loomingulise ja aja­kirjandusliku sõnumi keskne telg, mille ümber keerleb kõik muu.

„No vaata neid plikse ja poisse kuskilt šoppamise ja suremise vahepealt, / kes kõndideski telefonis istuvad”.^[1] Nii iseloomustab Vabat oma põlvkonnakaaslasi, kes maa põlisest embusest urbanistlikku hullusesse sattunult iseenda tühistamise ja marginaliseerimisega tegelevad, just nii, nagu hoiatas aastaid tagasi kultuslik ansambel Rajacas:

Lapsed kasvasid, sirgusid suureks,
pöördusid metsast ja maast,
rebisid puruks põlised juured,
lahkusid kodust nad.
Rändasid ringi, kandsid kingi
pastelde asemel nad.
Otsisid õnne avali silmi,
õnn jäi neil leidmata.

Kiire rikastumine looduse arvelt, metsikut maad sirgeks triikiv regionaalpoliitika ja hingetu kapitalism on teinud meist muu maailma eeskujul „vetsupaberirahva”,^[2] kelle headus ja usk on õõnes, sest juured on puruks rebitud, maalt on linna kolitud ja keegi ei oska ega taha enam öelda, kust ta õieti pärit on. Sest identiteeditus, ükskõiksus ja nutisõltuvus on parasjagu moes. Nõnda vaatame Martin Vabati loominguga kokku puutudes otsekui peeglisse ja pilt, mis sealt avaneb, ei pruugi kõige meeldivam olla. Kätte on jõudnud korporatiivne düstoopia, mille eest meid ekstrapolatiivsel meetodil loodud ulmeromaanid juba paarkümmend aastat tagasi hoiatasid.

Oma esimese romaani ilmumisega lööb Martin Vabat piltlikult väljendudes justkui vaia maasse, märgistades enese ja teiste tarbeks: mina olen pärit siit! Siin on minu päriskodu ja juured koos halva ja heaga, teiste inimeste, looduse ja keskkonnaga, mis on kujundanud mind selliseks, nagu ma olen. See vai ajab juured alla keset Eesti küla, agraarset ühiskonda, millest liinibussiga lähimasse linna sõitmine tundub pika unenäolise rännakuna. Vabat ei idealiseeri oma peategelase lapsepõlve, see on kohati hinge käristavalt traagiline, piinlikest olukordadest tulvil, kuid siiski armas, sest just see kujundab, vormib ja karastab.

Romaani esimene peatükk on saanud pealkirja omaaegse populaarse Ameerika filmi „Free Willy” järgi, milles üks poiss päästab mõõkvaala. Sellist allusiooni mängu tuues annab autor oma peategelasele raske ülesande – seista üksi kogu maailma vastu, mis tahab temalt rebida identiteedi, muuta ja vormida ta ühiskondlikuks olmerobotiks. Aus ja hea süda võidab aga kõik ja võimatu ülesanne saab teoks. Mingu päriselus, kuidas läheb, aga vähemalt fiktiivselt taasloob ja konserveerib Vabat kõik, mida minategelase kujunemisel vajalikuks peab. See maailm on nüüd igavesti alles, sest raamatukaante vahel saab ta igavese elu ja hingamise. Raiutagu kõik selle ümber paiknevad metsad maha, jäägu kortermajade korterid pealegi linna kolimise hulluses tühjaks, muutugu riigikorrad ja trendid, joogu viimased külajoodikud ennast surnuks, nüüd ei kanguta seda miski. See on üks lapsepõlv tuhandete sarnaste kõrval, kuid ometi hindamatult oluline ja tähtis. Sest see kuulub kellelegi, kes seda säilitamisväärseks peab. Olen varemgi öelnud, et raske lapsepõlv kusagil kolkas on hindamatu valuuta heaks kirjanikuks saamisel. Selliste inimeste tekstid on palju elusamad ja isepäisemad kui suurte linnade eliitkoolide tuupurite omad. Nii et tõeliselt uut ja värsket kultuuri teevad tegelikult ikka ja alati kohanemisvõimetud matsid.

Esimeses peatükis kehtestab autor ka oma loomemeetodi: eepilise ühehäälse kirjutamisviisi asemel, kus autor objektiivse demiurgina enda loodud maailma vaatleb, valib ta polüfoonia – häälte paljususe –, et iga üksik, kas või korraks läbi vilksatav tegelane räägiks oma hääle ja sõnadega.

Sedasi saavutab ta romaanis täiesti ainukordse poeetilise keele ja tunnetuse, tekst kulgeb läbi kõnekeele, slängi ja kohamurde nagu kärestikuline ja vabavärsiline jõgi. Ellipsid ja katkestused muudavad Vabati kujundliku keele äärmuseni elusaks, nii et lugeja aeg-ajalt tegelastega turvalise distantsi kaotab ja ennast nende seas ringi liikumas tajub. Tekib mõnusalt vastuoluline olukord, milles postmodernistlike vahenditega kaitstakse vanamoelist ja uuenduste suhtes umbusklikku maailma.

Autor heidab lugeja kaheksakümnendatesse, kuhugi Eesti keskele, keset kolhoosi ja inimesi, kus otsekui ilmutusvanni visatud fotopaberil hakkab laiguti kuju võtma see ammu kadunud maailm, kuni pisut uduseks, aga siiski vaadeldavaks pildiks muutub. Fragmentaarselt, tükk tüki haaval hakkab kehtima väikese poisi teadvus ja teadmine iseenese olemasolemise kohta, tema nimeks saab Uss ja järk-järgult asub ta enda ümbrust avastama. Aegamisi, kuid kindlalt tekib lugeja kujutlusse mikro­maailm, mis halastamatult enesesse kisub ja enam lahti ei lase. Lugesin igal õhtul seda raamatut palju kauem, kui tahtsin, sest jõgi lihtsalt ei jäänud seisma ja voolas edasi.

Raamatus ette tulevad tüpaažid ja olukirjeldused tekitavad rohkem äratundmist arvatavasti neis lugejates, kes ise on ka pärit mõnest Eestimaa väiksemast kohast ja sündinud nõukaajal. Sellepärast oli minul üsna mugav seda oma lapsepõlvega kõrvutada, kuna kasvasin üles enam-vähem samal ajal ja samasuguses keskkonnas. Nõukaaja rütm ja dünaamika, kus kogu kogukond ärkas nagu vabrikuvile peale ja läks kollektiivselt suurt koletist toitma, et siis õhtul kodus mustvalge teleka ees tukkuma jääda, on niisiis tuttav. Nagu ka kolhoosikontor, töökojad ja aiand, mille vahel elu käis. Samuti keskuse ümber paiknevad majapidamised, kus eelmise aja inimesed elasid ikka nii, nagu polekski maailmas midagi tähelepanuväärset juhtunud.

Omamoodi märgiliseks keskuseks oli sellistes asulates kultuurimaja – koht, kuhu võis vahel jõuda ka mõni ringreisietendus, aga kindlasti näidati seal kino. Just nii, nagu Uss ei suuda kunagi päriselt uskuda, et tegelikult on olemas ainult valge lina ja kõlarid, kuhu illusioon projitseeritakse, ei või ta alati olla kindel, et reaalses elus aset leidnud episoodid toimusid päriselt. Muu maailm, mis teleka ja kino kaudu asulasse tungib, on ühtaegu eksootiline ja hirmutav. Vildakad teadmised sealpool raudset eesriiet toimuvast täidavad sellegi romaani­kangelase toa seinad filmikangelaste ja võõra­päraste bändide piltidega. Välismaa asjad omandavad sovetlikus väärtus­ruumis nõidusliku väe, saavad atribuutideks maagi­listes rituaalides.

Autor vihjab romaani kulgedes mitmes kohas mõistele „antiiktragöödia”, rõhutades sellega sisyphoslikku, eksistentsiaalset ja paratamatusest laetud elutunnetust, mis minategelast juba maast madalast lahti ei lase. Veelgi enam, temast endast saab tragöödia kangelane, sest peale isa vabasurma minekut hakkab ta enesega kaasas kandma justkui mingit nähtamatut märki, mis teda kõigist teistest kogukonna liikmetest eristab. Isa – lootust andev sportlane, kes vaimsete probleemide ja heitliku meele­laadi tõttu sageli kodust eemal viibis ja kohalike hulgas erinevaid müüte toitis – ei tahtnud kuidagi süsteemi mahtuda. Tavalise töörügamise asemel igatses ta midagi muud, aga nägemata valgeid purjeid, kukutas end müürilt merre nagu Aigisthos. Isa saatus jõuab tema poja ja lugejate teadvusse täiskasvanute kogemata poetatud katkendlike repliikide kaudu – sosinad kitsastes kööki­des, osatused poejärjekorras või alevi vahel. Pikkamööda moodustub poetatud kildudest traagiline elumosaiik, lugu kohane­matusest nõukogulikus masinavärgis.

Koos Ussi kooliminekuga kinnistub veelgi romaani Kreeka mütoloogiale toetuv intertekstuaalne taustsüsteem. Kool kui institutsioon kogu oma hingetuses ja võimetuses pöörata üksikindiviidile tähelepanu on justkui masin, mis toodab tuima ja rutiinse müra saatel ühiskonnale vajalikke korralikke kodanikke. Vabati kirjeldatud haridusasutus mõjub labürindina, milles pahaaimamatut sisseastujat varitseb Minotauros. Uss tunneb ennast nagu Theseus, kes ennast koletise eest peites igatseb leida Ariadne lõngaotsa, et sellest õudusest läbi tulla nii, et temast ei saaks another brick in the wall.

Koolisüsteemi kui hingetu absurdi kujutamine võtab enese alla üsnagi suure osa romaani lehekülgedest. Ikka ja jälle pöördutakse selle juurde tagasi. Õppekavade mitte­vastavus reaalse eluga, kuiv tuupimine, koolivägivald ja õpetajate empaatia­puudus, lisaks igahommikune liigvarajane ärkamine jahedas korteris, on aastate­pikkune katsumus, pealesunnitud rütm, mille läbitegemine iseennast kaotamata saab eraldi väljakutseks.

Iseloomuliku soojusega kirjeldab autor kõiki eakamaid inimesi, jälgib detailselt nende igapäevatoimetusi, püüab tähenduslikke ütlusi, mis on lipsanud nende huulilt, otsides nõnda justkui viimseid elumärke kadunud maailma riismetest, kus elati loodus­lähedaselt ja tagasihoidlikult. Oma toit kasvatati ise, ei kiputud kodust kaugele ja kõike uude suhtuti umbusuga.

Raamatupoodide kodulehtedel kirjeldatakse Martin Vabati romaani „Ja rästikud tantsisid” kui mitmetahulist teost ja tahes-tahtmata tuleb sellega nõustuda. On ju tegemist ühelt poolt arenguromaaniga, teiselt poolt ajastukirjeldusega, mis kulgeb läbi stagnaaja, Tšornobõli katastroofi, laulva revolutsiooni ja noore vabariigi sünni. Viimane võetakse vastu teatava umbusu, koguni irooniaga. Teose ideeline pool kaitseb kiivalt inimest, kes ei suuda ega taha kõiki maailma pöörasusi kaasa teha, vaid kinnitub kindlalt oma identiteedi külge, mille annavad talle kodumaja, maja taga olev aiamaa ja selle tagant algav mets. Metsa sügavusest kostab aga pahaendelist harvesteri mürinat… Jah, need oleme meie, reservaadirahvas, kes me, just nagu rästikud, elame järjest kitsamates elupaikades, tantsime ainult paaritudes või võideldes, selja peal kamuflaažiks siksak ja ajus hägune mälestus oma boreaalsest maailmatunnetusest. Seda, et kunagi siin viibisime, jääb mäletama küla bussijaam, mille krohvitud seina sisse on kraabitud meie kõikide nimed.

---

^[1] M. Vabat, Untitled-11. Müürileht 31. V 2023.

^[2] Sealsamas.