Lükkan pakiruumi nätaki kinni, vinnan koti rinnale ja sammun raskelt trepikoja poole. Esimesel korrusel tõmban hinge. Need kotid ei lähe kergemaks ja ma olen viiskümmend kaks aastat vana.

Haridus: lõpetamata kõrgem. Täpsem oleks öelda alustatud kõrgem.

Mul on kümme aastat vana auto. Kui ostsin, oli see kuus aastat vana. Tegelikult täitsa normaalne pill, kui on vaja ehitusmaterjale vedada, kuigi läbisõit on 220 000. Toyota. Mahtuniversaal.

Ma teenin. Noh, mul on raha. Isegi kui see välja ei paista.

Igapäevaselt olen nagu need tuhanded mehed, kes ehituspoe riiulite vahel mõnd vajalikku jubinat uurivad.

Mind ei huvita, mida keegi must arvab. Nii ma ütlen ja enamasti mõtlen ka. Kui ma olin kakskümmend viis, siis huvitas see fassaadi asi mind rohkem. Arvasin, et pean naise võtma. Sel ajal oli see minuealiste meeste seas veel üsna levinud arvamus. Senikaua, kuni see püüdlus mulle väga hinge ei läinud, võis ju proovida. Aga ükskord see ikkagi juhtus. Läks hinge. Raske öelda, kuidas ja miks. Keemia. Mõistusele allumatud reaktsioonid. Lühidalt, Maare meeldis mulle, kuigi ta küsis juba esimesel õhtul kõik need kõige tähtsamad küsimused ära. Palju sa teenid? Mis su amet on? Kas sa oled rahul? Kuidas sa Lookuru tunned? Kus sa elad? Minu väärtuse läbinähtav kaalumine ei meeldinud mulle, aga ma vastasin kõikidele küsimustele nii ausalt, kui sedalaadi küsimustele sellises olukorras vastata saab. Ütlesin, et olen rahul oma sel ajal suhteliselt keskpärase palgaga. Olin müügimees, kes vihkas oma tööd, ei igatsenud müügidirektoriks ega ka firma osanikuks saada. Lookuruga olin koos sõjaväes, ei midagi enamat, ega ka vähemat. Lihtsalt ühised mälestused tol ajal kuue aasta tagusest ajast. Ütlesin, et elan Põhja-Tallinnas. Tema küsis, et kas ma nuga ei karda saada. Mina muidugi kaitsesin oma kodukanti. Mainisin vanalinna lähedust, merd, kajakate kisa ja laevu. Ta vaatas mind mõistmatult.

„Mis sa oled rohkem selline…?” Mäletan, et ta mõtles paar sekundit, mis sõna kasutada. „…rohkem selline romantik või?”

Me olime just lõpetanud, lebasime selili naise kroomi- ja atlaseläikelises magamistoas, mis lõhnas, kui õhtu jooksul joodud ja higimolekulidena õhku paisatud vein sellest välja filtreerida, magusa deodorandi järele. Teisel pool tema rinnakumerust ja uduseid aknaklaase kumas tänavavalgustuslamp. Romantik? Ma ei saanud pihta, keda ta eelistas. Kas romantiline unistaja oleks talle rohkem meeldinud kui kõik need praktikud, kellel ei näi eales millestki piisavat? Alati uute tippude poole, sest muidu ei saa palgakõrgendust, ei saa ametiautot, ei saa pangalaenu. Ei saa õigupoolest midagi. Tema jaoks oleks ma sel hetkel ja ilmselt veel aastaid hiljemgi olnud valmis kui tahes praktiline olema. Samas oli ta mulle rääkinud oma eelmisest (võib-olla ka üle-eelmisest) kutist, kes oli kirjutanud talle luuletusi ja ilmunud ühel tormisel talveööl ta vanematekodu teise korruse akna taha, punane roos hambus, külmunud näpud aknaplekist kinni hoidmas.

„Sa ikka tead ju, milline sa oled?” küsis ta üht kulmu kergitades.

Vahet pole, mida ma vastasin. Ma juba aimasin, et osutun kaalumisel liiga kergeks. Ma ei meeldinud talle piisavalt. Tavaliselt ma ei meeldigi inimestele. Sellega harjub, lihtsalt timmid oma ootused madalamale, pole kartust üllatuda ja haiget saada.

Hingeldan. See on mu viies kott.

„Me ei kohtunud enam.”

Minu ees trepil hingeldab umbes sama raskelt vanem naine. Näeb mind kolmekümnekilose MP 75 kotiga ja astub eest ära. Kui kohakuti jõuame, pöördub minu poole: „Kellega? Kellega te enam ei kohtunud?”

Ma tean, et ütlen vahel mõne peas kumiseva sõna või lause valjusti välja. Mitte selleks, et kuulda oma hääle kõla, lihtsalt hajameelsusest, nagu ikka üksikud inimesed. Mutike naeratab. Selles majas ollakse üllatavalt sõbralikud. Panin mai alguses mõlema trepikoja uksele sildi: korteris viisteist algavad renoveerimistööd, palun juba ette vabandust kära ja tolmu pärast. Paar päeva hiljem tuli pretsedatel, kaheksakümnene taat, surus kätt ja andis ehitustöödeks oma tudiseva õnnistuse. „Delai, što tebe nužno. Kvartira horošaja.”

Horošaja see muidugi pole, aga potentsiaal on olemas. Ma poleks seda muidu ostnud. Tõtt-öelda on see üks hullemaid kortereid, mida ma kunagi olen teinud. Seinu pole pärast viiekümne kuuendat aastat keegi üritanudki sirgemaks ajada. Paned loodi peale, keset seina on muhk, alt jookseb sein umbes kolm sentimeetrit sisse, üleval koguni neli sentimeetrit. Kõrvaltoas on muhu kõrgusel muidugi lohk. Ma ei tea, kui palju krohvikotte ma siia veel vedama pean. Tööde käigus selgub. Laed on nagu sadu kordi suurendatud apelsinikoor. Köögi ja koridori põrandal oli kolm kihti linoleumi, tubades ülestikku kaks kihti vineeri. Laudpõrand kõigi nende kihtide all on tuhandetest naeltest auguliseks taotud ja kriuksuv. Vannituba on tõeline ajakapsel. Uksed – neid ma oleks tahtnud säilitada, aga need olid juba uuena ebakvaliteetsed, lohakalt tehtud. Kõiki pindu, mida poldud tapeedi või kleepkilega kaetud, oli kümneid kordi üle värvitud mingisuguse voolava paksu sodiga. Otsustasin, et kuna tegu pole miljööväärtusliku ala kortermajaga ja midagi ei ole säilitada, muudan planeeringut. Fakt on, et avatud planeeringuga kortereid on lihtsam müüa. Võtsin alustuseks maha ühe mittekandva seina köögi ja elutoa vahelt. Kahe kitsukese koridori arvelt sain vannitoa ja elutoa muuta tunduvalt avaramaks.

Vanem naine jääb oma ukse taha võtmega lukuauku sihtima, mina rühin edasi. Viis krohvikotti veel. Korter on kolmandal korrusel. Oma esimese korteri tegin samuti sellel tänaval. Skeem on endiselt sama ja väga lihtne. Iga kahe aasta tagant ostan korteri, tavaliselt neoklassitsistlikus majas. Stalinkas. Korter on alati kõrgete lagedega ja hädasti renoveerimist vajav. Renoveeritud korteri müün edasi tublisti kallimalt. Ostu- ja müügihinna vahe võib kellelegi suur tunduda, aga see pole muidugi kasum. Maha läheb kõikvõimalike ehitusmaterjalide hind, tööriistu tuleb osta ja transporti tellida. Gaasitööde puhul olen tuttava gaasimehe kutsunud. Elektriga saan üldjoontes ise hakkama. Ma saan üksi hakkama lammutmise, krohvimise, siseviimistlus-, toru- ja puidutöödega. Ka sisseehitatud mööbliga. Ma olen kõik selgeks õppinud. Ja ma teen hästi.

Sa ikka tead ju, milline sa oled?

Eh!

Olen järgmise kotiga kolmanda korruse poole teel ja jälle istub see naine mul peas. Ma polnud aastaid ta peale eriti mõelnud. Ja Ardo Lookuru peale polnud ma üldse mõelnud. Kuni eelmise nädalani. Siis käisid nad mu eelmist, vastvalminud korterit vaatamas ja kolm päeva hiljem olime kõik koos notari juures ostu-müügilepingut sõlmimas. Nüüd ei aita isegi see, kui ma raadio­arhiivist oma meelissaateid otsin ja kõrvaklapid pähe panen, mõtted rändavad ikka nende kahe juurde. Nende tumesinise Tesla juurde, mis paistis teiste seal parki­vate autode vahel silmatorkavalt välja. Hääletult avanevad ja sulguvad uksed. Lookuru hele triiksärk. Maare. Ma ei suutnud imetlemata jätta seda elegantset fassaadi, mille nad teistele näitamiseks välja olid valinud. Seisin justkui kohtlane, jalg välisukse vahel, ja vaatasin neid üle hoovi lähenemas. Tundsin nad muidugi ära, mis sellest, et kakskümmend seitse aastat polnud me isegi juhuslikult trehvanud.

„Aa, mis te olete nüüd koos või?”

Ei tere ega midagi. Ma polnud telefonivestluse käigus nime küsinud. Helistajaid oli palju. Maare häält ei olnud ma ära tundnud.

Lookuru irvitas. Patsutas mind. Rõõmustas taaskohtumise üle. Ütles: „Nii ja naa.”

Nad tulid sisse ja ma sain kohe aru, et nad ostavad ära. Öeldakse, et tegeliku ostja tunneb ära. Ja see on tõsi. Minu tehtud tööde puhul vaatab tegelik ostja alati detaile. Nad on piltide põhjal juba otsuse teinud, korterisse jõudes tahavad nad teada, kas kõik on päriselt ka nii hea.

„Su arhitektuuriõpingud ei läinudki päriselt kaotsi,” märkis Lookuru. Maare libistas sõrmeotstega üle tiigipuust kummuti, läks kööki ja avas ühe ülemistest kappidest. Ta oli veidi juurde võtnud. Ma leidsin, et see sobib talle. Juuksed polnud enam blondid, vaid kergelt kullaka läikega helepruunid.

Siis avas ta külmkapi ja sealt vaatas meile kõigile vastu sama päeva lõunaks ostetud pitsaviil. Vabandasin. Ma olin selle täiesti unustanud. Kõik mu teised asjad olid ära viidud.

„Ma mõtlesin, et sellistes kappides hoitakse šampust,” irvitas Lookuru.

Ma olin mõelnud klaaskannule täis apelsinimahla. Värvi pärast. Aga nagu öeldud, olin unustanud. Kõik oli liiga kiiresti toimunud.

„Kus sa ise elad?” küsis naine.

Ma venitasin vastamisega. Mu silmad olid kinnitunud Lookurule, samal ajal kui mu aju tegeles naise küsimusega. Miks ta seda küsis? Ma mõtlen seda praegugi. Nägi ta mind läbi? Ja mis ta ise arvas, kus ma elan? Muidugi, alati võib otsekohene olla. Aga mis valgusesse oleks otsekohene vastus seadnud mind inimeste silmis, kes suplevad rahas ja armastavad ülimat mugavust? Nende kahe ees? Fassaadi puudutavad reeglid – mida võib ka eirata – ei ole mulle siiski tundmatud. Võib-olla oleks olnud õige öelda: „Teate, mina ei pea mugavust oma vabadusest tähtsamaks.” See oleks selgelt mõista andnud, et mina olen erinevalt paljudest vaba. Aga, kas ma ikka olen? Ei, sellele küsimusele polnud lühikest vastust. Ütlesin: „Mul on järgmine projekt käimas.”

Lookuru rääkis mingil ajal ja mingis kohas maha istumisest ja kroonu­päevade meenutamisest. Ei midagi konkreetset. Ja siis olid nad läinud. Märkisin kinnisvaraportaalis korteri broneerituks. Minu kahe aasta töö oli tehtud. Ring täis. Uus algus.

Kõik kipskrohvikotid on nüüd keset põrandat rivvi laotud. Otsin välja kahe meetri pikkuse loodi, kõige pikemad krohvilatid, metallankrud ja erimõõtudes väikesed puiduklotsid. Panen laseri tööle. Klotsid ja ankrud kinnitan mingi­suguse mulle seni tundmatu vahuga seinale. Pooleteise meetri pikkuse vahega. Lasen senikaua kuivada, kuni krohvisegu valmis teen. See on tolmune töö, füüsiliselt raske ja üsna nüri. Nii palju on teha, mõelda pole suurt vaja, lased edasi nagu robot. Krohvitöid tehes võib kergelt ajataju kaotada. Pean end sundima kindlal ajal lõpetama ja puhkama. Kell kuus. Otsustan, et täna proovin kuue ajal lõpetada ja pesema minna.

Poole seitsme ajal sammun mööda Tööstuse tänavat Kalamaja kalmistupargi poole. Kalmistupark asub mu eelmisele kodule – kodule, mis nüüd on Lookuru oma – veidi lähemal. Aga mul pole ka viieteist minuti pikkuse jalutus­käigu vastu midagi. Noblessneri laevatehase veetorni juures keeran pargipuude vahele. Seal on jahedam. Pilk suundub harjumuspäraselt sirelipõõsa poole. Keegi pole täna sinna lillekimpu toonud. Olen mõelnud, et see sirelipõõsas on kimbutoojale justkui maamärk meremehele, objekt, mille järgi siledal muruplatsil orienteeruda. Sirelipõõsast kolm keskmist sammu pärna suunas on haud. Mitte et igal pool mujal poleks. Kui siia maeti juba keskajal, on siin hauad igal pool ja mitmes kihis.

Hea küll.

Pink, kus ma tavaliselt istun, pole kaugel. Plaanin ka täna seal korraks peatuda. Mulle meeldib endale truuks jääda, istuda igas ruumis keskpunktist veidi vasakul, kanda alati musta T-särki ning kalleid ja mugavaid jalatseid, vaadata linna ning inimesi eemalt ja emotsioonita, käia kord aastas Islandil… Minu lemmikpingil istuv heledas kleidis naine jõuab just sel hetkel mu teadvusesse. Ekslev mõttejada katkeb, mina ise seisatun. Valgus teeb läbi pargipuude piiludes muljet avaldava triki, muutes pingil istuja lapiliseks tegelaseks impressionistlikult maalilt. Ta paneb ajakirja käest ja lükkab juuksed kõrva taha, naeratab ja viipab mind lähemale.

Maare.

Vahetame mõne sõna ilusa ilma kohta. On näha, et ta tunneb end hästi. Naudib päeva, soojust ja osalist varju. Sõnad voolavad pingevabalt, kuni talle justkui meenub miski ja ta teeb ilma igasuguse sissejuhatuseta ülemineku, mis mõjub mulle, nagu oleksin knopkale istunud. „Ardo sünnipäev. See, kus me kohtusime.” Ta lükkab kinganinaga väikese kivikese veerema. „Sa ikka mäletad?”

Ütlen: „Kuidas oleksin ma saanud unustada?”

„Ma üritasin sind pärast üles leida. Ma ei küsinud ju sult aadressi. Ja Ardo ütles, et ta ei tea. Te olite juhuslikult linnas kohtunud…”

Alarmtuli plingib. „Miks?” küsin ma. Ma ei saa aru, miks ta seda meenutab. Ja ma ei suuda mõista, miks ta mind tookord leida tahtis. See ei tundu loogiline.

„Miks?” kordab ta minu küsimust, võtab päikeseprillid eest ning vaatab mulle uurivalt silma. Ma arvan, et paistan sedamoodi välja, nagu ma tõesti tahaksingi teada.

„Ma ei ole nii kerglane, kui sulle ehk tundub. Ka siis ei olnud. Ja ma tahtsin vabandada või… Noh, ma käitusin rumalasti. Tahtsin sind proovile panna, aga sina olid irooniline. Kui sa ära läksid, olin pahane. Iseenda peale. Ja sinu peale ka. Seda oli nii palju, millest ma tol ajal aru ei saanud. Sõbrannade tarkusega koolitatud õngitseja, nagu ma olin.”

Enne kui ta päikeseprillid jälle ninale toetab, märkan ta silmanurkades peeni kurrukesi. Ta noomis mind, et ma julgesin oletada, nagu oleks ta olnud kerglane. Ja ta tahtis vabandada? Võib-olla. Aga ma ei usu, et ta oleks tol ajal olnud kuigivõrd rumalam kui praegu. Liiga otsekohene? Seda kindlasti. Ta harrastas juba siis seda ilusale ja hellitatud naisele omast enesekindlat õrritamist.

„Kas sina siis ei tahtnudki minuga kohtuda?”

Minu sees liigub aina jõulisemalt miski, mis enne oli peaaegu paigal. Vaikin. Kui elu mulle üldse midagi suhtlemise teemadel on õpetanud, siis eelkõige seda, et ei pea alati kõigile küsimustele vastama.

„Ma käisin veel mitmel Ardo peol,” jätkab ta, „sind polnud seal enam kunagi.”

„Ja lõpuks läksid Lookurule naiseks.”

„Jah.”

„Kas tema on romantiline unistaja?”

„Tegelikult mitte. Ta on kõige praktilisem inimene, keda ma tean. Huvitav, et sa seda küsid. Kas tead, me olime Ardoga juba keskkooli ajal tuttavad. Enne kui ta sõjaväkke läks, kirjutas ta mulle luuletuse. Ja ükskord talvel ronis ta mu akna taha. Väga tuuline ilm oli. Tal oli punane roos hambus.”

Maare naerab vaikselt. Ta ei mäleta, et on mulle seda lugu juba rääkinud, kuigi tookord ta ei maininud, et too kutt oli Ardo.

„Olete õnnelikud?”

„Me saame hästi läbi. Eriti siis, kui lahus elame.”

Ma ei ütle midagi. Habras võrguniit võib katkeda, põrandalaud kriuksatada, pole vaja end reeta. Ma ei reedagi.

„Sinu korteris hakkan ainult mina elama.”

Ja ma ei hakka teda parandama, et see pole minu korter, et tehing on lõpetatud. Võtan lihtsalt teadmiseks, et nad ei elagi Lookuruga koos.

„Mulle väga meeldib see korter.”

„Tore.”

Saan aru, et ma kõlan tõredalt. Maare vaikib. Võiksin hetke kasutada ja rääkida midagi kõrvalist. Näiteks seda, et istume minu lemmikpingil. Et selle pingi ees õitsevad kevaditi lillad lilled, peaaegu ilma varreta, õied kerkivad otse külmunud maapinnast. Või siis rääkida lugu oma vanaemast, kellel tuli viiekümne teisel aastal vanaisa surnukeha kuskilt siitsamast üles kaevata ja Siselinna kalmistule ümber matta. Aga ma ei tee ka seda. Minust pole seltskondlikus mõttes asja. Tema keerutab randmel paari kivikesega ketti, võtab käekotist telefoni, vaatab võib-olla kella ja tõuseb püsti.

„On sul aega mind saata?”

Mul on aega küll.

Hakkame üsna ergu sammuga minema Kungla tänava poole.

„Ma mäletan,” teatab ta, „kuidas sa seda kanti kaitsesid ja kiitsid. See oli ammu, aga ausalt ma mäletan.”

Kaalun keeleotsal sõnu: „Ma mäletan ka seda ööd.” Aga sinna need jäävad. Teemad, mis võiksid kellelegi korda minna, on mulle vastumeelsed. Tahaksin tempot maha võtta ja rääkida täiesti tähtsusetutest asjadest. Asjadest, mis ei puutu minusse, ei puutu temasse ja isegi mitte Lookurusse. Ütleks näiteks midagi ilmselget sinise taeva kohta.

Nüüd vahib ta jälle telefoni. Mulle tundub, et tema olekusse on siginenud mingisugune tormakas valmisolek. Sensuaalne otsustavus, kui midagi sellist üldse olemas on.

Veelgi kiirust lisades teatab ta: „Sinu korteris, seal on justkui sinu hing sees. Ma magan seal nii hästi.”

Minu hing? Hing!?

Kablutame üle autotee, tema pool sammu eespool. Võhma tal igatahes on. Räägib niisama soravalt kui enne pargipingil istudes, ainult põsed on roosaks värvunud.

„Väljas on kakskümmend seitse kraadi sooja, aga seal on ikka kakskümmend üks. Väga mõnus on magada. Muide, kas sa mõtlesidki, et väiksem tuba jääb garderoobiks?”

„Noh. Ei. Mitte päris. Ma ju ei teadnud, kes ostja on.”

„Just, kust sa pididki teadma.”

Ta sätib kleiti. Lükkab juuksed õlgade taha.

„Ja siis käis ülevalt naaber ventilatsiooni kohta küsimas. Ma ei mäleta täpselt. Küsis midagi sellist, et millisesse lõõri minu toru on ühendatud.”

Ta rinnad võnguvad õhukese linase kanga all üles-alla. Mõõdukalt. Maitsekalt. Ta proportsioonid, need on mulle alati muljet avaldanud. Veatu, väikeste karvakestega kaetud nahk ideaalse pikkusega luid ja hästiarenenud lihastikku katmas. Nõtke kael. Õnnelik kombinatsioon ilust ja edevusest.

„Sa ikka tead sellest midagi?”

„Ah!? Jaa. See naaber. Ta on lihtsalt uudishimulik. Tahtis su sisekujundust või… midagi näha. Vendiga on kõik korras.”

Maare naerab. Tema uue koduni on jäänud paarsada meetrit.

„Ma ei muuda seal midagi. Nii ilus sametiselt matt viimistlus. Ja kui kaunid põrandad. Võib-olla ainult vannitoa valgustuse vahetan välja. Tellisin mööblit. Sa muidugi tead, et mõne asja puhul on kättesaamise aeg alles kahe kuu pärast. Päris õudne. Õnneks on kõige tähtsam kohal. Minu kahe meetri laiune voodi.”

Mu silme ette kangastub ülilai luuvalge satiinpesuga kaetud voodi. Siivutult sassis.

„Ja diivanid on ka kohal. Ja muidugi vaibad.”

Mulle meenub, et tookord, kakskümmend seitse aastat tagasi, siis läksin ma teda samuti lihtsalt koduukseni saatma. Maare on käekotist välja õngitsenud väikese peegli ning uurib nüüd, ise samal ajal ikka hoogsalt edasi õõtsudes, oma meiki. Ta näib rahule jäävat. Naeratab looritatult, kutsuvalt, januselt, kontrollimatult, hulluksajavalt… Ma ei teagi täpselt, kuidas. Tunnen, et mu nahk kuumab. Tunnen end nagu lumehelves enne kuumust õhkavatele sütele langemist. Hingeldan. Higi voolab mööda selgroogu püksivärvli poole. Ma ei ole ju enam poisike. Ma olen praktiline ja töökas mees. Püüan mõista, mis toimub. Aastad pole mulle just igas eluvaldkonnas kogemusi kinkinud. Tahaksin paigale tarduda ja seista nagu puu, aga tõttan edasi. Kahtlused. Ma vist ikka pole valmis meie suhtega sealt edasi minema, kus see nii ammu katkes. Ta küll selgitas, aga ikkagi. Tookord läks mul kaua aega, enne kui suutsin ta unustada. Peaksime ehk restorani minema. Satiinpesuga kaetud voodi on mu kujutelmades veelgi enam sassis. Peaksime niisama kokku saama, mitte kerglaselt ruttama. Sõna „kerglane”, mida ta ise mulle äsja meenutas, näib olukorra kirjeldamiseks olevat enam kui perfektne. Paanika? Võib-olla nimetatakse sellist seisundit paanikaks?

Sel hetkel läheb ta kiirkõnd üle jooksuks. Juhtub see vahetult enne Tõllu tänava pööret. Tunnen end täiesti naeruväärselt, aga teen samuti mõned jooksu­sammud, kuni näen, et eemal, mulle tundub, et täpsel sellel trajektooril, millel naine edasi kihutab, seisab mees. Päevitunud ja hea rühiga. Vahin hämmeldunult, kuidas too mees püüdjaks muundub, põlved kergelt paindesse laseb ja käed täies ulatuses laiali ajab. Maare on samal ajal justkui algaja kõrgus­hüppaja. Venitab viimased sammud välja. Viskub üles ja maandub mehe käte vahel, maast kümne sentimeetri kõrgusel.

Nad suudlevad.

„Hm.”

Neelatan.

Pööran kannal ringi ja tatsan tagasi Kalmistupargi ning oma lemmikpingi poole. „Suur tänu, et sa mind saatsid! Kohtumiseni!” Ma usun, et need sõnad on minule suunatud, aga ma ei suuda tagasi vaadata. Astun edasi. Palju pole öelda ega mõelda. Kui siiski, siis vahest seda, et suures plaanis pole miski muutunud, päev on palav, eemal karjuvad kajakad.