Peeter Sauter: „Kana peni”.
Kirjanik, 2021. 336 lk.

Julgeksin arvata, et meie väärikad kirjandusteadlased nagu Mihkel Kampmaa, Karl Mihkla, Daniel Palgi jt ei peakski Peeter Sauteri „Kana peni” romaaniks. Ehk oleksid samal meelel ka Gustav Suits, Ülo Tonts ja võib-olla koguni Harald Peep? Olen silma peal hoidnud Sauteri triloogia esimeste osade „Ära jäta mind rahule” ja „Sa pead kedagi teenima” retseptsioonil ning minu tabamisi ei ole ainuski arvustaja kahelnud selles, et tegemist on romaanidega. Arno Oja, Mihkel Kunnus, Jan Kaus jt on sel teemal arutlenud, ent viimaks soostunud, et jah, pigem romaan kui tekstikuhi. Nii see joonekas modernsus meile sisse lööb. Mõlemat romaani on kiidetud, esimene pälvis koguni Balti Assamblee auhinna. Tunnustus ei ütle žanri kohta küll midagi, ometi veab natuke sinnapoole, et tegemist on täiesti legaalse asjaga.

Aga siiski. Mis annaks aluse kahelda romaanilikkuses? Süžee puudumine. Põhjuse-tagajärje-ketil põhinevat tegevuste jada ei ole, kompositsioon on hägune. Aimamisi on olemas kronoloogiline järjestus, ent seegi, lineaarselt jooksev ajaline kulg, pole kuigi siduv, vabalt võiks tõsta ühe tegevuse taha-, teise ettepoole. Palju tsiteeritud Juri Lotman on kirjutanud oma teoses „Kultuurisemiootika” nõnda: „Süžeeline tekst rajaneb süžeetul kui viimase eitus. Maailm jaguneb elavaiks ja surnuiks ning need on lahutatud ületamatu joonega kahte ossa – elusana ei saa tulla surnute hulka, surnuna ei saa külastada elavaid. [—] Seega võib eristada kaht tegelastegruppi – liikuvaid ja mitteliikuvaid. Liikumatud alluvad süžeetu põhitüübi struktuurile. Nad kuuluvad klassifitseerimisele ja kinnitavad teda endi kaudu. Piiri ületamine on neile keelatud. Liikuv tegelane on isik, kellel on õigus piiri ületada.”^[1]

Süžee olematuse tõttu ongi Sauteri romaani tegelased liikumatud, nad pole küll päris kriipsujukud, ent neile pole tegevuse kaudu ka vormistatud erilist karakterit. Samuti pole nende välimust kirjeldatud, neil on vaid nimed, kultuuriteadlikele inimestele paljuütlevad nimed. Eriti mõned neist. Arvata on, et Sauteri lugeja on just sedasorti kultuurihuviline olend, nõnda et tegelase karakter joonistub tema jaoks nagu iseenesest, moodustub sellest, mida rohkem või vähem juba enne lugemist teatakse. Olgu siis isikliku tutvuse või meedia kaudu. Aga, lubage palun – see on ju kirjandusväline faktor! Ja kas nimetatud on üldsegi tegelased?

Olen varemgi kirjutanud, et dokumentaaltekstides kirjeldatakse inimesi, ilukirjanduses aga luuakse tegelasi ning üldjuhul peetakse teksti etemaks, kui tegelastele on antud hästi nüansseeritud, lausa tšehhovlikud karakterid. Üldjuhul. Miinus erandid, milleks on siis modernsed-avangardistlikud tekstid. Kuhu liigitada Laur(a) ja Peeter Sauter, Tarmo Teder, vennad Kaevatsid, Andrei Hvostov, Mihkel Kunnus, Jürgen Rooste, Leo Lapin, Peeter Volkonski jt, kes tekstis ette tulevad, kas inimesteks või tegelasteks? Roostet, Lapinit, Hvostovi, Volkonskit ja Tetre ma tunnen, võin kinnitada, et Sauter on neid kirjeldanud sellisena, nagu nad ka minu silmade ette tulevad. Teder ja Rooste on raamatusse raiutud koguni fotodega, nendin – nemad mis nemad, mis sest, et vist nimme uduseks retušeeritud. Et natuke ikka poleks nemad, et natuke oleksid tegelaskujud.

Teisi loetletuid tean meedia kaudu, minu pilt kattub sellega, mida tekstist loen. Ent raamatus leidub nimesid, mille kohta mul ei ole aimugi, kas nende taga on konkreetne inimene või kas on tegu autori loodud tegelastega. Kas on siis nii, et ühed on minu meelest inimesed (need, keda ma tean) ja teised tegelased? Dihhotoomia! Mina olen ikkagi veidike kursis meie loojaskonnaga, aga mis siis, kui Sauteri raamat satub kätte inimesele, kes seda eriti pole, kes tunneb kultuuri vaid televisiooni vahendusel? Kas ta loeb siis romaani otsekui naisteajakirja ning tunneb mõnu, et sai teada, kuidas kuulsused purjutavad ja mis nende teki all juhtub? Või võtab ta teksti kui võimast romaani XXI sajandi alguse boheemlaste värvikast elust? Vahest kui sünteesi mõlemast? Midagi põleva vee, tulivee või veetule taolist?

Ma ei vasta, sest mul pole vastust. Jäägu need küsimused õhku visatud kiviks. Kindlasti võime „Kana peni” vaadelda sürrealistliku automaatüleskirjutusena. Teadvuse vool on hingepõhjast välja kraapinud vaevavad, assotsiatiivselt seotud juhtumid, sõrmed klaviatuuril on selle avalikuks tekstiks tippinud. Teadvuse voolu puhul mõistus vahele ei sega. Jäävad ära kõhklused, kas niimoodi ikka tohib, kartus, ega ma end liiga alasti kisu, mis siis, kui keegi hakkab mind epateerivas ekshibitsionismis süüdistama? Enamgi veel, kes automaatüleskirjutuse teel valminud teksti mõistuse abil hiljem kohendas, visati André Bretoni juhitud vennaskonnast välja. Tundub, et Sauterit niisugune oht ei ähvardaks. Vaevalt et ta oma tekste hoolikalt-püüdlikult viimistleb, nagu seda tegi Lev Tolstoi, kes kirjutas oma telliskiviromaane ümber kuni paarkümmend korda (ja viimane variant oli väga algse moodi).

Sürrile lähedane on ka solipsistlik mõttekäik kohe jutu alguses, sissejuhatuses, mis nagu annaks kätte modaalsuse: „Kogu maailm on olemas vaid selleks, et mina saaksin temast kirjutada. Aga miks ka mitte? Sest mind on saadetud siia ju kirjutama. Ja ma istun nagu vaga munk, kuigi igatsen jooki ja keppi, aga muudkui kirjutan, manades ette maailma, mis üksnes tundub tõeline. Aga paistab, et ma hakkan isegi seda uskuma. Või siis vastupidi. Ma kodustan maailma, kirjutades selle oma fantaasiaks, oma ebatõeks. Ajan need segi nagu koogelmoogeli ja siis limpsin ja mekutan.” (Lk 10.) Ent sürri vastu räägivad paljud asjad, ka täpne eneseanalüüs. Kirjutaja Sauter on määranud isegi kirjeldatava Sauteri temperamenditüübi: melanhoolik-flegmaatik, kes ei mahu ühessegi lahtrisse. Labiilne, kuid ei ekstravert ega introvert. Psühhiaater Sauteris tõmbleks otsekui kahe heinakuhja vahel. Sürri juurde ei kuulu ka arutelud sellest, kas abielu kui fenomen on ikka kohane inimesele, samuti mitte rohked filosoofiamaigulised arutelud Camus’st, Beckettist, Kierkegaardist, zen-budismist, Zeusist ja Kaplinskist, ka mitte religioosse ateisti mõtteavaldused jumalast. Aga huvi satanismi vastu ja telefonikõne Toomas Paulile vist küll, kuna need paistavad olevat spontaansed, ausad ja täpsed.

Kohati on tekst nagu žurnalistlik reportaaž linnaelust (isegi Koidu tänava pilt on toodud), näiteks siis, kui kirjeldatakse mupo piletikontrolli liinibussis nr 17. Grossi pood meenutab Tiganiku poodi, taas toimib assotsiatsioonide rida. Igatahes on loodud 52-aastase (see number on tekstis) Sauteri-nimelise erudiidi, alkohooliku ja kepisõbra portree, ümbrust on kirjeldatud päris realistlikult, purjakil Sauter muudkui komistab ja komistab kodutänaval, sest ta teel on imaginaarsed, nähtamatud takistused. Viimaks tõdeb ta: „Hakkasin mõtlema, äkki sina ise, Peeter, oledki see kaabakas, mille otsa sa komistad.” (Lk 96.) Mille, mitte kelle… Sauter ei halasta endale, loeme: „Mul on vaja kedagi, kes minu eest otsustab” (lk 35) ja „Lugesin, et olen luuser ja jobu ja jäängi jobuks ..” (lk 139).

Valitseb peaaegu klassitsistlik kohaühtsus. Tegevus rullub peamiselt lahti kirjanike liidule kuuluvas vanas puumajas Koidu uulitsas, mis on koduks sulerüütleile, kes ei unistagi kodanlikust elust. Kes on nagu boheemid muistegi, luuserid ja jobud. Veidi kirjeldatakse ka Koidu tänava ümbrust, harva põigatakse kaugemalegi, näiteks Vindi tänavale, kus on Lauri-Laura-Laurtšiku eluase. Erandkorras isegi Venemaale, Vologdasse. Sauter peab Vologdat viimaseks pärapõrguks. Siin ma temaga ei lepi: ma olen seal olnud, mina nägin vapustavat puitarhitektuuri, kirikuid ja vanalinna. Auke tänaval, mis Sauteri tähelepanu köidavad, ma ei mäletagi. Muidu käiakse ikka lähemalt, näiteks kuulsusrikkast Valli baarist ning kodupoest joogikraami toomas. Poest on piltki, nõnda et asi on dokumenteeritud. Ent eelteadmiseta lugeja ei pruugi kõigest sellest osa saada, nagu see juhtub ka isikunimede puhul.

Peategelast kiusab lahtisaamatu armastus oma endise abikaasa Laura vastu, toimib „abielujärgne, seksivaba platooniline suhe” (lk 202). Sauter nagu naudiks seda kiusamist. Psühholoogide nõuannet – uks tuleb osata enda järel kinni lüüa – ei võta kuulda kumbki. Sauter kirjeldab sõltuvust ja kaassõltuvust. Peeter on sõltuvuses Laurast ja kaassõltuv Laura sõltuvuses temast. Juba sellise olukorra ülestähendamine on palju väärt.

Mängu toodud naised on siiski peamiselt seksobjektid, kuid samas on tütart kirjeldatud siira isaarmastusega, ka noorukese piiga rindade kasvamist. Feministidel oleks põhjust siiski protestida, sest Sauteri loodud-ülestähendatud naised nagu ise sooviksid olla seksobjektid. Sufražettide proteste pole, vähemalt ei ole mul neid silma jäänud. Miks? Arvan seda teadvat. Sauter on üdini heatahtlik. Eesti kirjanduse kuldmedal heatahtlikkuses kuulub Oskar Lutsule, Sauter nagu üritaks klassiku poodiumi kõrgeimalt astmelt maha lükata. Teiseks on Sauter siiras mis siiras. Ei, mitte küüniliselt avameelne, vaid just siiras ja südamlik. Siin mõtlen ma teksti, mitte isikut. Ja see on olek, mis kõiki vaimustab, salamisi ka põhimõttelisi teesklejaid. Ja hoopis relvituks muudab võimalikke klatšijaid, kuna ta räägib kõik ise ära.

Aga vendlus pudeliga? Jällegi võib asja vaadata ühelt ja teiselt poolt. Kahjulik ja kurb on inimesele igasugune sõltuvus, olgu teisest inimesest, olgu rõõmuveest-põrgulakkest. Ent meenub ka, et meie karskusideoloogia klassik Jüri Saarma kirjutas raamatus „Aju ja alkohol”, et mõnedki Eesti intellektuaalid, kes siplevad neljanda-viienda kategooria alkoholismis, on säilitanud ligi 100-protsendilise töövõime. Kas nüüd oleks põhjust ka Sauter nende hulka arvata? Olgu nii või teisiti, Sauter on kirjeldanud oma isiklikku (või peategelase Sauteri) alkoholismi veenvalt ja õpetlikult.

Mis aga õigustab endast kirjutamist? Tõene sügavusse minek. Kui hakkad tegelasi looma, siis jääd ikkagi pealiskaudseks, võid sattuda eeskujude küüsi. Kui lased teadvuse voolul tulvata, siis teeselda ei saa.

Pikapeale kipub teos siiski igavaks minema. Olen liiga harjunud süžeelise proosaga, süžeetu ei haara lõpuni. Vahel tekib mõte, et küsiks autorilt, kui palju on jutus väljamõeldisi. Ja kas üldse on. Aga siis tekib tõrge. See teeks asja veel rohkem ajalehelikumaks ja mida loeb siin üldse kodanik Sauteri arvamus? Mitte midagi. Mina kui teose lahkaja peaksin lähtuma tekstist, tekstist ja ainult tekstist. Kahju, et ma Sauterit tunnen. Kirjanik võib ju enda ja oma teksti kohta öelda mida tahes, aga kui ma olen võtnud temast kirjutada, siis mind tema hoiak ei huvita. Ja tegelikult on ainult väikekodanlikule uudishimule oluline, kas see on elu ise või kirjaniku fantaasia.

Ja ikkagi – kas proosa või olukirjeldus? Tekstis leidub midagi, mis sarnaneb vastusega: „See lugu on veel saja eri aspektiga. Ja alltekstiga. Kirjuta või romaan. Kirjutakski, kui oskaks. Aga ei raatsi ka. See on minu lugu. Ei raatsi romaaniks teha. Sest kui oleks romaan, siis jääks üks vale kehtima ja enam ei mäletaks, et oli veel eri nüansse.” (Lk 225.)

Lisaks kõigile kunsttükkidele on Sauter oma romaanis kirjutanud ka sellele arvustuse. Mina tabasin „Kana peni” lugedes end mõttelt, et polegi oluline, kas fiktsioon või mittefiktsioon, selles sundjaotuses ei väljendu kirjanduse substants. Sauterile on loodus kinkinud ladusa ja väljendusrikka jutujooksu, seda on nauditav lugeda, ma ei taha kellelegi mett moka peale määrida, kuid mulle meenutas „Kana peni” Sartre’i „Sõnu”. Muidugi, ajastud on erinevad.

PS. Mind jäi kummitama teose Hando Runnelilt võetud sürrealismimaiguline moto „Peni-poni nägid koni, / kuid ei teadnud, mis see oni”, mille olin unustanud. Ja siiamaani kumiseb peas. Võiks ju spekuleerida, et kirjutasin arvustuse, et sellest vabaneda, nii nagu Sauter on vist teinud enda valusate mälestuste-üleelamistega.

---

^[1] J. Lotman, Kultuurisemiootika. Tekst – kirjandus – kultuur. Tõlkinud P. Lias, I. Soms, R. Veidemann. Tallinn, 1990, lk 116–117.