*

See on üks selge, lihtne luuletus.
Ja erinevalt peaaegu kõigist teistest, mida olen kirja pannud,
on sellel selge, kohe silmahüppav mõte sees.
Üks teadaandmine, üks õpetus.
Ja sellepärast pole luuletus ka kuigi „hea”.

Ja nagu kõigil õpetustel, pole vaja sellelegi värsivormi anda.
Ma annan seda nagu nuga.
Kiiresti ning pikalt ette rääkimata.
Peaaegu poole lahkumise pealt.

Tõesti, kui väheoluline on, mis juhtub õues.
Neis sündmustes on väga vähe tõde.
Elu tegelikku puudutust.

Kuipalju rohkem tegelikkust on mu enda põues.
Neid hinge sündmusi, mis jäävad ainult minu teada.
Mu südame reaalsust, elu tegelikku muutjat.
Nii metafoorina kui elundina, mida ise näha kunagi ei saa.

Ja nii ei ole mitte ainult minul, nii on sinul ka.
Me vahe selles on, et sina
pole sellest veel nii täpselt aru saanud,

kuid usu – see varjul maailm avaneb kui õis,
just sinu sisse, südamesse, tema tugevasse pihku.
Mis välja näeb kui
verest tilkuv, hingeldav ja raske rusikas.

Nii väga tahaks, et see süda oleks välja tulnud tõhus.
Töökindel, kvaliteetne, seisaks pikal tooteelukaarel.
Tahaks, et tas oleks strateegilist ja taktikalist jõudu
nagu masinail, mis tehtud Milremis.

Rohkem Taavi Eelmaa luulet Loomingus nr 4