Indrek Koff: „Ära oota midagi”.
Illustreerinud Olena London.
Varrak, 2025. 201 lk.

Põld on küntud headusega ja selle ilusad sirged vaod saavad silmapiiril kõik ühes punktis kokku (lk 20). Selles punktis asub Herbert Koff, Indrek Koffi vanaisa. Kas vaod viivad temani või saavad vaod temast alguse? Mõlemat, arvan ma.

Indrek Koffi uus illustreeritud juturaamat käsitleb okupeeritud võõrvõimu all kasvamist ja inimeseks saamist, aga veelgi rohkem inimeseks jäämist. Kuidas iseend mitte kaotades tulla toime mõttetu absurdsusega ja leida igapäevastes hetkedes poeesiat ja rahu – neid teemasid käsitleb Koff meisterlikult. Vanaisa on kõige selle keskel nagu majakas, mis näitab õiget ja turvalist teed kodusadamasse, isegi siis, kui pioneerivaimustuse lained üle pea kokku löövad ja Pavel Morozov rannalt lippudega eksitavaid sõnumeid saadab.

Indrek Koffi vanaisa-igatsus on ka varem tema (laste)raamatu kaante vahele jõudnud, nimelt raamatus „Kui ma oleksin vanaisa”, kahe väga eriilmelise illustraatori poolt illustreerituna (Marion Undusk, 2013 ja Kadi Kurema, 2020). Tundub, et autor on otsinud seda midagi, mis talle tema vanaisa võimalikult lähedale tooks, ja tänavu ilmunud, Olena Londoni illustratsioonidega raamatus võib see ehk olla isegi õnnestunud. Ja see miski ei ole mitte vanaisa portree, kuigi ka see on olemas, vaid tunne, mis tekib, kui oluline inimene, kes on juba lahkunud, elustub taas mälestus­kildudes: püksirihmal teritatava noa sahinas, läbi tüllkardina langevas valguses või lihtsas mustas baretis.

Illustraatori kasutatud tehnikad – akrüül, pastellid ja digigraafika – annavad struktureeritud, aga samas piisavalt maalilise ja vabalt interpreteeritava tulemuse. Erineva selgusega mälestuste kujutamisel on kasutatud varieeruvaid vahendeid. Nii vormuvadki hästi mäletatud mälukillud täpseteks kujutisteks ja hajusamad mälestused on ebamäärasemalt piiritletud.

Kuidas kujutada igatsetud vanaisa? Vanaisa, keda ei mäletata enam nii, nagu ta päriselt oli. Seda saab teha otse, nagu leheküljel 38, aga palju tabavamalt saab tema portreed visandada sõnadega ja puhtaks joonistada pintsli ja pastelliga. Iga raamatus olev illustratsioon ja sõna on killuke vanaisa tervikust. Autori sõnul pole need killukesed küll väga usaldusväärsed, aga samas on need ainsad, mis tal on, ja seda eredamalt need säravad. Nii tekib ka lugejal raamatu edenedes ettekujutus, kes Herbert-Ärbi-Erbi olla võis.

Kirjaniku jaoks on „Ära oota midagi” ilmselgelt väga isiklik teos. Esmapilgul võiks arvata, et tegu on lihtsalt mälestuste­raamatuga ühest ajajärgust kirjaniku elus. Seda on see muidugi ka, kuid veelgi enam on tegu sügava kummarduse ja tänuavaldu­sega ühele väga kallile inimesele, kes kiirgab oma soojust autori ellu tänaseni.

Olena London on andekas illustraator, kes on lähenenud oma tööle väga loovalt, kujutades mälestuskilde mänguliselt (lk 53 on mängusõdurid kerged kui võilille­ebemed, nad lenduvad tuulega, et uues kohas juurduda), täpselt (lk 80 leiab propa­gandat edastava marioneti trüki­masina taga), loominguliselt (lk 68 rõhutab aja­lehtedest vormitud suure liidri kuju sõnavabaduse puudumist), tundlikult (lk 65 kujutab õnnetunnet, millega suudab samastuda iga Nõukogude okupatsiooni ajal elanud inimene), peenetundeliselt (lk 88, üksik naisteking viitamas ahistamis­kogemusele) ja humoorikalt (lk 48, gaasimaskides lapsed õhupallidega).

Illustraatoril on autori kogu usaldus ja teda tutvustatakse ka tekstis: „See, kes siin joonistab, ongi Olena. Tema sind [vanaisa] juba tunneb. Ta on su pilte vaadanud. Sinust mõelnud. [—] Temagi on sündinud Nõukogude Liidus. Kasvanud selle viljastavates tingimustes. [—] Talle pole vaja seletada.” (Lk 103.)

Küll aga on vaja seletada noortele, kes pole neis „viljastavates tingimustes” kasvanud. See pole sugugi kerge töö, kuna noorel on üldjuhul endalgi maailmast oma arusaam ja kohe kindlasti pole mälestuste­raamat kellegi teise vanaisast tema lugemisnimekirja tipus. Ehk on graafilise romaani vormis mälestuste šansid paremad? Illustreeritud raamat, milles pole rõhuvat tekstimassiivi ning mille puhul kõnelevad illustratsioonid lugu omapäraselt ja kaasahaaravalt, võiks nendes huvi äratada küll. Humoorikalt kirjeldatud kohustused ja argised toimingud, millest kõigist õhkub vähem või rohkem varjatud trotsi valitseva korra ja süsteemi vastu, on midagi, millega iga põlvkonna noor võiks samastuda.

Raamatu oluliseks osaks on värv. Eri laadi tundeid ja olukordi kujutatakse erinevates värvitoonides. Pioneer astub sisse punasest uksest, punane kaelarätt kaelas ja punane täheke pluusi küljes. Võõras võim on kohati kõikehõlmavalt ja kohati detailselt punane. „Punase” lapse arusaama maailmast vormitakse naeratava Volodja – kõigi laste suurima sõbra –, eneseohverduse idealiseerimise ja pioneeride seadustega. Punane on selles raamatus eranditult negatiivselt laetud, see on agressiivne, peale­tükkiv ja totaalne. Erinevalt teistest värvidest jääb punase toon raamatus alati samaks. Ka eeslehed on punased, aga toreda detailina hakkab tagumise eeslehe punasesse vaikselt sisse imbuma sinist.

Sinine, raamatu kõige varieeruvam värv, on vanaisa oma erinevates olekutes – on türkiissinist õrna viiulimuusika tooni (lk 30, 116), kuulsuse- ja tänuvarjundilist hõrku suitsusinist (lk 97) ja hoole ja armastusega õhku kirjutatud sõnade taevasinist (lk 159). Keerulisemate mälestuste toonid, nagu vanaisa SS rügementi kuulumise teras­sinine (lk 141) ja tema matuse määrdunud, tugevalt mustaga rõhutatud Preisi sinine (lk 192–193), on jõulised ja tõsised ning rõhutavad, et vanaisa elu oli mitmekihiline ja tema puudumine on sügav ja valulik.

Täiskasvanute maailmaga seotud mälestused on mitmesugustes hallides toonides:  lõppematu tuhkhall töö põldudel (lk 20, 77), näpuga näitamised ja propaganda hiirhalli tooni jaburus (lk 72, 74, 81, 90), terashall surm (lk 176, 180) ja raudhall viimane teekond (lk 199). Veidi helgema tonaalsusega on hõbehallid mälestused, kus vanaisa ja lapselapse vahel on vaid uks (lk 115) või kui tehakse koos lõunauinakut (lk 125, 159).

Mälestuste külastamine on nagu rännak läbi hetkede, mis vormivad meist need, kes me oleme, ja jäävad meid saatma kogu eluks. Kellegi teise mälestuste ja tunnete pildiline kujutamine on suur vastutus. Kindlasti pole seda võimalik teha üks ühele, kusagil on kompromiss, sisse poevad oma kogemused ja mälestused. ­Olenal on see õnnestunud sedavõrd, et raamat moodus­tab vanaisa mõõtude järgi õmmeldud taeva­sinise voodriga rätsepaülikonna. Veelgi enam, sellel ülikonnal on hulganisti peidetud detaile, mida esmalugemisel ei pruugi märgata, seepärast soovitan seda raamatut lugeda ja vaadata mitmeid kordi. Lugeda näiteks, mis on peidus tibukollase köögikapi sahtlites, ja kui sügavalt laetud võib olla sõna „mõnus”, kui seda kindla tonaalsusega venitades välja öelda. Üheks ülikonna detailiks võiks olla ka tasku võtme­hoidjale (nagu illustratsioonil lk 184). Lukuauk ja võti, mille küljes ripub üks maja. Võti on kuldne, niisiis on tegu rõõmsa ja väärtusliku mälestusega, ning see avab ukse ainult ühte ruumi. Selles ruumis, köögis, asub mälestus, mis kinnitab, et vanaisa oli ka sel juhul heatahtlik, kui teadis selgelt, et laps vassib. See mälestus lõpeb teise suure­pärase illustratiivse lahendusega – kärbestest moodustunud pulgajäätisega.

Punase niidina läbib raamatut okastraat. Seda kohtab raamatus palju, eriti esimeses pooles, kirjanik ja illustraator on motiivi kasutanud nii kujundlikult kui ka otseselt – tekstis avaldub see eelkõige rõhumise sümbolina, vihjamisi ja otsesemaid ütlemisi leidub siin ja seal: „Kuni äkki avastasid, et elad vanglas” (lk 18), „vanglamüürid” (lk 19), „proletariaadi diktatuur” (lk 54) või pealekaebamine (lk 73). Illustratsioonides kajastub okastraat otsese kujundina, teksti sõnumit rõhutades ja võimendades: sovjetlikud kujud ja sümbolid, mis on oma okastraat-juured ajanud okupeeritud maa pinnasesse (lk 16–17); laps mängimas hoovis, mida ümbritseb okastraadist vormitud linn (see linn võiks olla teda kaitsev, aga on pigem julm versioon mänguaiast, milles lapsi hoitakse, lk 18); põllu serval on okastraadist ämblikuvõrku (lk 20) kinni jäänud üks väike maa ja rahvas, kes üritab kõigest hingest rabeledes ellu jääda; viljakast kommunistlikust pinnasest võrsuv kirjandus (lk 50), mille pähikud moodustuvad raamatutest ja mis kasvatab okastraadist ohteid; nääripuu tipus on tähena Nõukogude Liidu vapp (lk 54), see sirutab end televiisorist välja, kaunistuseks üksteisel rõõmsalt käest kinni hoidvad paberist nukud; põld, mille vaod moodustuvad okastraadist (lk 77), viitab tööle, mida tehti vaid seepärast, et selline oli kord.

Teravusest hoolimata õhkub raamatust teatud nostalgilist helgust. Autor kirjeldab lapse tundeid läbi täiskasvanu silmade – mälestustele uusi mõõtmeid andes, neid täpsustades ja lihvides. Intensiivselt kõike taas läbi elades tajub ta alles nüüd teatud mälestuste sügavust.

Sellest imelikust ajast tean ma üsna vähe.
Ja mäletan veel vähem.
Sellest piisab, rohkem ei tahakski.
Sinustki tean vähe.
Ja mäletan veel vähem.
Palju vähem kui tahaks.
Aga inimene tahab üldse väga paljut.
Sellest, mis on, peab piisama.
(Lk 203.)

Helguse kinnituseks on raamatu lõpus olev illustratsioon – linna kohale sõrmega taevasse joonistatud sõna. Midagi ei tasu oodata, aga kõik, mis on tulnud, on tänulikult vastu võetud.