Jim Ashilevi: „Suutud”.
Libros Insanos, 2025. 156 lk.

Kujutage ette üht hämarat, kobakat mööblit täis tuba: paksu polstriga diivan, jämedate seieritega seinakell, keerdus jalgadega lakitud diivanilaud, tervet seina varjav sektsioonkapp… Inimene, kes selles toas elab, istub diivanile ja paneb televiisori käima. Sealt tulevad Ninja Casino ja Bolt Foodi reklaamid, masendavad uudised, stereotüüpsete tegelastega seriaalid. Inimesele ei meeldi tema tuba ja talle ei meeldi see, mida televiisorist näeb, ent nukra novembri­pimeduse, staatilise mööbli ning tuimestava infovoolu rägastikku mattununa on tal põhjust uskuda, et ka kõik järgnevad päevad tulevad samasugused. Veel enam, tal on tunne, et enda teadmata ta juba valmistab saabuvaid päevi, nikerdab nad ette valmis. Ent tema sisetunne ütleb, et kuskil on koht, mis kujutab endast selle rägastiku pöördpilti. See on pöörase valguse ja pea peale pööratud mõõtkavaga, põletavate puudutustega, silmkontakti, valmisoleku ja jultumusega. Ta tajub lõhet nende kahe pooluse vahel väga teravalt – väljakannata­matult argise rõhumise ning piiritult vaba ja poeetilise olemise vahel. Ise seda taipamata elab ta tegelikult mõlemas maailmas ühekorraga ning enese jagamine kahe esmapilgul ühildamatu tegelikkuse vahel on see, mis talle lõputut piina valmistab.

„Suutute” poeetiline mina oli kunagi võib-olla samasuguses olukorras. Ent Jim Ashilevi debüütluulekogu kaante vahel paistab ta tegelevat selle ängistava lõhestatuse mõistmisega, isegi kui see kõik on vaid oletus. Kujutan lugedes ette kedagi, kes täitis aastaid tagasi ühe kinga- või küpsise­karbi pitsitavate mälestustega ja unustas selle siis pikaks ajaks – luulekogu on selle karbi taasavamine, valusa laviini vallandamine, milles aga puudub sentimentaalsus. „[H]eidan maha / vanad nahad / kiht kihi haaval / iga päev / lähemale luule” (lk 27). Karbi sisu uurides tuleb ilmsiks, et (naha)­kiht on vahepeal elamise käigus välja vahetunud ja selle kohta võib retrospektiivselt midagi öelda – nõnda on ka antud tekstide positsioon justkui tagasivaatav, ümberütlev ja hindav.

Tagasivaatamine ei tähenda aga tingimata lepitust. See, kes teoses kõneleb, heitleb maailma ja iseendaga endiselt. Läbivalt väljendub tekstides süütunne, mis mõjub halvavalt. See tuleb aga tihti asjaoludest, mis ei ole inimese enda võimuses, või sellest, kui enda kanda on võetud teiste koormad. Süü muudab suutuks, võtab sõnad ära, istutab maailmad ja minad sügavale maasse kinni ja üksteisest kaugele, pitseerib pähe kinnisideed ja kahetsused. Süü suleb end kehasse nagu klaustrofoobilisse tuppa. „Kui mõtled ajuta / mäletad mäluta / laulad suuta / vaatad silmadeta / seisad selgroota / [—] / võitled võimetuna võimatuga” (lk 19), ütleb luulemina.

Mitmes tekstis väljendubki süü­koorem just kehaliselt. See taandab sind sinu enda kehast ja muudab jõuetuks, abessiivist umbisikulise kõneviisini on vaid lühike samm. Selle vastu aitab, kui teksti kellelegi adresseerida – sulle, maailmale, püha­päevale. Luuletused esitavad küsimusi, annavad lugejale juhiseid minevikust, olevikust ja tulevikust, et teda ümber suunata. Ent lõhenemise algpunktini ei jõuta ümber nurga, selleks tuleb minna läbi, ja tihti tuleb selleks usaldada kedagi teist – mõnda teist inimest, teksti või mind, kes on veel lõpuni avastamata. Tuleb uskuda, et asjad saavad olla teisiti, kui nad paistavad – ja poeetiline maailm on selleni jõudmiseks lausa täiuslik –, et süü metamorfoos saaks võimalikuks. Tuleb oma keha tagasi võita: „mu varbad on unenäopüüdjad / mu puudutus on elavhõbe / mu puusad on roostes lõks” (lk 38) või: „Käsi kui relv. / Käsi kui sõnumitooja. / Käsi, mis puudutab sind seestpoolt / ja muudab su teiseks” (lk 67). Lämmatavas elutoas tuleb taastada silmkontakt.

„Suutuid” tutvustavas tekstis on kirjas, et teos „otsib häält jõududele, mis ei saa kõnelda, kuid kurdistavad meid jätkuvalt”. Püüdsin pikalt tabada luuleteose keskset teemat, läbivat joont, raamatu skeletti kapist välja meelitada või välja suitsutada, ent tegelikult võtab see lause midagi teosele olemuslikku päris hästi kokku. Jooniksin alla verbi otsib – raamatut lugedes ei ole ma veendunud, et see on valmis, ehkki sel on kõik ühele lõpetatud luulekogule omased elemendid justkui olemas. Otsingulisust võib küll võtta puudusena, s.t stiili- ja vormivalikute pidetusena, ent pigem siiski suure ja olulise tugevusena. Ashilevi tõesti otsib häält seisunditele ja energiatele, millel konventsionaalses keeles selgeid nimetusi ei ole, ja teeb seda mitmesuguste vormivõtete kaudu – proosaluuletus keskse tegelasega, poeetiline aforism, dialoog, intensiivne kordus, pöördumine, küsimine jms –, uskudes tehniliste ja tunnetuslike elementide paraja kokkulangemise puhul nonde jõudude võimesse end ilmutada. Autor dramatiseerib tegelikkust (ükskõik kui kahtlane mõiste see ka poleks), et keerata kontrast siis maksimumi peale või lisada läbipaistvust, tuues esile paljud kahvatud kihid, mis elu ühes või teises suunas juhivad. Pilditöötlus, lavastatud stseen, kui võrdlustega kergekäeliselt ümber käia. Vahepeal see õnnestub, teisal jälle mitte. Need olekud, mis ühest tekstist teise küll varieeruvad, jäävad siiski toonilt tumedaks ja tõsimeelseks. See-eest esindavad nad ikkagi omal moel triksterikujusid – pidevas liikumises olevaid, šablooni pugevaid ent seejärel sealt otsekohe välja rabelevaid, enda üle irvitavaid tüüpe. Nahad tagurpidi seljas ja naeratus näol.

Luulekogu lehekülgedel otsib endale väljendust vägivald. Otseselt räägib sellest teose esimene, viieks osaks jaotatud tekst: „Vägivald kasvas sinusse nagu seen, / ajas niidistiku üle keha laiali. / Lihast läbi kasvanud viha / väsis unenägudesse, / et raugete laugude all / välkudes taas / raevule ärgata.” (Lk 12–13.) Harva räägitakse vägivallast nii isiklikult, kohati lausa introspektiivselt, seda teemat kohtab tavaliselt millelegi või kellelegi välisele suunatuna. Ma ei mõtle, et vägivaldsus on inimese sisemine probleem, just vastupidi – see on pigem ühiskondlike ja sotsiaalsete tegematajätmiste tulemus. Ent tüüpiliselt agressiivsena mõistetud sõnakasutuse kohtamine luuleraamatus sunnib ka lugejat sellele tundele otsa vaatama, sõnastust otsima. Võib-olla käib vägivald elujõuga alati kaasas, aga „Suutud” juhib teravalt tähelepanu asjaolule, et praeguses maailmas ei suudeta tihti sellega toime tulla.

Kuigi mõned luuletused meenutavad aforisme ja eneseabi vaimus õpetussõnu, ei tegele teos tervenemise või parandamisega. Nii mõnedki tekstid on mitmeosalised ning rulluvad mu peas lahti (sise)monoloogidena, kus jutustatakse üht või teist lugu, pihitakse või väljendatakse kimbatusi. Kohana, kust poeetiline mina kõneleb, võib väga hästi ette kujutada lava, seda enam, et Ashilevi tegutseb põhiliselt teatris. Lava võib olla argise ja poeetilise kohtumispaik, irreaalsus, kus mängida läbi ja eksperimenteerida. Ei tasu aga uskuda, et laval lausutud laused või seal tehtud žestid ei võiks kirjutada end sisse etendaja süvakudedesse, samamoodi nagu lavalt eemal mõeldud mõtted võivad imbuda monoloogi­pidajasse. Ja miks mitte kahtlustada etendust seal, kus seda tavapäraselt ei oodata? Teose poeetiline mina on võib-olla leidnud end Milan Kundera kirjeldatud lavalt – esietenduselt, olemata käinud üheski proovis. „Kõik me oleme sinu / mõtestamatute mõtete ilmingud, / käime üle su / keha nagu külmavärinad / ja kuuma­lained, / muudkui / külm / ja kuum, / külm / ja kuum, / valgus / ja pimedus, / valgus / ja pimedus, / äärmusest äärmusesse / ja jälle tagasi.” (Lk 143–144.) Ashilevi jõuline sõnakasutus toob nähtavale lava potentsiaali, improviseerimise loomuliku ambivalentsuse ja sügava inimlikkuse.

Ühel hetkel hakkabki teos näima kergelt kakofoonilise kokteilina, millest ei puudu paradoksaalsus ega robustsus. Hindan seda, kui tekstid on omamoodi kangekaelsed ning sikutavad ja punnivad igast otsast vastu. Teisalt aga langevad mõned tekstid iseenda kootud võrku – tagasivaatav toon muutub nostalgiliseks ja hakkab igatsema mingisugust algset puhtust ja süütust. Selles pole iseenesest midagi halba, ent terviku seisukohalt teeb keskme puudumine pisut nõutuks. Mõned sirgjoonelised vastandused hakkavad siiski hästi tööle ja heidavad ehk sel moel iseenda üle naljagi: „mu keha on kurja kodu / kus skvotib jeesuse headus” (lk 38). Kuna teose avaluuletus avaldati Vikerkaares juba aastal 2013, võib eeldada, et tekstid on sündinud pikema aja vältel, ning on loomulik, et aja jooksul jõuavad kõiksugused keskmed nii idaneda, närbuda või hargneda lugematuis eri suundades.

„Kui viimane sibul on / seest siiruviiru­lise / kiht kihi haaval / tühja tuumani kooritud / ja sa taipad, et sibul / olid alati sa ise ja / sellepärast see nutma ajaski, / kohtad viimaks oma / päris mina.” (Lk 121.) Võib-olla inimene, kes tunneb end nagu sibul, paneb lõpuks teleka kinni ja saab aru, et unistus täiuslikust kohast on illusioon, et ehk seisneb kõige suurem võit uudishimus ning oskuses vanade minadega hellalt ümber käia – kui vaja, siis lasta neil minna ja tervitada uusi. Ta ei tee seda üleliigse optimismiga, ent teab, et kihistuste märkamine üksnes avardab tunnetuse gammat, mänguruumi ja oskust tunda ära head.