Sellelt peolt niisama ei lahkuta

Ikka mõtlesin, 
et see on alles algus,
et aega on rohkem kui küll,
ja võin öelda ei ja ei,
kui miski ei meeldi,
sest aega on  
teha kõike uuesti, 
teha kõike paremini,
olla targem, 
olla julgem, 
OLLA,
sest mõtlesin 
igal heledal hommikul, 
igal tumedal õhtul mõtlesin, 
et see kõik on alles algus,
aga see oli alati lõpp.


*

Viin naabri Sämmile konte,
tema on veel see üks ja viimane, kellele neid antakse,
kellele ei sätita tuulega mantlit selga, kellel ei pesta hambaid,
kelle järelt ei korjata junne plastkotti,
keda ei kanta kaenla all, 
ei viida juuksurisse ega psühholoogile, ka mitte siis,
kui ta kaob igal kevadel vähemalt nädalaks 
ning tuleb tagasi katkise kõrva ja uhkelt lehviva sabaga.


*

Täna loobime merre 
kive ja liivaklibu. 
Automaat! ütleb seitsmene – trahh-trahh-trahh…
Surm välgatab vees me jalge ees.

*

Määrin valge mustaks,
määrin aeglaselt 
täht tähe haaval
nagu võid leivale.


*

Pimedus langeb meie päevade kohale ‒
nüüd süütame kõik lambid sees ja väljas, ka räästa all,
ja otsime välja küünlad, isegi need südamekujulised,
imalalt lõhnavad, lisavad öösse valgust.


*

Need, õnnelikud,
lähevad kahekesi üle tee,
ei vaata ei vasakule, ei paremale,
lähevad otse,
ei räägi midagi,
ainult õlg puudutab õlga.


*

Unustust ära palu,
see tuleb ise, 
kui pimedus võtab maad,
võtab maa ta vastu –
must, must, must, seest kullakarvaline.