Ema surm

Neli meest istusid vaikides Mäe-Pliini õuel ja kuulasid kägude kukkumist. Kevad oli olnud erakordselt varajane ning kasemahl oli jooksma hakanud juba enne, kui lumi kraavikallastelt päris ära kaduda jõudis. Ka käod olid kohal tavalisest palju varem ja rõõmustasid koos inimestega varakult sülle kukkunud soojuse üle.

„Sa’, Ilmar, olõt liinatśura õga tiiä-i, õt parhilla’ om tegeligult viil varra käo jaost.” Eino nuusutas sügava hingetõmbega ebatavaliselt sooja, aga ikkagi klaari kevadist öölõhna ja nuuskas sõrmega ühte ninasõõret kinni hoides teise ninapoolega enda ette maha.

Teoloogiatudeng Ilmar oli taas Setomaal oma uusi sõpru, endisi väärtuslikke rahvaluuleallikaid, külastamas. Teada saada oli veel oi kui palju ning Ilmar oli leidnud endale sobiva viisi, kuidas linnaelust märkamatult eemalduda suvel avastatud põnevusmaailma, kus alati ootasid ees uued ja üllatavad minevikku vaatamised: lood aegadest, mida enam polnud, aga mis olid nii tähtsad inimestele, kes neid veel rääkida teadsid.

„Eks ma ikka tean, ega see Tartu nüüd nii suur linn ka ole.”

„Tarto om külä Pihkva all,” tõi Tepo lagedale ühe oma lemmikfraasidest.

Väike-Kolja valas piimanõust kasemahla suurde kruusi ning saatis seismisest juba häguseks ja veidi hapukaks läinud joogi meeste vahel ringi käima.

„Naa’ käo’ ka õi jätä’, joba lätt pümmest, a nimä’ õks kuukva’.” Väike-Kolja ulatas kruusi Ilmarile, toetas koos teistega selja vastu aidaseina ning lasi ninast mõnuga suitsujugasid välja. „A Tepolõ miildüse’ käo’, täl om talo nimi kah naidõ perrä pant.”

„Käo nimi oll´ jo ar’ võet, a Tepo pandsõ taapääle Käo kats,” teatas Eino hääle­tult naerdes.

„Pandsõ jah Käo kats, taa om kõgõ ilosamp aig, ku nä kuukva’. Mis tiit, ku om ar’ võet.” Tepo otsis taskust elegantse naisterahva pildiga alumiiniumist tubakakarbi ja tüki kolletanud ajalehepaberit. „Üts aaśtak oll´ ka varahhinõ ja äkilinõ kevväi ja oll´ pall´o vett, kõik kraavi’ ja lumbi’ olliva’ täüs. Ma elli imäga sis viil katõkõisi kuuh. Esä oll´ jo noorõlt ar’ koolnu kopsupõlõndikku.”

Tepo tegi paberiservad paksult tatiga kokku ja kleepis sigari mõõtu suitsuks kokku. „Tuul aaśtagal ka käo’ kuuksõva’ nigu ulli’. Mu imäl oll´ lehm viidü Kõrgõssaarõ põllu otsa mano mõnõst tunnist, siiäsamma kerigutii viirde. Ja ku õdagupoolõ perrä läts, oll´ lehm hinnäst vallalõ kaknu ja lännü õkva Võsonurmõ hainamaalõ, koh vesi pääl sais.”

„Koh talvõl suurtõ tünnega kapstit hoiõtas,” ütles Eino vahele ja läks uue kruusitäie järele.

„Ja lehm oll´ sis śoo leetese kotusõ pääl sisse vaonu, oll´ kõtuni seeh. Imä läts mano ja nakaś vällä kiskma, a lehm oll´ kõvastõ kinni. Imä tull´ sis joosuga siiä­samma Pliini mano ja kutś miihi appi. Eis’ joosnu tagasi lehmä mano. Vaenõ elläi vaiu järest inämp sisse, a imä saisnu külmä vii seeh kõrval ja uutsõ miihi. Viimäte oll´ lehm nii sügäväl vii seeh, õt õnnõ pää oll´ vii pääl. Imä hoit´ sis taad pääd eis’ üleväh, eis’ oll´ kah jo rõnnoni seeh.”

Viimane kägu kukkus kauguses ning mehed olid pinevalt vaiki, kuigi Ilmar aimas, et teised teadsid, mis edasi saab. Tepo enda kasvatatud, ületalve hoitud tubaka vänge lõhn hõljus tiheda pilvena aidaesise räästa all.

„Hoitsõ ja hoitsõ ja uutsõ üteh lehmäga naid miihi tah vii seeh. Eläjä nõna oll´ õks vii pääl, ku mehe’ rihmuga tulliva’.”

Kõik vaikisid, kui Tepo läks tassiga endapoolse kase juurde.

„Aga mis edasi sai, kas lehm jäi ikka ellu?” küsis Ilmar kartuses, et sellega ongi lugu lõppenud.

„Lehm jäi ello külh, a imä õs jää’.” Tepo jõi puu juures korraga terve toobitäie mahla ja tõi teistele järgmise. „Sann panti küttümä ja tohtri kutsti vällä. A imä jäi haigõst õga saaki-s inämp tervest.”

Ilmar uuris teraselt Tepo nägu, sest nii rabavat lugu ei olnud ta varem mehe suust kuulnud. Eino ja Väike-Kolja vaatasid omakorda Ilmarit ja noogutasid vaevumärgatavalt.

„Ja sis imä, ku tä joba minegu pääl oll´, ütel´ mullõ õt, poig, nüüd piät naase võtma. Ja ma võtsõgi’, kolm tükkü võtsõ, a kõik kolm omma’ ar’ koolnu’.”

Ajastu lõpp

„Ilmar, mine’ tuu’ kuuri alt puid, naid pindõ, midä mi suvõl kuuh lõiksimi.”

Ilmar astus vastu tahtmist Tepo pliidisoojast väliköögist kesktalve karmi pakasesse. Lumi läikis ja sätendas öises kuuvalguses, kui Ilmar sisse tallatud rada mööda kuuri poole kiirustas. Peaaegu pimedas puid pange ladudes teadis ta täpselt, mida teeb, sest oli ise need riidad kuuri ladunud.

„Võta’ üts pits taa pääle, väläh om kolmkümmend kats kraati, kaeh!” Tepo viipas peaga poole kõrguseni jäätunud köögiakna poole, mille tagant kraadiklaas suurivaevu paistis.

Ilmar uuris täidetud viinapitsi võidunud lauavakstul, hingas sügavalt sisse ja välja ning neelas tahtejõudu kokku võttes masinaõli järele lehkava kollaka vedeliku alla.

Õuest kostsid lumes krudisevad sammud ja veidike jutupominat ning uks lükati hooga lahti. „Tereh!” Alati rõõmus Eino tõstis hooga käe püsti ja kloppis lumiseid vilte vastu põrandat. „Kas tohis?” Väike-Kolja kummardas viisakalt ja liipas lonkavat jalga.

„Mis sa taast õga kõrd küüsüt, kas tohis, tiiät eiski, õt tohis!” käratas Tepo südamest.

Lambakasukaga Eino ja vana õlist määrdunud vatijopega Väike-Kolja seadsid end köögi seina najale istuma. Arhailise suveköögi kitsasse pliidiruumi poleks rohkem inimesi mahtunudki.

Tepo valas pitsi uuesti täis ja sumatas pliidi sees olevasse auravasse patta pangega vett juurde. „Panõ’ puid ala, Ilmar.”

„Taa külmäga õkva piät pitsikese võtma.” Eino tõmbas kahekordsed labakud käest ja tegi kasukaesise lahti. „Mis mi sullõ sis tämbä piäsi’ kõnõlõma, Ilmar?”

„Tahaks midagi Peko kohta teada, seto jumal ikkagi. Neid pidi ainult üks või kaks tükki alles olema, needki muuseumis. Nii tuntud asi, kõik räägivad sellest, aga kujud on kadunud nagu tina tuhka. Puhas mütoloogia.”

„Üts oll´ viil,” ühmas Väike-Kolja vaikselt.

„A vot tuud asja piät Kol´akõsõ käest küüsümä. Ma eis’ tuud asja õs tiiä’. A Kol´al oll´ ütskõrd…, õks tä eis’ kõnõlõs.” Eino kraapis küünega akent, et kraadi­klaasi lähemalt uurida.

Väike-Kolja võttis vana, poolenisti ärakulunud karvaga läkiläki peast ja soojendas praksuva pliidi kohal käsi.

„Taa oll´ innemp suur salahhus, õgaüts taast õs tiiäki’. Ja taa oll´ pall´o aigu tagasi ka jo, ku tedä kumardõdi.” Väike-Kolja sättis end tooliga pliidi kõrvale ja pani filtrita suitsu ette. Väike madala laega ruum täitus sinaka tihke tossuga, mille mõrkjas hais kedagi ei häirinud.

„Paar aaśtakka tagasi, ku kõik naksiva’ taaha vahtsõhe muuseumitarrõ asjo viimä, sis oll´ piir jo vallalõ viil. Taa oll´ muidogi’ joba iih, kraavi’ olliva’ läbi kaibõtu tii päält, a inemisõ’ õks käve’ üle. Ja ma tulõ sis kikkaseenest tast Tiglitsa puult, koh tuu vana sann mõtsah sais, ja ma eis’ ka mõtli sis, õt ma kae, mis sääl sanna pääl om. Õt ku om midägi hüvvä vai säänest, siis vii eis’ kah muuseummi, saasõ raha vai üte putli vai mis sääl andas. Piir pandas jo ette ja ildampa saa-i inämp kaia’.” Väike-Kolja lasi mõnuga suitsu ninast välja ja vaatas tähendusrikkalt Ilmarile otsa.

„Ja ollgi sis nii, õt kae, õt üts imelik ar’ nõgitõt puupakk om tah savvusanna lae pääl. Võtsõ taa kätte ja – Peko! Peko kujo oll´. Õks ma pelksi ka veitkene, õt sääne asi om. Pandsõ taa tagasi ja mõtli, õt hummõn tulõ kikkasiinde ja sis võta taa ar’ ja vii muuseumitarrõ. Õt las sais viil üts päiv.”

Ilmar segas roobiga sütt ja ootas kannatlikult. Ta oli juba kogenud, et meestele meeldis lugude lõppudega venitada, et asja huvitavamaks teha.

Väike-Kolja uuris kordamööda punakalt kumavat pliidirauda ja kummiotsaga vildininasid ning vaatas lõpuks Ilmarile sügavalt silma: „Ku ma tõõnõ hummok taa sanna mano lätsi, õt Peko üteh võtta’, oll´ sann maaha palanu. Arva’ taast, mis tahat!”

„Mine’ tuu’ viil puid, Ilmar!”

Kui Ilmar õues kaevu kõrval seisis, metallist pangepide kindata kätt põletamas, tulid talle millegipärast pähe sõnad: „Nojah, nüüd on ju uued ajad ja uued jumalad.”

Puhastustuli

„Taa savvusanna vasta õs saa’ miski!” kiitis Eino, kui oli korraliku sahmaka läbi suitsenud kividele müratanud.

„Ausalt öeldes on see mulle suur avastus, sest olen terve elu saunas käinud ega teadnudki, et tavaline Soome saun ei pääse suitsusaunale ligigi. Siin ei lähe isegi istumisalune kuumaks ja higi tuleb poole kergemini lahti.” Ilmar viskas endale kibust kahe käega vett näkku. „Pane veel üks täis!”

Võimsa maakivilasuga üle kuhjatud keris susises ja auras hämaras tahmunud seintega ruumis ning mehed tõstsid jalad istumislavatsile, et ka varbad sooja saaksid.

„Mu esä õks ütel´, õt ku saasi’ pää laest välja tsusada’, sis võisi’ pall´o inämp kuuma ar’ kannahta’.” Väike-Kolja kohendas karvamütsi. „Tuuperäst tulõgi sannah müts pääh hoita’. Kergemp om!”

Mehed lasid vaikides kuuma ihusse ja liigutasid varbaid.

„Kas siin kandis on ka nii, et kui keegi tuleb saunaruumi, siis seesolijad ütlevad talle: „Jummal mano!” Ja tulija vastab siis: „Jummal hüä miis!””

„Olõ-i säänest asja kuuldnuki. S´oo om määnegi raamadujutt, midä sa koolih olõt opnu.” Eino ja Kolja naersid lõbusalt. „Sa olõt tark ja opnu miis, Ilmar, a sa olõt nuur viil, tuuperäst olõmi mii’, vanamehe’, targõmpa’.”

„No’ avtas!” Väike-Kolja kargas otsustavalt lavalt maha. Mehed astusid üheskoos kargesse tähistaevasesse sügisöösse, pildusid varem valmis pandud vannist jääkülma kaevuvett kuumast auravatele kehadele, puristasid, oigasid ja kiitsid.

„Nüüd om tah hüä istu’, saina’ oimava’ iih, võtt tuulõ kinni. A innemp oll´ nii, õt astsõt sannast õkva vällä,” ütles Väike-Kolja, kui mehed olid endale ümber sätitud rättidega väikeses eeskojas istet võtnud.

„Ma tei taari kah, sullõ jo miildüs, Ilmar.” Eino ulatas kolmeliitrise purgiga leiva- ja saiahägust vedelikku ringi käima. „Taa om veitkese toorõs viil.”

„Jumal Taara järgi on see jook nime saanud,” arvas Ilmar peale rüüpamist.

„Tuud ma õs tiiä’. A tah Kõrgõssaarõh om olnu mitu sanna, śoo om kolmas, mis ma eis’ kimmähe tiiä. Üts oll´ naidõ kõiva all tii veereh, a kõgõ vanõmp oll´ sääl mõtsa veereh, koh no’ om taa ütsik jämme kõiv. Kõik savvusanna’ palli’ ütskõrd maaha, śoo om näide saatus.” Eino võttis jope õlgadele ja sättis rätiku tihedamalt jalgade ümber.

„A kõik õs pala’ eis’! Ma kõnõlõ sullõ.” Eino ja Väike-Kolja panid suitsu ette ja tõmbasid mõned isukad sõõmud.

„Säksa aigu oll´ üts vanõmp sann tah viil alalõ. Ja oll´ sõa aig ja mehe’ olliva’ sis üüsest var´oh tah sannah. Väejooksiku’ olliva’. Mi uma’ seto tśura’. Olliva’ ar’ karanu’ kostkiltki, ma õs tiiä’, kas vinne vai säksa poolõlt, a mõtsa nä hinnäst käke’. Ja üüsest tulliva’ siiä’ magama, om hüä vaganõ kotus. Hüä suinõ aig kah oll´.”

„Külm hakkab, lähme sisse.” Ilmar laotas kaks kulbitäit ühtlaselt kividele ja seadis end seljaga vastu nõgist seina loo lõppu kuulama.

„No vot,” jätkas Eino peale leililaine vaibumist. „Ja sis üte üüse oll´ suur tulõkaihh, Kõrgõssaarõ sann palas. Śoo tarõ om jo küläst jupp maad kavvõmbah. Hummogu lätsivä’ inemisõ’ asja kaema ja oll´ raudlatt ussõ ette pantu ja kolm miist olliva’ sanna sisse ar’ palanu’. Kondi’ olliva’ viil tossanu’. Kiäki õs tiiä’, kiä tekk´. Rahvas kõnõlõs, õt vinne partisaani’, tõõsõ’ jalki, õt säkslasõ’. Tiiä-i ma’ ka.”

„Ja sis tettigi s´oo vahtsõnõ sann.” Väike-Kolja lajatas otse lavalt kapaga vett kerisele, nii et nõge lendas, meeste nahk kõrbes ja tulitas.

„No mis tiit no’, lollist lätsi’ vai!?”

„Ilmaril om külm!” Kõik naersid selga küüru tõmmates vaevaliselt.

„Olõ-i inämp!” ütles Ilmar ja viskas endale lõbusalt külma vett näkku.

Lapsepõlve lõhn

Südasuvine tüüne soojus ja unustust tekitav lopsakas rahu olid saabunud lühikesse Setomaa suveöösse. Eino istus avatud seeniseakna all ja ootas juba pärastlõunast saadik. Vaatas, et õllekann oleks täis ja vaht ära vajunud, käis vahepeal aia ääres külatänavat luuramas, uuris läbi aknaava käokella ja sattus nagu muuseas jälle tänava äärde. Lõpuks läks hämaraks ja Eino istus pikkpingile, sulges silmad, kuulatas õuehääli ja nuusutas kuivatatud särge. Paar maja eemal kostis uinutav tuttavlik raadiolaul ning hääletult ligi hiilinud kass hüppas ootamatult otse mehele sülle.

„Tullgi! Anne, ma ütli sullõ, õt tulõ viimädse bussiga!” Poolavatud lippvärava ette ilmus otse külatänava ääres oleva puukuuri nurga tagant kõhn mehekogu. Eino kargas nagu nõelatuna püsti, haaras enda kõrvalt kannu ja jäi püsti tõstetud käega keset väikest õue seisma.

„Kae’, Ilmar, ma tei su jaost olt! No tereh ka! Sait õks Perdakuhe ka tulla’, meid vanno kaema!”

Ilmar jõi ühe januga terve kannu tühjaks ja viskas kulunud rännukoti kaevu kõrvale maha.

„Nuijah, taa om lahja viil, paras naisilõ juvva’.”

„Mulle meeldibki selline, jagub kauemaks.”

„Ilmar! Ilmar, sa jummala imeh! Ma õs usu’, õt sa nii ilda inämp tulõt.” Anne tammus kärsitult uksepiidal ja sättis rätikut kiiruga pähe. „Tulõ’ no siiä’, lasõ’ ma kae sinno.” Naine uuris Ilmari palgeid ja silitas hellalt ta põski.

„Ma käve tämbä laudah sitta roogitsõmah, mul om hais man,” ütles Eino, kui mehed olid end vastu majapalke nõjatanud. „Annel om sullõ ka üllätüs, ooda’ veitkene.” Eino nõrutas õue pingi juurde tõstetud ankrust vahukat vedelikku suuremasse plastnõusse, et seda hiljem ilma vahuta kannudesse jagada. Esimesed südasuvised tirtsud saagisid majatagusel heinamaal ja üksik varane vapsik tiirutas rahutult ukseesise kuplita pirni ümber. Ajatu kesksuve õnnejoovastus, mil maailmas on korraks kõik hästi, oli lahkelt terve küla oma öisesse embusesse võtnud.

„Ma olen terve elu lehmalauda lõhna armastanud.” Ilmar võttis sandaalid jalast ja masseeris õuerohuga jalataldu. „Puhas õndsus.”

„Ma tiiä!”

„Tulgõ’ no tarrõ veitkesest.” Anne pistis pea otse meeste kohal aknast välja. „Ilmar om näläne.”

Köögiust avades rabas Ilmarit ootamatu, aga isuäratav lõhn, mis pani ta sõõrmetega õhku ahmima.

„Jah, praadit kikkaseene’!” Anne oli Ilmarile eriti suure kuhja valmis tõstnud.

„Need on mu suured lemmikud, eriti kui nad alguses tulevad.”

„Nii omgi, jah. Taa om õks nii olnu, ku naa’ tulõma nakasõ’. Naka’ süümä’!” Anne sättis end laua otsale näoga Ilmari poole. „Ma või hummõn piirakit ka tetä’ vai pitsat.” Naine valas Ilmarile möödunudaastast punasesõstramahla ja sõi ka ise veidi aega vaikides.

„Meil olliva’ suurõ’ perre’,” ütles Anne mõtlikult Ilmari söömist vaadates. „Meil latsil, kõigil oll´ pall´o velju ja sõsarit tuulaiga. Õga mi näläh õs olõ’, a latsi oll´ pall´o ja süvvä’ õs saa’ õga kõrd nii pall´o, ku tahtsõt. Ja sis, ku naa’ kikka­seene’ viimäte ütskõrd tulliva’, sis tetti naid nii pall´o, õt latsil oll´ kõigil kõtt täüs. Süü’, pall´o tahat! Tuuperäst ma naid armasta ja igatsõ. Taa lõhn, taa õs lää’ iäl meelest ar’. Ja no’ ma õga vuur ikõ, ku tii naist süvvä’. Hallõ om!”

Ilmar pani kahvli taldriku äärele ja silitas memme halle juukseid. Üksik pisar jooksis naise põselt alla. Anne pühkis rätiotsaga näo kuivaks ja sõi edasi.