Sisestatud vältimatus

					(Enterluule näidis)

Ükskord aastas kannatab Eesti loodus
välja
viienda
aastaaja.
Mets
ja maa
jäävad
alles.

Ükskord põlvkonnas kannatab Eesti raamatuturg
välja
logorröa
puhangu.
Kirjandus
ja lugeja
jäävad alles.

Igikestev igavik kannatab igavesti
välja
muutlikud
mullistused.
Igavik ise
jääb ikka
igavikuks.

Olemine^[1]

					Viirele

Me aeg ja ruum või igavik ja kõiksus
on kõik,
mis asub nendest seespool.
Me eemaldada nendest ühtki lõiku
ei või
ei taga- ega eespool.

Ka kõiksusest ei kuulu meile rohkem
kui koht,
kus asub meie keha,
kel – sündimise jahmatusest kohkvel –
on oht
eimidagi või teabmis teha.

Ja igavikust hoomata ei suuda
me muud,
kui et sel pole algust
ja et me selles midagi ei muuda –
ei kuud,
ööd ega päevavalgust.

Ei jäädavuseks ole õigust nõuda
me tõul,
sest muutub olemine.
Nii viimse selguseni üksnes jõuda
võib jõud,
kel keeltes pole nime.

---

^[1] Valeeria Villandi kirjutas selle luuletuse 2015. aasta septembris pärast tütre surma, kümnekordse luubi abil ja trükitähtedega. Luuletaja palus, et see tekst avaldataks pärast tema lahkumist „Loomingus”, öeldes: see on mu viimane luuletus.