Vaiko Eplik ja Eliit: „Lähen müüjaks”.
Mortimer Snerd, 2024. 37 min.

Vaiko Epliku ja Eliidi album „Lähen müüjaks”, mis pälvis 2024. aasta kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali vaba­auhinna nominatsiooni Betti Alveri luule ­maitseka interpreteerimise eest, on oma koha uhkes nimistus auga välja teeninud. Tõtt-öelda tundub sobilik, et „Lähen müüjaks” esitati kolme Eesti muusikaauhinna nominatsiooni kõrval ka kirjandusauhinnale – luule­teksti süviti minev analüüs ei ole lihtne ülesanne. Analüüsimisele lisaks luuleteksti ka „maitsekalt interpreteerida” on ehk isegi sellest veel raskem. Eplik ja Eliit teostasid keeruka kunsttüki tundlikult ja täpselt.

Margus Haav kirjutab Postimehes ilmunud plaadiarvustuses, et „Lähen müüjaks” toob küll „Alveri sõnad fookusesse”, aga seejuures „olulist lisandväärtust algmaterjalile ei anna.”^[1] Taolise sedastusega ei saa aga nõustuda. Betti Alveri luulekeelele omased hämarad kujundid, tugev iroonia ning selle taha paradoksaalselt peituv siirus jäävad sageli esimesel (ehk isegi teisel ja kolmandal!) lugemisel püüdmatuks. Albumi helikeel loob aga tekstide kõrvale tundetäpse tõlgenduse, mis aitab kuulaja luuletustele lähemale. Eplik on Alveri tekstid läbi elanud, tükkideks lahti võtnud ja siis iseendaga segatult tagasi kokku pannud. Ta ei anna kuulajale teksti mõistmiseks küll täpseid juhiseid, aga suunab nad taipamise teele – nii, nagu seda teeb intelligentne arvustus või kirglik arutelu. Iga (kvaliteetselt) eri­pärane tõlgendus annab kunstile lisa­väärtust. Nõnda hingestatud tõlgendus teeb aga kunstiga veel midagi täiesti erakordset.

Albumile „Lähen müüjaks” jõudnud tekstidest annab suurepärase ülevaate Kai Karell-Naruski Sirbis ilmunud analüüs. Valimit lahti harutades rõhutab ta oluliste läbivate motiividena „leina, surma ja musta varju”.^[2] Kristo Koppel astub Areenis ilmunud arvustuses sammu kaugemalegi ja nimetab albumit tinglikult „Vaiko Epliku ja Eliidi surmaplaadiks, sest surma üle siin suuresti mõtiskletakse. Ja mitte lihtsalt surma, vaid traagilise surma üle.”^[3] Tõsi, dekadentlik tumedus on Alveri varasema lüürika lahutamatu osa. Ka hilisemate tekstide seast on plaadil esindatud pigem süngem laad, ent selle kiuste ei moondu ei Epliku „Lähen müüjaks” ega Alveri luule ise rusuvalt masendavaks – appi tuleb päästev iroonia.

Alveri õrn iroonia võib jääda kas märkamatuks või terve teksti sisu muuta. Ometi ei röövi ka dekadentsipaatos Alveri luule rikast elujanu, selle kontuurid on isegi iroonialoori alla peidetuna tumedad ja selged. Poetess suudab niigi hämaraid toone veel traagilisemaks maalida, seda üllatava kontrastiga: lapselikult puhta uudishimu ja kirjeldamatu olemistungiga. Tarmukas trots on see, mis annab Betti Alveri luulekeelele tema ainulaadse kõla. Vaiko Eplik adub nii irooniat kui ka siirast trotsi suurepäraselt. Traagilist sugupuud lahti harutav „Torupill ja nuga” ning lahkelt musta huumoriga ilmestatud „Oh jeerum” on leidnud Eplikule nii omase kavalalt bossanovaliku kõla; „Quasi una fabula” lustakas mängu­lisus valgustab noore Alveri tumeduse humoorikat külge; „Kui elu on vaid une” rõõmsakõlaline lihtsus tabab luuletuse tuuma – kui Alver naerab, siis ikka enda ja oma rõhutatud nukruse üle.

Kuigi Eplik suunab kuulaja semantilisele lõbusõidule, tuleb seejuures arvestada, et luuletustel pole ühte õiget tõlgendust. Tänuväärsel kombel usaldab muusik oma publikut piisavalt, et jätta kuulajale mõtlemiseks ruumi. „Ma nägin und” on äsja kirjeldatud lugudega võrreldes tõsisem, ehk isegi pühalikum, ent säilitab teksti tõsiselt võtmiseks vajaliku iroonia. „Ma nägin und: mind jumal jättis maha, / ma sosistasin ainult: pole paha! / Ma nägin und: arm põgenes mu rinnast, / ma kohkusin, kuid lehvitasin kinnast”^[4] kannab nõnda iroonilist paatost, et siira, muutumatult kandva helikeelega kombineerituna mõjub tekst isegi tugevamalt. Kõige jõulisemalt illustreerib siiruse ja iroonia vahekorda aga albumi nimilugu „Lähen müüjaks”. Julge vokaali ja intensiivse instrumentaali gradatsioon kulmineerub mõõdetud koos­kõlas. Valjenemine ei ole aga ühetasandiline, vokaali hoolikalt valitud rõhuasetused ja tihedalt kuhjuvad kitarri- ja rütmifaktuurid kasvatavad pinget viimase akordini. Eplik demonstreerib mängleva kergusega Alveri kohati peidetud iroonilisust, ent valgustab seejuures sisu nõnda hästi läbi, et lisaks trotsile pääseb püünele ka siiras mure.

Albumi juhatab sisse „Pigilind”, mille tekst tutvustab plaadil korduma hakkavaid motiive ning helikeel esindab plaadile (mõnede eranditega) läbivalt omast kergust. Varasemad arvustused kõrvutavad üleminekut A- ja B-poole vahel, kaht uneteemalist lugu. Nii kirjutab Kristo Koppel: „Duubel „Kui elu on vaid uni” ja „Ma nägin und” räägivad mõlemad leinast ja unustamisest läbi une. Nad on nagu ühe ja sama leina kaks eri käsitlust”, ning Kai Karell-Narusk: „Antud valikus on lein otseselt esitatud 1986. aastal kirjutatud luuletuses „Kui elu on vaid uni” [—]. Tekst oleks justkui mõtteline jätk eelnevale [„Ma nägin und”]. Korduvad leina- ja unemotiivid ning lisandub leinavalu leevendamine alkoholiga.” Taoline tõlgendus on kahtlemata võimalik, ent alternatiivselt võivad lood mõjuda ka dissonantsena. „Ma nägin und” avab B-poole, mis on tõsisem ja sisekaemuslikum kui albumi reibas avang. Toimub tuntav nihe – iroonia taandub pigem tekstilisele tasandile, kuni kaob hella ja pehme „Ebahämarusega” täiesti. Paradoksaalsel kombel saabubki unenäolisuse tipphetk une-lugude asemel hoopis „Ebahämarusega” – sümbolistlik vidu seab end mugavalt sisse, võluvad kitarrikäigud ning laisalt hõljuv vokaal rõhutavad sõnatasandi ambivalentsust.

Albumi lõpetab „Ekstaas”, mis on Alveri debüütkogu „Tolm ja tuli” avaluuletus. Sisult, nagu pealkiri vihjab, on „Ekstaas” vaimustavalt julge ja tahtejõust pakatav algus: „On päris kindel: jalge alla / jääb sulle tuge liiga vähe, / kui sa kõik tõkked teelt ei talla / ja mööda enesest ei lähe.”^[5] Esimesed neli rida seavad sisse eeldused suurteks tegudeks ja kulmineeruvad üleskutsega ootuseid järgida: „Kui suur on korraga su isu! / Hing, ära ohus karda hukku, / vaid senisest end lahti kisu / ja keera vanad uksed lukku!” Teatavat loosunglikkust võimendab ka jambiliselt kiire rütm, lühikesed värsijalad toetavad õhutavat tooni. See kingib „Ekstaasile” tema eksimatult positiivse kõla, tumedad kujundid, nagu oht ja hukk, kahvatuvad teotahte ees. Tumedus süveneb veelgi: „Sind ümbritsevad jäised tuuled, / ööst kerkib tühi mägiahel. / Sa aimad sügavust ja kuuled / metsloomi kaljuseinte vahel.” Kartmine ei ole aga luulemina isiksusse sisse kirjutatud – hirm, mida lüüriline sina tunda võiks, tühistatakse viimase nelja rea meelekindlust toetavate lubadustega. Luuletuse lõpp jääb küll tingiva kõneviisi tõttu avatuks – lugeja ei saa lõpuni kindel olla, et adressaat tegi otsustava sammu – ent üldine positiivselt jõuline tonaalsus lubab sellesse uskuda: „Kui sa nüüd julgeks minna! Sillaks / su ees siis kuristikud kaanduks, / hall kivi raskeid vilju pillaks / ja kiskjad alandlikult taanduks.”

„Ekstaas” toimib „Tolmu ja tuld” avava tekstina suurepäraselt – afektiivsel tasandil võtab luuletus kokku tervikus läbivalt kandva lootuse ja julguse temaatika, juhatab sisse luulekogu üldise tunnetusliku fooni. Tundub vastandlik, ent sarnastel põhjustel mõjub „Ekstaas” hiilgavalt ka albumi „Lähen müüjaks” lõpuloona. Sümbolistlik ekstaasikultus, tumeduse kiuste eredalt terendav eluterve olek ja vankumatu teotahe rõhutavad veel viimast korda iroonia taga peituvat siirust. „Ebahämaruse” nukrus ja „Ekstaasi” elujõud kinnistavad albumi tunnetusliku terviku kindlat kaksipidisust, rõhutavad puhtsüdamlikku muret maailma pärast, mis võngub kaasa ka meie ajaga.

Mulle jääb kergelt mõistetamatuks varasemates käsitlustes domineeriv seisu­koht, et albumi „Lähen müüjaks” helikeel jääb sõnade varju, näiteks Koppel: „Tunda on aukartust algmaterjali vastu, ja see mõnevõrra domineerib ses mõttes, et jään isegi paratamatult rohkem laulusõnu kuulama kui muusikat ennast. Ja ilmselt on see taotluslik”, ning Haav: „Muusika jääb igal juhul sõnade kõrval tagaplaanile, olgu tahtlikult või tahtmatult.” Laulu­sõnadele spetsialiseerunud kirjanduskriitik Adam Bradley kirjutab raamatus „Poetry of Pop”, et „[m]õnel puhul muudab muusika teksti loetavaks; teisal lasuvad nad õrnas ja ühtlases jaotuses; vahetevahel töötavad nad omavahel pingestatuna; ja mõnikord on muusikaline tahk niivõrd tähtsusetu või osavalt silmatorkamatu, et asub võimendama laulusõnade kui luule loomuomast mõju.”^[6] Alveri ning Epliku ja Eliidi koosmängus on selgelt tegu pingestatuse, mitte muusikalise tahu silmatorkamatusega – sõnad nõuavad enesele küll lavaruumi, ent piirduvad viisakalt vaid poolega. Epliku interpretatsioon annab Alveri luulele selgemad piirjooned, ent ei rakenda lüürikat vaid ühe sirgjoonelise ülesande teenistusse. Tänutäheks pakub luule muusikule lahkelt mänguruumi, mis samavõrd tänulikult vastu võetakse.

„Lähen müüjaks” on positiivse vastu­kaja igati välja teeninud. Kõrgendatud kirjandusliku teadvuse ja muusikalise meister­likkuse tasakaal kütkestab ja raputab. Nüansseeritud tekstitundlikkus ühes läbimõeldud helikeelega näitab Alveri luulet küljest, millest suurem osa kuulajaskonnast seda (tõenäoliselt) varem kogenud ei ole. Siinkohal palve – Vaiko Eplik ja Eliit, ärge minge müüjaks, meil on teid vaja!

---

^[1] M. Haav, Lähen müüjaks! Betti Alveri ja Vaiko Epliku üllatav liit. Postimees 25. X 2024.

^[2] K. Karell-Narusk, Betti Alveri valikkogu nõudlikule maitsele. Sirp 1. XI 2024.

^[3] K. Koppel, Uut Vaiko Epliku ja Eliidi plaati võib pidada nende surmaplaadiks. Eesti Ekspress 24. X 2024.

^[4] B. Alver, Koguja. Tartu, 2018, lk 214.

^[5] B. Alver, Koguja, lk 107. Ka edaspidi tsiteeritud Betti Alveri luuleread on pärit „Kogujast”.

^[6] A. Bradley, Poetry of Pop. London, 2017, lk 17.