Sveta Grigorjeva: „Kliitor on anarhist”.
Suur Rida, 2024. 220 lk.
S: Alati on huvitav, kui kogumikud jõuavad mingisuguse üldistuse, tervikliku mõttevõrgustikuni nagu Sveta[1] mitteilukirjanduslike tekstide valikut koondav „Kliitor on anarhist”.
S: ma loodan, et sa ei sõida nüüd sveta mitmekesist ideemaailma ja viljakat vastuolulisust meie arvustuse nimel buldooseriga tasapindseks 😀
S: Ei tahaks küll. Lihtsalt on mõned ideed, mis neis tekstides siin-seal sarnastena nina välja pistavad. Näiteks tants, kehalisus, subjekti sulavus, taimede emantsipatsioon, (erinevus)feminism. Füüsilisus, mis ei vastandu vaimsele, teoreetilisele nokitsemisele, vaid näitab end osana sellest. Huvitav näide on ikka ja jälle korduv mudimine, millega kirjeldatakse mõtete ja taju nihutamist, olgu siis kaugenemaks binaarsustest või mõistmaks maailmas tegutsevaid elusolendeid (ja maailma üleüldse) teisiti. See sõna on nii füüsiline, seostub käsitöö, savi voolimise, massaažiga… Teine väga ilus näide ühtsest ideemaailmast on tasapisi avanev mõttekäik subjektidevaheliste piiride poorsusest (ja subjekti mõiste enese laienemine), mis jõuab suurima konkreetsuse ja lahtimõtestamiseni kogumiku viimases tekstis, essees „Naised, taimed ja juurdumine maastikku”.
S: jaa, see mõte seisab suht konkreetselt neoliberaalse maailma vastu, kus korrutatakse, kuidas igaüks peab oma võitlust pidama, oma muredega üksi toime tulema ja rõõme muudkui oma individuaalsesse hunnikusse kuhjama.
S: Terve Sveta kogumik viib inimese sellest neoliberaalsest tornist alla ja hierarhilisest maailmast välja, need on tekstid, mis sunnivad vaatama ümbritsevale otsa kogu selle mitmekesisuses ning mitte pidama end automaatselt piparmündist, kodukassist või nahkhiirest kõrgemal seisvaks. See on ju anarhistlik!
S: see küll. aga mind kuidagi ärritas pidevalt lugedes ikkagi see mõte, et sveta ju SAAKS olla veel radikaalsem. mul on tunne, et teda nimetatakse sageli radikaalseks, vihaseks võitlevaks nooreks naiseks (või naisluuletajaks xd), aga selle vaatega raamatule lähenedes tekib mingi täielik kognitiivne dissonants: rahulik hääl, lugejaga pigem sõbralik, teeb oma vaadete üle nalja… jajaaaa muidugi me sinuga oleme mingid internetis üles kasvanud z-põlvkonna nohikud, kelle jaoks sveta ei mõjugi mingi äärmusliku poliitilise ohuna, vaid pigem hooliva kaasmõtlejana vms. aga see meediakuvand jätab mulje, nagu ta paneks hoonetesse pomme (mida mõned naisõiguslased sufražettidega samal ajal ju ka tegid :D). aga tegelikult on tal nii vastutulelik hääl, ei plõksi nagu mina.
aa muidu sa sveta raamatuesitlusel käisid? ta oli kutsunud vilja kiisleri provokatiivseid küsimusi küsima, a too jäi nii kollaseks kuidagi. nagu et kuidas sul nende varasemate suhetega ikkagi on jne. ma olin nagu „iu eiii” – küsiks pigem teisiti provotseerivaid küsimusi, nagu: sveta miks sa radikaalsem pole?! et kliitor on anarhist, aga sa ise?? äkki on aeg! mõte ju täitsa liigub raamatus sinna suunda, paneme nüüd supiköögi ka püsti!
S: Aga tuleks ju vaadata, mis on see foon, millel Svetat radikaaliks nimetatakse, mis kontekstis ta mõjub vihase ja võitlevana. Kas sa tahaksid siis pigem lugeda uuriva ajakirjaniku Sveta Grigorjeva tekste või näiteks intervjuusid tema trepikojas elavate inimestega, teisisõnu – et Sveta võimendaks rohkem teisi hääli ka, käituks oma sõnade järgi?
S: isegi mitte seda… nagu ma saan aru, et Sveta Grigorjeva™ on mingi ikoon, ta on peamiselt avalikus ruumis kõneleja, kirjutav sõnavõtja, aga oleks huvitav ju näha tema tegevust veel kaugemale ulatumas. sveta, millal lähme öösel seintele sodima? millal viskame vägistajate aknad sisse? millal astume tõrvikurongkäigul Active Clubiga käsikähmlusse?
S: Sveta ei pea kõike tegema, kõike jõudma, nagu ta ütleb raamatuski, tunneb ta end ühena vähestest kultuurimaastikul, kes järjepidevalt julgevad ebaõigluse vastu sõna võtta.
S: njah tõsi meil on tegelt väga vaja selliseid hääli lokkava konservistumise ja fašististumise taustal.
S: Konteksti, milles Sveta tegutseb, kuhu ta tekstid asetuvad, iseloomustab ju ka mitme aasta tagune Roosiaia kõne. See tundus minu jaoks nii õigel kohal olevat, aga rikkus nii paljude inimeste tuju, tõi Svetale tohutult negatiivseid netikommentaare ja kuritahtlikku tähelepanu. Ühesõnaga, mis seal parata, me elame ühiskonnas. Sellises ühiskonnas, mille mõned teised eestkõnelejad rahvusvaheliste pingete oludes suure hurraaga fašismimärke ilmutavad, toetavad rõõmsasti genotsiidi toimepanekut või marsivad tõrvikurongkäigus, mis annab ruumi ja koha energiliselt sieg heil’i viskavatele noorukitele. Seda, mida Sveta oma tekstidega teeb, ei saagi praegu institutsionaalses kontekstis teisiti teha, kui mitte tahta loobuda tõsiseltvõetavusest.
S: täiega respekt, et ta jaksab institutsionaalsel maastikul oma asja ajada. aga samas see on ju ka probleemne veic – kaua sa ikka nendes raamides tegutsed. sveta raamat ju tehniliselt ON omakirjastuslik väljaanne (kulka toetus küll aga ikkagi). ma tean me kirjutame ka praegu in the institution of the institutions (sest sina vedasid mu siia), aga me ju saame isegi siin öelda, et sveta, sa saaksid olla Veel Radikaalsem. kirjaliku väljundina võiks ta vabalt ka anonüümselt ziinidesse kirjutada, ligipääsetavus ja radikaalsed raamistikud on juba olemas, samm edasi lslt.
S: Samas, Sveta ise – vist – näebki end realistliku rebel’i, mitte radikaalse võitlejana. Näiteks arvustuses popfeministlikust raamatust[2] rõhutab ta nähtuse positiivseid mõjusid, mitte ei jää pealiskaudsuse suhtes lõpuni kriitiliseks.
Igatahes mulle tundub, et Sveta teab, mida ta teeb, ja saab sellega hästi hakkama. Isegi kujundus mõjub nii lugejast kui ka kontekstist teadlikuna: kärtskollased kaaned, mille vahel leiab aset ood rööpjoondusele. Lisaks on tema tekstide keeleline väljendus öeldavaga väga nauditavas poeetilises kooskõlas: ta kasutab mitmeid viise sõnade mitmetähenduslikkuse esiletõstmiseks, loob (Frankensteini kombel kombineerides!) väljendeid, nagu taim(s)eks muutumine, kole(tislik) kriitika, inimeseksolemise lahtihar(j)utamine, triksterid-armastajad, uuristab-puuristab, linnulaulab-situb, mõte-mõiste. Need mängud sunnivad mind lahti ütlema eeldusest, et tean juba, mida Sveta sõnadega märgib, sunnivad märkama, milliseid aspekte täpsemalt esile tõstetakse: jään mõtlema, mis on see „mõte”, mis ei mahu „mõistesse”. Nii et tekstid ütlevad mitmel tasandil korraga, et nähtuseid ei saa pakkida ühte kaunisse kõikehõlmavasse sõnasse, vaid nad ongi keerulised, ähmaste piiridega.
S: mumst tasuks esile tõsta ka seda, et sveta tekstid arvestavad kenasti sellega, kellele ta parasjagu kirjutab, ei poe sinna fkin elevandiluutorni, vaid selgitavad lahti, suhtuvad hoolivalt, sõbralikult, humoorikalt. need arvestavad (eeldatava) lugeja teoreetilise võimekusega, samas ei pea teda kunagi ullikeseks. AGA mis mind häiris: hakkad lugema ja üsna alguses kohe on järjest mingid onklid, kriitik-mihklid ja luuletaja-hassod ja kes. nagu mul on nii nii KÕRINI et eesti kontekstis on mingid mehed kogu aeg ees kellega peab tegelema ja kellele oma mõtteruumi andma. kriitik-mihkli nime poleks küll tahtnud sellest raamatust lugeda.
S: Aga mida edasi kogumikku lugeda, seda enam osutatakse tähelepanu just mitte-meeste kunstile, kirjandusele, väljaütlemistele. Ja tegelikult ütleb Sveta ka päris alguses intervjuus, et on viimasel ajal pigem naiskirjanikke lugenud. Tundub, nagu oleks kultuurikriitik Sveta jõudnud ajas üha tugevamale veendumusele, et need, kellest ta kirjutab, saavad sellest kõlapinda juurde, et avalikult sõna võtmise akt ei ole üheski aspektis neutraalne. Minu jaoks oli huvitav jälgida seda võrgustikku, mis arvustatavate (või lihtsalt mainitud) autorite vahel tekib: kui Sveta kirjutab omal häälel, endale huvitavates raamistikes nii Natalja Nekramatnajast, Maarja Pärtnast, Viktoria Grahvist kui Hasso Krullist, seostuvad need autorid sageli kummalistel ja natuke ootamatutel viisidel, nendegi loomingu piiride poorsus muutub nähtavaks. Rääkimata sellest, et kogumikus on näha kultuurivälja mitmekesisust, kuna kirjutatakse eri meediumitest: näitused, raamatud, teater, film… Kuna kriitikaga vahelduvad nii esseistlikumad tekstid kui ka päevakajalised kolumnid, jääb lõppmulje vaheldusrikas, isegi rütmiline.
S: mulle meeldib, et sveta ei kirjuta vaakumis ka siis, kui nt raamatutest räägib. teoreetilised raamistikud jõuavad sageli sotsiaalse reaalsuseni, katseni seda nihutada ja painutada. ja see, et ta on kogumikku pannud intervjuud, tõstab kuidagi eriti tugevalt esile ümbritsevaga suhestumise paratamatust. vestlusring „Pehmus kui vastupanu” lisab veel mitmehäälsust juurde.
lahe, et see on autori enda koostatud kogumik, autonoomsuse ja agentsuse väljendus – sveta saab ise kujundada kuvandit, mu jaoks on see selge vastusamm viisile, kuidas eesti meedia talle mingit kindlat olemisviisi kogu aeg peale surub ja teda mingite eelmiste väljaütlemiste v skandaalidega seostab.
S: Ja see on hästi kureeritud kogumik, lisaks rütmilisusele laseb see jälgida ka mõistete ja raamistike lahtiharutamist ajas, Sveta Grigorjeva kujunemist kriitiku ja kirjutajana. Tore näide on see, kuidas ta mainib esimeses intervjuus Pille-Riin Larmile kirjanikke, keda tahaks lugeda, nende seas Dodie Bellamyd, kelle tsitaat saadab motona üht hilisemat arvustust. Ja Clarice Lispectori nimi kordub ka ikka ja jälle.
Aga tead, kõige enam võlus mind see, et mul oli lugedes kogu aeg huvitav.
S: mhmm ma võin küll poriseda, aga ausalt öeldes lähevad need asjad mulle väga korda, millest sveta kirjutab, see maailm, mida ta tekstid loovad.
S: Lugemise ajal panid ta tekstid mind mu enda maailma teisiti tunnetama: loen kassiga kõrvuti vedeledes, kass pikutab soojalt mu jala vastas ja tunnen, kuidas meie olemise piirid sulanduvad, panen selga T-särgi lõbusa näoga maasikaga ja tunnen end natuke rohkem taim(s)ena.
S: jaa, argimomendid said küll teistsuguse olemise kaalu. seda ma otsin. nii et sveta, kõnele edasi! me kuulame. suva, et raadio jaoks on kliitor liiga radikaalne,[3] meie oleme oma kliitorid leidnud ja vaatame, mis nüüd veel leida annab!
[1] Tegelased S ja S kasutavad Sveta Grigorjevast kõneledes eesnime, kuna on temaga isiklikult kokku puutunud ja talt isegi autogrammi saanud!
[2] „Kliitori hõõrumine kui privaatne vastupanuakt ehk Kuidas saada inimeseks, kelleks maailm pole lasknud sul saada?”, lk 47–53.
[3] K. Maran, Loe Sveta Grigorjeva kliitori-keelesäutsu, mida eetrisse ei lastud. Eesti Ekspress 31. I 2025.
Lisa kommentaar