*

suvede tulles
laine ja liiva piirile
lauttan end lahti

oolas sängisäädja
peseb pluusest
punase tikandi
uhub piud merd täis

siub ingesopi servad
adru lehaga kokku
loksutab unele
vestuldab

vihane aav
nüid üleääresakid peal
õhetava taeva all
paraneb visa

*

vete teedleja
valede vanduja
sokulaad magus ääl
tuleb sõueldes
ajab tummalt juttu
äbenematta
lauttab jõe piale linu
kingib keesid
kroone võrusid
suured õbepreesid
igaviku kallaste parvele
kussutab meelitab
kuni tüdinen ää
ja annan järele

*

suure tie ääres tiibleb lind
vask litrid
üleäärelööd sakid
varruka serval
noka otsas veike õis

tuleb mulle vasta
vaikselt, nii et ei pane tähëlägi

loobib õie kaela
toob puhtalinavalge taeva

laulust paks on õhk
vigladi vagladi virrdi

*

kolm piutäit mulda
ja küpssisseid auda kaasa

*

januselt oma käimalt kotta jõudnud unt
puhub eledat pasunat mängittab jala tatsuma
lükkab pikitriibuseelikut vikerkaarde keerlema

uniselt lasen undil
valget linikut pähe sättida
veimevaka kaant kergitada
pruudikleidi kangast mõõta

tõusevad
nurmenukud
piibelehed
kullerkupud
maasikaõiekirjad

jaanipäival mõõdan undiigatsust
mihklipäival leikan undivaikust

*

võeras on kotta jõudnud
küsib kui vanad on linnud
kas ema on kodus
kus isa
teeb sobi
viib linnud kaasa
jaoskonda
paneb eraldi puuri
keerab ukse lukku
tuleb ise ka
ütleb
suve aal ei käida nii paksult riides

tirib linnu
pikitriibuseelikuservast
sikuttab endale
lind rabeleb
silmi kinni ei pane
ei pööra piad
vaatab otsa
las tilguvad tiivad verd

näust ellast mees
südameseinad ussiselgadest
lohutab äbenemata lausub
võiks kivid pahkluude külge siduda
ja linnu jõkke visata
väikse õe kaasa mähkida
pühib märjad juussed laubalt
sussutab tasa unele

üihtäkki
kuraasi täis mehed
prõmmivad puuri uksele
tahavad ka seie tulla
tuppa tulla
palja päi

miilits teeb akna lahti ja
laseb linnul välja lennata
nii kaugele kui jaksab
kasvõi teisele poole taivast
tiible lind
tiible

linnu ei läe

valust vaevatuna
sabistab
jaoskonna koal
kuuleb veel üe korra õde
kui enam ei
valust vaevatuna
läeb neiljandamal päival koju
ema nutetud silmad
ei luba linnul paillu öelda

emale ei olegi vaja paillu öelda
ta kuuleb tiivakahinast
tuulest
vihmasosinast
aga ikka käib ema nutmas jaoskonna ees
kus on linnu
kullakallis pai linnu
miilits, aita

kaeksandal päival
lükkab valede vanduja
ema jalaga uksest eemale
ea et üegi tütre said

vigladi vagladi virrdi
tiibleb lind
süda ei anna uut kuube
vigladi vagladi virrdi
tiibleb lind